Blogi
Saatkondade suurus

Loen 3.-4. septembri Postimees ja tõden, et soovitasin eelmisel sajandil kõnelaustel pidada silmas teiste suurte saatkondade suurust Balti riikides.

 
Carl Bildt eksitab

Jällegi talletamise huvist, et oleks kohe käepärast kui kirjutamise lust peale tuleb.

Bildt pidas Laari sünnipäeva sümpoosiumi kõnes vajalikuks korrata just põhjamaalaste suust 1990ndate algul kõlanud jutte, mis peegeldasid nende kauaaegse informatsiooni jagamise oskust eesmärgiga saada materiaalset toetust Läänelt ja samas meeldida venelastele. Tehtavas tuginesid nad eranditult venekeelsele propagandale, ehkki Läänes usuti, et nad valdavad ka kohalikke keeli. Paraku see nii polnud. Suurim sündmus, millest ma toona ka ajakirjanduses ja poliitringkondades lamenti lõin, oli OSCE missiooni esimese juhi Timo Lahelma raporti pealkiri "22. septembril ei toimunud Talliinas kokkupõrkeid eestlaste ja venelaste vahel". Jutt on 1993. aastast ja mõistagi jääb mulje, et näiteks 21. ja 23. kuupäeval peksti nii et aitas. Kuna ma juba toona töötasin oma väljaande  The Monthly jaoks läbi ka kõik venekeelsed lehed, meenus Lahelma hirmuraporti - aga see oli ju ametlik dokument! - nähes kohe Molodjoz Estonii, kus krutiti kaks nädalat jutti esikaanel 22. septembrit ja kolm päeva enne ennustatigi esikaanel, et lööma tuleb. Lühidalt - Eesti venekeelne meedia töötas toona puhtalt lääne esinduste ja saatkondade hirmutamisega ja edukalt, sest igale jamale reageeriti ning pärast "Välismaalaste seadust" oli valitsuskoalitsioon nii ära hirmutatud, et kõigega oldi nõus. Samuti opositsioon esindajad väliskomisjonis. Mind sinna 1992.a. ei lastud, isegi riigikogu liikmena välismaale ei lastud, kuid kasutasin põhiseaduskomisjoni liikmena ühte kohtumist ära selleks, et nõuda opositsiooni kokkusaamist Max van der Stoeliga, et asju selgitada ja see ka toimus (tähendades Andra, Sinijärve või Tamme ja Aare degradeerimist). Alatalu ja Üksvärav kohtusid Maxiga! Sellel juhtisin Maxi tähelepanu asjaolule, et Läti OSCE missiooni juhtis suurriigi esindaja, kes oli vaba väikeriikide esindajatele tüüpilisest bluffimisest, mis tuli selgelt Eestile kahjuks. OSCE Eesti missiooni pädevuse sõnastas muide Tarja Halonen, mis andis mulle võimaluse sõita Helsingisse, ta sealt üles leida ja ... muidugi ei muutnud see hilinenud jutt enam midagi ja Soome sisuline ja Moskvameelne vastutegevus Eesti ambitsioonidele jätkus kuni 2001.aastani (nagu ühes põhjamaalaste enda uurimuses kirjas)...

Läksin praegu mõeldu kirjutamisest kõrvale, ent Bildt rääkis sellest, et Eestis võinuks tekkida oma Transnistria ja kinnitas seda 1993.a. sündmustega Narvas. Ehk siis - Baltikumis olnud asi hullem kui Balkanil. Mis teha, kui mehel on omast vanast jutust midagi külge jäänud ja Eesti tegelikkuse kahjuks. Tõde algab sellest, et 1993 langeb ära kui "liiga hilja" - Moskva kasutas kõik kõnealused võimalused separatismi loomiseks TDs, MägiKarabahhis, Abhazias jne. ära veel 1989-90, mil see oli võimalik. Eestit ja Lätit päästsid tollal see, et separatismi pesasid polnud mõeldav ja ka ei saanud avada pealinnades. Metropolist väljaspool oli Nõukogude armee garnison kui separatismi peatugi õnneks vaid Paldiskis ja mitte Narvas. Olnuks vastupidi, olnuks Kirde-eesti autonoomia reaalsus 1990-91. Sama asjaolu päästis Läti, sest Liepajas nagu Paldiskis polnud meremeeste kõrval massi, et n.ö. vaba linn teha. Praegu toonasest ebareaalsest ohust rääkimine on omaaegse väikeriik-suurriikidele bluffimise rumal jätkamine.

25. 04. 2010
 
Lossiplatsi 1a Tallinn 15165 | +372 6 722 622 | toomas.alatalu [ät] riigikogu.ee