Blogi
Saatkondade suurus

Loen 3.-4. septembri Postimees ja tõden, et soovitasin eelmisel sajandil kõnelaustel pidada silmas teiste suurte saatkondade suurust Balti riikides.

 
Haridus/haritus vs.noorus
Europarlamendi valimiskampaania algas uhkelt küll - postimees oli esimene, kes reastas kandidaadid vanuse järgi ja häda neile vanureile!  1992. ja 1995.a. valimiskampaaniates olid esikohal inimeste haridus ja teadmised, mitte vanus. Tõsi - Isamaa pani küll üliõpilase juhtima Riigikogu teadus-ja hariduskomisjoni ning ilmselt lööb sama lähenemine läbi ka praegu. Kõrbes Laar siis, kõrbevad teadmisteta võhikute esitajad praegugi. Ent miks vanusest räägitakse ja hariduse puudumisest või poolikust haridusest mitte? Ehk on ajakirjanikel endil raskusi hariduse omandamisega. Pealegi pole BA mingi kõrgharidus, vaid selgelt lõpetamata kõrgharidus ning võiks teada, et Tartu ülikooli rektor ei käi BA omandanuile diplomeid üle andmas.
27. 04. 2009
 
Näe - riik tuli meelde!
Eesti kallutatud ajakirjanduse ja veel rokem kaldu ajakirjanike uusimaks nipiks paistab olema pättpoliitikute varjamine sõnaga "riik". Pea 17 aastat taoti kõikjal nii kuidas jõuti, et riik on halb, et nii vähe riiki kui võimalik, et riik on halb peremees jne.jne. ja nüüd siis ilmneb, et just riik ja mitte konkreetsete pättpoliitikute (on´s neist keegi vabandanud? nii kehtestatakse juhusliku enamuse ainuõigus vigadele ja nende väidetavale parandamisele) valitsus oli see, kes sünnitas pensionisamabad ja kes nüüd rahvast petab ja rahva rahast ilma tahab jätta. Isegi paduparempoolne Kalle Muuli, kes varem 200%liselt sõdis riigi vastu, leidis nüüd raadiosaates, et just riik on teda kui kodanikku petnud.
17. 04. 2009
 
Moldovast
Jääb mulje, et mindi Saakashvilit tegema. Kui pidada silmas parlamendihoone jõuga vallutamist Tbilisis nov. 2003. Arvata võib, et häälte ümberlugemise käigus leitakse natuke vigu (ehk siis ei korrata 1996.a. Euroopa poolt Albaanias tehtud vigu, mida Eesti riigikogu toonased juhid Savi ja Kelam aitasid kinni mätsida ja mis vallandas seal kodusõja) ja need korrigeeritakse. Opositsioon saab mõned kohad juurde ning kommunistid valitsevad edasi. Olgugi, et esindavad möödanikku. Mis teha, kui eurohärrad ise neile võimu - vt. eelmist kommentaari - kätte surusid. Samas tegelesid Läänest tulnud kümned nõunikud kaks viimast aastat sellega, et väitsid opositsiooni võimuletulekut - nüüd tuleks neilt kõigilt raha tagasi küsida. Prohmakad on ilmsed - pealinn pealinnaks, ent otsustasid ikkagi maapiirkonnad ja seal jäid läänemeelsed selgelt nõrgaks, sest reaalset ehk talurahva silmis matriaalset abi ei neile ega ka nende lastele linnades ju ei tulnud ja seda ka ei tunnetatud.  Isegi naabruses mitte (Küsimus suurele ringile: mäng Rumeenia vastuvõtuga EL-i - kas sellega venitamine suurendas või vähendas korruptsiooni?) Just maale tulnuks enne valimisi suunata need tudengid, kes nüüd pealinnas möllasid. Suur oli ka opositsiooni killustatus, sest väljajäänute hulgas on ju endine rahvarinne jt. Lühidalt - välisnõunikud pidanuks oma tööd paremini tegema, sest nüüd on nutune seis korraga kolmes, tegelikult väga perspektiivseteks olnud riikides.
07. 04. 2009
 
Eesti nõustajate kolmas läbikukkumine

Paraku saab ka nii iseloomustada Moldova valimiste tulemusi, kus kohalik kompartei tegi kolmandat korda puhta töö, saades Eestis juurutatud d'Hondti eriti kavala boonussüsteemi abil 50% häältega jälle 61 kohta 101-liikmelises parlamendis. Antud hääletusnipp juurutati Eestis 1992.a. ja juba siis sai juhitud tähelepanu sellele, et niipea kui valimised võitnud erakonna ja teiseks jäänud erakonna vahe on rohkem ui 12-13%, hakkab tööle superboonus. Konkreetselt - Isamaa sai 23%-ga 29 kohta, Kindel Kodu 15%ga 16 kohta, ülejäänud jäid boonustest ilma. Tänu suurematele traditsioonidele tekkis Eestis normaalne mitmepartei süsteem, kus keegi pole teistest selgelt üle. Või kui ollakse, siis kahekesi. Miks aga niivõrd ohtlik valimissüsteem Eestile viidates Moldovale kaela määrati, on arusaamatu. Pole juhus, et seda kiitis Moskva, kes nägi kohe võimalust. Moldovas oli küll sama suur parlament kui Eestis, ent tol hetkel oli teistest erakondadest selgelt üle kompartei, kes võis arvestada d'hondti boonustega ja nii ka läks. Kompartei võitis kindlalt 2001.a. valimised - 49%ga 71 kohta! - ja tegi siis põhi-ja valimisseaduses vaid sääraseid muudatusi, mis tema võimulpüsimist tagasid. Nüüd siis korrati 2005.a. tulemust, millest piisab oma mehe panekust presidendiks, kuna see tase on kolm viiendikku. Vaat nii - mitte ainult laarlased, vaid ka Moldova kommunistid oskavad rehkendada. 

Peamine on aga selles, et kommunistide edu Moldovas on ülimalt kõva mats Gruusia ja Ukraina püüdlustele pääseda Moskva alt Euroopasse. Kreml teab, kus ja millal vastulööke anda.

07. 04. 2009
 
NATO peasekretärist
Taani Eestile osutatud teenete tuleks valikut kiita, ent see võib osutuda karuteeneks nii NATOle kui eelkõige Obamale. Lühidalt - jäi peale Iisraeli ladviku aetud liin, mis kasutas Bushi lühinägelikkust ja vedas ameeriklased Iraaki, siis Iraani vastu, siis purustati sokeeritud maailma silmade all Gaza sektorit ja äsja saadeti pikalt Annapolise protsess. Jõud ja ainult jõud ja tapmine, ent lõpmatuseni nii ei saa. Isegi Gazas jäi ju puhas võit saavutamata. Iisraeli uus peaminister pole kordagi maininud Palestiina riigi loomist. Sestap tulnuks araablaste reageeringut, mille edastajaks oli Erdogan - Rasmusseni toetusele Muhamedi pilapiltide avaldamise osas märksa tõsisemalt võtta. Asja teevad koomiliseks ja küsitavaks 2 päeva kestnud vidlused ja Berlusconi telefonikõne, mis tuletab meelde ka tema sõpruse Putiniga. Ehk helistas hoopis viimane ja andis jälle n.ö. vale nõu ameeriklaste uueks sohu ajamiseks. Üleeile lõi Obama läbi Euroopa noorte ees esinedes, teisipäeval on ta juba Türgis ja karta on, et sealne publik talle juba Rasmusseni valikut ei kingi. Kui läheb nagu kardetud, võib lootused mõistliku poliitika pealejäämiseks Lähis-Idas maha matta mitmeks aastaks.
04. 04. 2009
 
Erakorralistest valimistest

Kõik läheb, nagu loota võib - häiritud ja muretsevad ausad kodanikud Jõks ja Saar pakuvad erakorralisi valimisi. Tundub, et põhimõttel - midagi tuleb pakkuda. Paraku on nad lootusetult hiljaks jäänud - tänu suurele rahale ja kallutatud ajakirjandusele on Toompeale toodud niisugune ideoloogiateülene ringkaitse, mis oskab oma võimu kaitsta ja pole samas suuteline midagi uut otsustama. Mitte paigalseis, vaid pigem roiskumine, kui jälgida nende igapäevaseid avaldusi. Aga aja märk on seegi, et nad teavad - lolluste rääkimise ja tegemise eest ei juhtu nendega midagi. Sest sedapuhku on kõik omad, läbi hüvede ühtse mõistmise ühtse nabanööriga seotud. Traditsiooniline teisitiarvajate koht aknaalune on karjuvalt tühi. Nad ei karda ka valimisi, sest kohe tehakse kogu Eesti rahvale puust ette, milliste valimisteni oleme jõudnud... seaduslkul teel - rahvale pakutakse mitu head nädalat kümneid nägusid väidetava valiku tegemiseks. Tegelikult ei saa neist valikut teha keegi, sest see on juba tehtud parteijuhtide tagatubades, kus perekondade või klannide omavahelise kokkuleppe tulemusena on välja selgitatud mees või naine, kes järgmisel viiel aastal tagab Europarlamendi rahade jagamist omadele Eestis. Pärast valimisi saavad vähesed usu säilitanud teada sedagi, et mõne mehe esinumber ei tähenda ka midagi - kõik on müüdav. Sestap on panustamine erakorralistele valimistele ja õhu puhastamisele olukorras, kus meid kõiki kohe õnnistatakse valimisparoodiaga, enam kui rabav. Jõks ja Saar nagu poleks poliiikaga kokku puutunudki.

02. 04. 2009
 
jätku jätkuks
Paistab, et sedapuhku on oma ametitöö eest topeltraha võtmisega kõik. Ajakirjanduse jaoks. Tegelikult on probleem Eesti täitevvõimu küllalt tüüpilise tegevuse paljastamisega tõsisem, kui tundub. Täitevvõimu tegevuse osavaks varjuks oli aastaid kestnud seadusandliku võimu sihipärane täistegemine. Tasub meenutada, millist ajujahti pidas Eesti ajakirjandus riigikogu kahele koosseisule - 1999-2007. Täpsemalt valitud seltskonnale neist, kelledest tehti palganumbreid, välisreise, kuluhüvitisi jmt. kasutades ühiskonna jaoks paariad ehk siis isikud, keda sunniti areenilt lahkuma. Kirjutasin toona Pärnu lehes - kuna pealinna lehed pandi minu jaoks kinni 1999-2000 ja kollases SLÕhtulehes igat asja pole mõtet kirjutada,- et tegu oli täitevvõimu tellimusega ajakirjandusele. Selgitasin toimuva ohtlikkust mitmele nn. esimese Eesti ajakirjanikule - võin nende nimed avaldada, kuid tulutult, ses eks ajalehtede toimetajad ole ju ka ettevõtjad. Asja iva oli selles, et ministrite, riigiettevõtete juhtide, nõukogude liikmete jne. jne. palgad, lisateenistused, hüved jne. jne. olid juba tollal tunduvalt suuremad kui peksualustel (rea)riigikogulastel, ent täitevvõimu tegelasi ajakirjandus ju ei rünnanud! Ja panete tähele - kui täna üks ajakirjanik küsis, et kas tuleks riigiettevõtete juhtide palku kärpida, ühmas riigikogulane vastuseks, et juriidiliselt polevat võimalik. Tegelikult on küll, aga selleks peaks olema natuke teise koosseisuga riigikogu kui praegune juhilojaalsusel põhinev seltskond. Ehk siis säärane, kus leiduks 4-5 iseseisvat tegijat, kes võtavad asja üles. Ent kuna kõike dikteerib raha, siis saigi Eesti ajakirjanduse esimeseks tellimustööks riigikogulaste - meie süsteemis ainsate rahva valitud isikute - taltsutamine või koguni tasalülitamine, et ei tekiks ohtu täitevvõimu ohjamiseks ja too saaks - tänu tellitud seadustele ja ühiskonnale pealesurutud jokistamisele - rahumeeli priisata. See kammajaa läinuks tänagi veel mõnda aega edasi probleemideta, kui poleks tulnud ülemaailmset kriisi ehk sekkumist väljast. Tänu millele tuleb täna vastata ka ebameeldivatele küsimustele asjus, mis olnuksid ärahoitavad normaalse demokraatia ja normaalse, kuid mitte kallutatud ajakirjanduse puhul.
01. 04. 2009
 
Lossiplatsi 1a Tallinn 15165 | +372 6 722 622 | toomas.alatalu [ät] riigikogu.ee