Blogi
Saatkondade suurus

Loen 3.-4. septembri Postimees ja tõden, et soovitasin eelmisel sajandil kõnelaustel pidada silmas teiste suurte saatkondade suurust Balti riikides.

 
Eesti - tsensuur kui kambakas
Kuue ajalehe valged leheküljed, mis ilmusid toimetajate otsusel pluss Eesti Ekspressis jaanuaris ilmunud lugu, mis taas kirjeldas kui hästi toimetajad omavahel lävivad nii olulistes asjades nagu minek Kremli kutsel Moskvasse (arvutite järele!) lubab veelkord tähelepanu juhtida niigi teadaolevale - poliitiline tsensuur Eestis on väikse pundi poliitiline või kutsealane kambakas teisitimõtlejate vastu. Tuletaks meelde, et 10 aastat tagasi, kui Laar läks liitu Koganitega, mis pidi olema saladus ja mille paljastas Keskerakonna rahadega avaldatud reklaam kolmes juhtivas ajalehes, lõpetati päevapealt Esimesele Eestile mõeldud eliitlehtedes Alaküla, Alatalu, Palmaru ja terve rea teiste tõeliselt uurivate ajakirjanike lugude avaldamine. Tõsi, nad võisid - nagu nõukogude tsensuurigi puhul - oma lugusid maakonnalehtedes ja kollases ajakirjanduses avaldada. See viimane ongi peamine uuendus nõukogude tsensuuriga võrreldes (hea võrrelda, sest eks nimed Kadastik, Leito siis ja täna...) - sa võid kirjutada, aga lugejad pole n.ö. sinu omad ja mõne aja pärast sinu omad sind enam ei loe, sest kirjutad sinna... ning pead alati olema valmis, et sulle kallatakse aegajalt pang prügi peale ja ... avaldatakse edasi. Kuna valida on vaikimine, siis tegutsed edasi! Ning väike inimestegrupp hõõrub käsi ja rõõmustab - küll me ikka teda mõnitasime. See aegajalt korduv protseduur tuletab alati meelde mind nõuka ajal 17 aastat keelanud keskkomittee töötaja hääle, kui ta telefoni sisises: "Mina ütlen, mida sa ja millal räägid..." Kõik teadsid seda ja lasid väiksel mehel märatseda - ikkagi keskkomitee! Aga nii polnud ka Alatalut konkureerimas reitingute pärast ja ka ainult üks koht tabelis kõrgemal maksab keskpärasusele palju. Pärast aga varjati aastaid, et Laari valitsus püsis võimul kahe keskkomitee ideoloogiaosakonna töötaja toel. Kui Eesti tänaseidki lehti uskuda, siis töötasid seal hoopis teised inimesed - sest nii otsustasid juba ammu 5-6 inimest, kes aastaid ütlevad, mida ja kuidas kellestki Eesti ajakirjanduses mingi ajaleht kirjutab.
20. 03. 2010
 
Enne Mändi oli Salumäe ehk Eesti eliidi mälust

On ikka hämmatav küll, et Tarmo Mändi taunimise/kiitmise kõrval pole keegi meenutanud, et tegelikult valiti Riigikogusse Erika Salumäe ja kuna enamus Rahvaliidu broileritest kõrbes, läks kohe lahti masseerimine - Erika, mine ära, sest vaja on kohta Tarmo Männile. Ikkagi nii Lennu kui Arnoldi sõber. Kahjuks sai Erika vähe hääli - 576 ja kuigi Mänd mitte palju rohkem - 763 - tehti kaup ära. Ja nüüd ei kippu-kõppu sellest ega ka Erikast, sest ühte loetakse eliiti kuuluvaks ehk meie omaks, teist mitte. Erika on unustanud isegi Rahvaliit, kel ilmselt oleks suuremad shansid Salumäe tagasituleku rõhutamisega - rahvas ju olümpiasangarit ikkagi mäletab - kui Jaan Õunapuu nimega mängimisega.

14. 03. 2010
 
Välispoliitika kajastamise analüüsist

Tuli ette, et peaksin midagi kirja panema Eesti meedias ilmuva välispoliitika analüüsist, millest viimases Diplomaatias kirjutavad Eekki Bahovski ja Priit Simson. Esiletõstetud väited on võimsad. Kasvõi "Väikeriigis on välispoliitiline debatt alati piiratud". Järgneb kinnitus, et tegeleme vaid Venemaaga, millelel nüüd on lisandunud Iraak ja Afganistan. Pardon, aga ma pole küll märganud, et meil kedagi eriti kotiks Iraak ja Afganistan. Pigem Euroopa Liit, Ukraina ja Gruusia. Õige on see, et meil kõnelevad Venemaast ühed ja samad inimesed (Helme, Herkel, Mihkelson), kellede sõnum on n.ö. ette teada, ent Iraagi kohta polevat kellelgi midagi öelda. Jama, jama, jama - meil on inimesed olemas, ent korporatiivne süsteem ei saa ju kedagi mitte-oma büünele lasta. Pigem lastakse mõnel väljamaalasel hilinemisega öelda suurele auditooriumile sama, mida Pärnu Postimees on ammu kirjutanud. Simson püüab Venemaa teema autoreid kritiseerida, kuid tegelikult olid meie poliitikud ja nõunikud ühed suurimad Bushi vigade sirgeks kirjutajad aprillis-augutis 2008 et mitte öelda - käis avalikkuse ja lugejate teadlik lollitamine. Kui kedagi kritiseerida, siis pigem neid, sest kui Gruusiale väidetavalt antud nõu sobis 100%-liselt Kremlile, on ikka midagi kardinaalselt korrast ära. Kuna nüüd jõutakse puuduste nentimisele analüüsides n.ö. teisest otsast, siis on kõige lihtsam lahendus ja edasimineku võimalus ikkagi tsensuuri kohene lõpetamine ja teiste arvamuste esindajate õigeaegne avaldamine. Siis läheb debatt iseenesest lahti. 

 

14. 03. 2010
 
Lossiplatsi 1a Tallinn 15165 | +372 6 722 622 | toomas.alatalu [ät] riigikogu.ee