Blogi
Saatkondade suurus

Loen 3.-4. septembri Postimees ja tõden, et soovitasin eelmisel sajandil kõnelaustel pidada silmas teiste suurte saatkondade suurust Balti riikides.

 
Eesti tsensorite käekirjast

Reedel toimunud paneelil Timoth Garton Ashiga väitis Iivi Masso, et Eestis pole tsensuuri. Mõistagi ütlesin kohalt kõva häälega, et on ikka küll, aga ei hakanud rahvusvahelist keskustelu segama ja nii lähebki Ash ja levitab kogu maailmas edasi ilupilti Eesti kohta. Küll rääkisin pärast Iivi Massoga - kes kuuludes Eestis avaldavate autorite hulka kurtis, et soomlased nagu ei tahtvat teda enam. Arvatavalt tuleneb see üksnes kriisist - kõigil on vaja teenistust ja läheb lahti võõraste tõrjumiseks. Eestis seda siiski märgata pole, kui mainida Sami Lotila uue paskvilli üllitamist. Olen siin korra juba Lotilast kirjutanud, et praegu osundada muule - meid esindab Soome pressis Masso, soomlasi meil Lotila. Võrdväärne kaup missugune! Samas hea näide eesti eliidi - aga nemad ju otsustavad, keda avaldatakse, keda mitte - tasemest ja suhtumisest omaenda rahva vajadustesse ja mentaliteedi kujundamisse. Masso tõi oma esinemises näiteks ka Bäckmani Teivoneni Klenski ja Ko võimalused Eestis. Paraku on nendele sõna andmisel - ja terve rea Eesti enda intellektuaalid suu sulgemisel - teinegi aspekt - nii teenitakse poliitilisi plusspunkte teatud saatkondades. Topelt teadvustamisega - meie kontrollime oma inimesi täielikult ja teie omad saavad ka meil sõna.

31. 05. 2009
 
Mida tegelikult kirjutasin?

Kahju, et tänases Õhtulehe loos on jälle maha tõmmatud Eesti ajakirjandust puudutav - see, et me teineteist vihkame ja väldime hakkab just sealt pihta, ehkki enamik ajakirjanikest on pärit Tartu ülikoolist. Nende omavahelist suhtumine saab ruttu selgeks, kui välismaalt tulles lapata korraga läbi kogu ajalehtede pakett. Ei mingt ühisrinnet - igaüks ajab oma asja teise tehtut tunnistamata ja ignoreerides ning seda isegi kriisi ajal, mil valitsuse korraldusel kõik kisavad solidaarsusest. Koos kasvõi mingit reformi lükates see viimane ehk tulekski. Aga kus sa sellega - olen vaid mina, teisi pole. Teiseks panustab nn. valge ajakirjandus läbi aastakümneid vaid ühele ja samale seltskonnale, kes nagu oleksidki igikestvad unikaalsed ravijad (vt. sama päeva kahte reklaami EPLis). Rääkimata juba valitsusest, mis sobib igasuguse ilmaga. Edasi võib ise lugeda Õhtulehest.

P.S. Lugu on kirjutatud täpselt nädal tagasi ja seis mõistagi kardinaalselt muutunud. Sestap on tähelepanuväärne seegi, et kui siiani olin lihtsalt "vaatleja", siis sedapuhku "vaatleja, Rahvaliit", mis ilmselt mõeldud tõstmaks esile parajat annust kriitikat Reformierakonna kohta.

30. 05. 2009
 
SMS-laenule lihtne lahendus
Õhtuleht on üllitanud järjekordse nutulaulu SMS-laenude teemal. Huvitaval kombel pole keegi siiani taibanud utsitada oma juristi panustama kliendi "heausksusele"- reakodanik ei pea ju olema võimeline ette kujutama - meil pealegi vastav praktiline kogemus siiani puudus -, et lihane suguvend ja mitte mõni välismaalane on otsustanud teda pügada 1000 või isegi 10000-%-selt! See on ju loomalik, mitte inimlik äri tegemine ja miks mitte pareerida ülinahaalsust normaalsele mõistusele apelleerimisega. Seda enam, et 10 aastat tagasi oli heausksus vaat et moesõna Eesti kohtupraktikas. Tegelikult võiks mõelda ka viitamisele "andsin allkirja meeltesegaduses", mis ju vähemalt ühe mehe puhul leidis aktsepti kohalike kohtunike poolt.
03. 05. 2009
 
Lossiplatsi 1a Tallinn 15165 | +372 6 722 622 | toomas.alatalu [ät] riigikogu.ee