Blogi
Saatkondade suurus

Loen 3.-4. septembri Postimees ja tõden, et soovitasin eelmisel sajandil kõnelaustel pidada silmas teiste suurte saatkondade suurust Balti riikides.

 
Eelmise jätkuks
Ehk läheks postimees nüüd edasi selle seaduste pealt teenimisega - ühest isikut on kirjutatud 3x, aga nagu öeldud - on vastav äri ajakirjanike lahkel loal käinud 10 aastat. Kas tõesti on kõik ülejäänud "nutsu-teenijad"  ajakirjanikega seotud?
31. 03. 2009
 
Eesti ajakirjanduse tasemest
Postimees pakub lohutust - ajakirjanik kirjutab samuti sellest, et ministeerium ametnik ei peaks tegema raha seaduste selgitamisega. Tegelikult on see probleem üle 10 aasta vana, sest juba 1997-98.a. oli ilmne, mis juhtub, ui kehtestatakse juristide monopol seaduste tegemisel.  Tõstsin teema riigikogus ja ajakirjanduses, ent nagu ikka oli viimane vait. Koguni 10 aastat, sest mitte märgata samas aegajalt ilmuvaid reklaame, et toimub tasuline seaduste lahtiseletamine ja esinevad need ja need - seda oli võimatu mitte märgata. Seaduspäraselt jõudis see asi avalikkuse tähelepanu ette tänu juhusele - täpsemalt tänu poliitikutelt kinga saanud ääretult korrektsele ja õnneks turvalise katuse alla sattunud juristile, kes küll rikkus vennaskonna ringkaitset, aga ega tedagi kaitsnud keegi pättide eest. Nüüd siis tegi ka üks ajakirjandusväljaanne suu lahti, ent postimehelikult - mitte uut infot ja uusi fakte lisades, vaid juba kuuldut ümber jutustades. Linnuke kirjas... Muide, internetis annab antud lugu otsida. 
30. 03. 2009
 
Välispoliitika kajastamisest ja analüüsimisest

Ekspresidendi ja eksvälisministri juubel andis hea võimaluse esindusiku konverentsi korraldamiseks ja muidugi tegi vastav toimkond endast parima. Paraku eriti silmatorkavaks külaliste seltskonda kokku ei saadud, sest suures poliitikas lööb neist kaasa vaid Rootsi välisminister. Muud osalejad olid reeglina eksid. Ometi oli seis soodne, sest parasjagu täitus ka viis aastat NATO viimasest laienemisest, juubelit peeti kõikjal ja võib arvata, et ka meie välisministeerium üritas mõnda neist esinduskogunemistest Tallinna tuua, et siis sujuvalt üle minna Lennart Meri sünniaastapäeva tähistamisele. Läks jällegi nii, et Riia jõudis eelmisel nädalal võõrustada kümmet välisministrit ja Siauliai nelja presidenti... Me võime küll jätkuvalt konstateerida, et Leedu ja Läti teevad välispoliitilisi rumalusi ja arusaamatuid käike, ent neil käiakse külas. Suured käivad.

Eesti välisoliitilist tahaplaanile jäämist vürtsitab teadmine Tallinnas toimuva nn. mälestuskonverentsi suletus kohalikele. Ausalt öeldes on tegu Lennarti enda juurutatud lähenemisega - välispoliitikat mõikavad vaid vähesed ja mina otsustan, kes need on. Siit ka Eesti erakondade jagamine välispoliitikat valdavateks ja mittevaldavateks, lubatud autorite nimekirjad jmt, mis kohe kuidagi ei soosi välispoliitika värskut ja arutelusid, Eestile vajalike ideede väljakäimisest rääkimata. Pluss mehed-naised, kes käivad pidevalt kedagi kusagil (suure raha eest - aga sellest ei räägita) nõustamas, mille tulemustega pole küll põhjust kiidelda. Pigem vastupidi. Võtkem kasvõi mullune Gruusia ahhetama panev lahendus, mida võis aduda meie peanõuniku selgitustest "Eesti Päevalehes" 8.08.2008, mis kuulusid kategooriasse "provotseeriv jutt". Paraku tundub, et just selle järgi toimitigi. Pole välistatud, et Tallinna suletud konverentside külaliste tagasihoidlik nimistu tulenebki info kvaliteedist, mida nad on harjunud siit saama või ka lihtsalt info mittesaamisest. Samas jõudis Obama pöörduda üleskutsega kõigile anda kvaliteetset nõu. Mille peale Eestis rakendati koheselt meetmeid, et igaüks ameeriklastele ligi ei saakski.

29. 03. 2009
 
Lühinägelikuse lüüasaamine

Kuidas kellele, ent ilmateataja Peep Taimla naeruväärsel põhjusel ekraanilt kõrvaldamine kodanik Koogi poolt ja kodanik Raagi raevupurse pärast Tamila päästmist Kanal 2 poolt tuletasid mulle meelde minu enda kõrvaldamist ekraanilt aastakümneid tagasi ja sellele järgnenud kambakat. Mis teha,televisioon on koht, kuhu tahavad paljud jõuda vaatamata selleks küündimisele või mitte. Ekraanil olemiseks peab esinejal ikka sisu olema ja peab olema ka sõnum vaatajate enamusele. Meil paraku täidab suure osa ekraaniajast juba ammu hall keskpärasus, kes endi pinnalhoidmiseks kiidavad pidevalt ja vastastikku omasuguseid  - super, võrratu, fantastiline jne. Või päästavad end  võsapetslusega, s.t. saade peab olema võimalikult ropp ja räige. Ja kuna puuduvad tasakaalustavad, õpetavad, harivad saated, on tulemuseks, et võsapetslus ruulib ja eeskujuks uutele tegijatele.  Omaette kategooria teleekraanil on vähemuse toitjad a la Raag (kelledega võib rahul olla, kui nad ei hakka oma nina sinna toppima, mis pole nende ampluaa). Eraldi arvestatavaks seltskonnaks on tehtud teinekord ohtlikku ulatust võtta võiv letosvetlus ehk siis nähtus, kus mehed ise ja nende fännid on üliveendunud tehtu tasemes, naljakuses, vaimukuses jne. jne ning paraku saab neid peatada alles ... läbikukkumine välismaal (mis ei sega samas vaimus kodus jätkamist). Säärase seltskonna teeb võimalikuk juhtkond. Õigemini viimase tase, sest alati on võimalik toetada tarkust ja mitte toetada labasust. Millised on juhid tegelikult, ilmneb aga alati mõne ootamatu seiga puhul, kui tuleb n.ö. näidata, et oled või tegelikult ei olegi ülemus, vaid mingi armetu, isiksust kartva kambaga kaasajooksja. Olgu selleks kasvõi näiliselt lihtne ilmateadustaja.

Ilmateadustajana oli ja on Peep Taimla vaieldamatult vaadatav ja omal kohal mees. Ilmselt oli aga kellelgi vaja kas oma inimest tööle võtta või ihus keegi nii kõvasti Taimlale hammast (minu kallal märatses sõna otsese mõttes üks keskkomitee kaabakas tervelt 23 aastat ja jäi peale, sest kõik olid keskkomitee ees lookas maas), et talle kinga anti. Eestilikult, s.t. sõnumi edastaja kaudu (ka mulle saadeti kuller teatama, et ei vajata enam minu teateid), mis ei räägi muust, kui ETV ülemuste väiksusest. Sama seis oli ka 1978.a. Mis edasi järgnes, oli toona ja praegu igati loogiline. Ainult et mina võin end pidada (kogu Nõukogude Liidus) esimeste vaatajate küsitluste ohvriks, sest kui kommentaatorite 100%st langeb 53 ühele mehele ja keskkomitee tegelasele vaid 21%, siis muud võimalust vahekorra muutmiseks polnud, kui liiga vaadatav lihtsalt minema lüüa.) Kuna sellele eelnes aastai kestnud ärakangutamine, mille vältel jätkasin naerusui esinemist teemadel, mida valdasin suurepäraselt ja oskasin edastada, siis võin arvata, et tean, mis tunne oli Taimlal pärast kääbusülemuse korraldust ja sellel antud selgitust. Nagu ka selle tajumine, et suur osa kolleegidest ei julge midagi öelda, sest neid võib tabada samasugune saatus. Ja kellegi tuttav saab sooja koha. Kui ikka inimene on harjunud oma tööd naudinguga tegema (seda lubab kinnitada Taimla nägemine Reporteri  köögipooles, kus ta oli tabatud n.ö. teksti läbi mängimise juures), siis tal on ikka raske ekraanilt lahkuda.

Hea seegi, et Raag, kes ise tänu vaid juhusele (teda toetas üks poliitik ja seda selgelt poliitilistel põhjustel) pääses TV pealikuks, näitas omasuguste poliitilist taset ülemuste ringkaitsesse viskudes. Kollektiivne ja kähku vallandatud laim uuesti jalule tõusnud mahalöödu vastu on iga võimu juures olnud väikeste ülemuste ja usinate pugejate tööriist.

Hea on, et kapitalism on andnud ka mõtlevaid ülemusi ja jääb vaid tänada Kanal 2, kes mehele talle sobiva ekraani tagasi andis ja ka kiire teleküsitluse korraldas (tibid teleekraanil on Eestis midagi püha ja puutumatut) . Eestimaa väikesed juhid ju ei taha kaotada, ent sedapuhku tegid omad teile ära - Eesti poliitikute ringkaitse pole veel haaranud TV juhte. Tänu sellele kukkus kambakas läbi. 

20. 03. 2009
 
Toompea peaga mängud
Tegelikult on see lugu kirjuttud 23.02 ja puudutab äri ja poliitika suhteid Eestis, ilmunult on temast saanud lugu autoäri ja poliitika suhetest. 3.03.
03. 03. 2009
 
Toompea peaga mängud

    Mõistagi ei jäta mind endise toompealasena rahulikuks seal toimuv, ent üksinda vehklejale tehakse ikka kunagi kambakat. Olen vaikimasunnitult teostanud end välispoliitikaga ja välismaal, ent hetkel on Eesti ladviku kokkukasvamine veel huumorifaasis ja üritagem vältida hullemat. Sestap pakun taas avaldamiseks lugusid Eesti sisepoliitikast.

    Ütlen kohe, et ei tunne vastutust praeguse supi eest - kõigis 1992-98.a. arutusel olnud valitsuse – ja valimisseaduste juures on kusagil kirjas minu  (alati tagasi lükatud) ettepanek: ei ühtegi riiklikke institutsioone puudutavaid seadusi ja otsuseid, ametisse nimetamist jmt. tõsist 3 kuud enne ja pärast valimisi. Nii nagu see on paljudes demokraatlikes riikides. Põhjus on lihtne – pärast valimisi on jätkuvalt ametis vana valitsus, kellel on suur kiusatus teha perioodil, kus nagu keegi ei vastuta, ära vaid endale kasulik. Meenutagem  kasvõi „Sakala” saatust 2007.a. – kuni valimisteni keegi nagu kaitses hoonet, päev hiljem oli sama seltskond vastutusest prii ja õigustab end tänagi rahumeeli. Kui küsida – kas ajalehed minu ettepanekust kirjutasid, on vastus eitav, sest poliitikas 1992.a. rakendatud väikeriigi jaoks arutu printsiip – õigus on vaid võitjal - läks 3-4 aastat hiljem käima ka ajakirjanduses autorite range jagamisega õigeteks ja valedeks kuni teatud autorite suu sulgemiseni. Samas on igal nn. soliidsel väljaandel 1-2 „lubatud ulatuses” teisiti arvajat, sest muu maailm peab nägema, et Eestis käib arvamuste vahetamine.

    Oma osa mõtteinimeste säärases selekteerimises ärimeestel, kellede nimel anti juba esimeste Riigikogu valimiste eel ajalehtedes teada, keda kandidaatidest tasub toetada (ja järelikult – keda mitte), järgnes ärimeeste (Taal-Mõis-Palts-Seli) tulek poliitikasse, mis jäi episoodiliseks, ent mille mõjul vallandusid peened äripoliitilised ja poliitärilised mängud. See, mis varem oli avalik, tehti nüüd kulisside taga ja tihti ajakirjanike kätega, sest asjadest saab nii rääkida kui „rääkida”. Äripoliitika magusa aja juurde tagasi pöördudes tegi tegelikult endise Riigikogu esimees Savi 4.märtsil 2003 ehk siis kaks päeva pärast (uue) Riigikogu valimisi üksinda otsused, mis andsid õiguse kasutada riigikogulaste kuluhüvitisi autode liisimiseks ja suurendati hüvitisi kahe protsendi võrra (praegu 30%). On teada esimesed viis autode liisijat – Kallas, Rask, Ligi, Aidma, Linde ehk teisisõnu tegu oli reformierakondlaste projektiga. Teadjamad inimesed rääkisid, et 2 % lisamine tagas toona n.ö. keskklassi auto liisimise. Riigikogulaste enamuse jaoks rakendus projekt salaja ja teave hakkas liikuma tänu ajakirjanduse paljastustele. Tagajärg oli aimatav – üha rohkem riigikogulasi hakkas autosid liisima, sest mis sa ikka kulutad raha kokkusaamistele valijatega. Veelgi olulisem oli see, et ühel hetkel pöördus ajakirjandus täielikult nende riigikogulaste vastu, kes julgesid autosid mitte liisida. Igal juhul polnud riigikogu raamatupidamisse ilmunud ajakirjanike „mustades nimekirjades” kunagi liisijaid! Teiste puhul aga ei huvitutud üldse näiteks pensionäridele ja õpilastele tehtud kulutustest (kohe kuidagi ei kaalu üles luksusauto isikliku tagumiku alla saamist). Ajakirjanduslikeks pärliteks kujunesid riigikogulaste söögiarvete serveerimine, milledest ka 1000-kroonine jääb kaugelt alla liisingu maksumusele – aga nii ju ei kirjutanud keegi!

    Tulemused on silmnähtavad – kui eelmises riigikogus veel kobiseti ärimeeste laiutamise vastu (mäletate küsimusi – suvilate ehitamisest mere äärde, pangateenustelt võetav portsent jmt.), siis nüüd valitseb selles osas vaikus – võimalikud küsijad on äri ja ajakirjanike ühisponnistustega areenilt kõrvaldatud ja teised peavad kasulikumaks vaikimist. Kuluhüvitiste ja liisimise teemast pole mööda saadud, ent mäletate - kes tõstis esimesena lärmi oma ”õigustatud ootustest”? N.ö. tärkava keskklassi esindajad Keskerakonnast. Arusaadavalt tahavad nemadki nautida hüvesid, mida neist rikkamad endale riigikassast sättisid. Meedia on aga pildi Toompeast lootusetult segi pööranud, sest kui ikka nädalast nädalasse räägib vaesemate erakonna nimel ärimees, kes nüüd kelgib kuulumisest Eesti ühte kaheksast oligarhide grupist, ja rikaste erakonna nimel räägib jänkiülikooli tiitliga edvistav jurist, siis – kuna loogika põhjal peaksid mehed hoopis erakonnad ära vahetama – kus on vahe meie erakondade vahel? Ent isegi ajakirjandus ei tee sellest välja ja võsapetsluse-ja-letosvetlusega ära harjutatud eestlased veel vähem. Toompea ja alllinna viimased poliitetendused ei saanudki erilist tähelepanu pälvida, sest nad olid samast mastist etendused.

      Kutsuks siiski üles väiksele jõupingutusele – vaatame oma konnatiigi kõrvale ja küsime: millises riigis veel tehakse otsus haldusreformist kahe nädalaga? Millises e-riigis korraldatakse nii ebateaduslik küsitlus ja nii võhiklik e-hääletus? Millises riigis vaikitakse maha, et rahval pole enam Eurovalimistel  valikut, sest need on juba tehtud ühesuguste ladvikute poolt. Ja vaatame, mida teeb naabrite ladvik – kui Läti ja Leedu parlamendisaadikud saavad oma tulusid kärpida, siis miks meie omad mitte? Sealjuures tehti Lätis kaks otsust – vähendati palka ja loobuti uute autode soetamisest! Tegelikult ongi koer autosse maetud! Mitte juhuslikult ei arutata praegu kõikjal autode tootmise üle  – ületootmine ja ülerikastumine selles põhjustasid paljus praeguse kriisi. Toompea projektivennad aga oskasid poolteist aastat hoida rahva tähelepanu oma palkadel, ehkki võinuks kohe karata kuluhüvitiste kallale. Eesti juristide ja nende erakonna mänge teades lõppes palkade kärpimine nagu lõppema pidi, nüüdne „kangelaslik” kuluhüvituste kärpimine seletub ilmselt lihtsalt – oodati ära liisinguhindade langus või saavutati soodne kokkulepe liisijatega. Sest äri peab käima. Ehk oleks ka aeg ausalt tunnistada autoliisingufirmade osa Eesti poliitmaastiku ja poliitika kujundamises.

Toomas alatalu 
 

03. 03. 2009
 
Lossiplatsi 1a Tallinn 15165 | +372 6 722 622 | toomas.alatalu [ät] riigikogu.ee