Blogi
Saatkondade suurus

Loen 3.-4. septembri Postimees ja tõden, et soovitasin eelmisel sajandil kõnelaustel pidada silmas teiste suurte saatkondade suurust Balti riikides.

 
Eelmisele lisaks
Tuli üht teist infot silmates mõte lisada, et need keskkomitee abil võimu saanud vennad olid hämmastavalt pika vihaga - kui keegi oli vaenlaseks arvatud, siis lõpuni! Seejuures nad isegi naeratasid, kui kusagil n.ö. kohtusime. Huvitaval kombel oskas Slutsk pärast raadiost lahkumist veel kaua rippuda olümpiakomitees ja kuna silmasin tema nime toimetajana Barcelona OM raamatutel, siis võis olla just tema see, kes Alatalu nime sealt kustutas. Paavo Kivine igal juhul algul kinnitas, et loomulikult oled märgitud kui omapärase algatuse autor... Kes ei tea - aga see on hea näide, kuidas kollektiivne unustamine Eesti Vabariigis töötab nii nagu ta tegi seda ENSVs ja ikka ühtede ja samade seltskondade osavõtul -, siis oli Toomas Alatalu see, kes tegi Spordilehes aprillis 1992 ettepaneku, et Eesti võistkonna lipukandjaks Barcelonas võiks olla Heino Lipp. Täistabamus, kuna Hispaania oi äsja vabanenud türanniast, paralleelid tuntavad ja Stalinile viitamine töötanuks suurepäraselt. Rääkimata eesti rahva kõrge moraali ja eetika näitamisest. Eesti võimudele oli see aga paras üllatus, aga kuna rahvas reageeris ettepanekule positiivselt, siis nii ka läks (ja Lipp pääses lisaks mingist vallandamisest TPedis). Aga Alatalut ja tema ettepanekut polnuks nagu olnudki - samad mehed, kes olid tegelikult otsustanud panna kedagi teist lipukandjaks,  rääkisid nüüd nagu ühest suust, et loomulikult Lipp jne. Mind aga ei kutsutud ühelegi üritusele, et etepaneku mõtet välisajakirjanikele selgitada. Kutset ei tulnud isegi olümpiavõistkonna teelesaatmisele. Õigemini olin seal ise kohal, aga ju siis pidid loorberid saama teised. Kui OMile sõitvate nimekirja nägin - seal oli ka Slutsk kui pressi esindaja - , püüdsin küll selgeks teha, et Barcelonas vajab Lipu minevik mitte saksa ja vene, vaid hispaaniakeelset lahtirääkimist ning pealegi tuleb osata asju selgitada. Aga oldi kindlad, et kui mitte Slutsk, küllap siis teised saavad inglise keelega hakkama. Nii läks ja Lipu saatmise lugu jäi - peale eestlaste - enamusele lihtsalt arusaamatuks elik suurepärane võimalus võita Eestile tähelepanu ja teha propagandat jäeti lihtsalt kasutamata. Et paar-kolm tühikargajat saaksid riigirahadega Barcelonas käia. Pärast seda on ilmunud ka uusi raamatuid Barcelona OM-dest ja mulle on kord isegi lubatud, et asi saab mainitud, ent...
13. 06. 2010
 
Olid ikka sead küll, need Keskkomitee mehed
Käisin esmaspäeval Pärnu Rotary klubis rääkimas. Teine kutse sel sajandil. Kutsuja M. E. aga meenutas oma tudengina sõitu Prahasse 1977 ehk aasta pärast minu malevarühma sõitu, mida seal mäletati -  ja sedagi, et Lumi oli andnud TPI tudengitele korralduse Alatalu loengute konspektid minema visata, sest kuigi nad on huvitavad, pole seal teadusliku kommunismi. Pärast 1975 sügist, kui olin Keskkomitee meeste mängu tulemusena ilma töökohata, töötasin poolteist aastat Eesti kõrgkoolide õppejõuna, sest mulle pakuti ja mõistagi võtsin vastu tunnid korraga neljas koolis - TPedIs, TPIs, TRÜ kaugõppeosakonnas Tallinnas ja EPAs. Samasugust solidaarsust kogesin pärast mahavõtmist Tartu esimese sekretäri kohalt - kaks ülikooli ja üks EPA kateeder pakkusid aspirandi kohta, ent eelistasin minna mitte "Edasi" toimetusse tagasi, nagu Keskkomitee käskis, vaid edasi ehk Tallinna. Ka seal oli alatut käitumist kui palju - Eesti Raadio oli nõus, Rahva Hääl nõus ja kaks tundi hiljem oli kõik vastupidi. Leidus ainult üks julge (kommunist) ja tõeline dzentelmen Lembit Piip ja tema partorg Endel Haasmaa. kes pidasid sõna ja pääsesin löögile ETVs. Mis puutub raadiosse, siis juhtumisi kuulsin ise ukse taga, kui führer Slutsk pahandas, et keegi ei tea, miks mind maha võeti ... ja hiljem ei tohtinud 20 aastat Eesti Raadios keegi Alatalu nime mainidagi, sest niisugune oli - või olla olnud - Slutski korraldus!? Ja seda nässi kartsid selles majas kõik. Kui juba sellest kirjutan, siis minu nimi ja hääl kõlas Eesti Raadios ühenduses meenutustega Paul Kerese sõidust Kuubale kuna mul oli sellest ilmunud artikkel Moskvas. Vaat nii käis eesti rahva mitmerahvuseline juhtimine kultuuri valdkonnas. Ka Eesti TVs lõi järjekordse poliitkääbuse võimu ajal läbi põhimõte - pigem diletandist ükskõik kes, kui asjatundev eestlane. Minu -samuti eestlaste poolt septembris 1973 avatud kahekeelne toimik (kõik tõlgiti vene keelde, mis andis mulle hiljem suurepärase võimaluse viidata - vaadake kui rumalad nad ise on!) suleti alles mais 1978. Sellest rumalusest veel üks huvitav detail - 23.08.1968 pidasin loengu ajalooõpetajatele Pärnu kuursaalis. Oli ligi 400 inimest ja kuigi ma jõudsin sellest rääkida, tuli ikka lisaküsimus - kas Tsehhoslovakkias on tegu okupatsiooniga? Vastasin - kõiki okupatsiooni tunnuseid arvestades on see nii. Pärast - kui juba minu "uurimine" käis, ootasin-kartsin kaua selle fakti väljakäimist, ent ilmselt ükski ajalooõpetaja ei kaevanud. Alles 6. novembri 1976 kuupäeva kandis EKP keskkomitee lektori ülestunnistus, et olin 8 aastat varem Pärnus nii väitnud. Ütlesin sellega tutvunult pealekaebaja kohta svolots (kuna jutuajamine käis vene keeles). Järgnes pikk õiendus, kus mult nõuti kultuurset sõnavara ja antud sõnast taganemist, kuna nii kõrges ametis niisuguseid mehi polevat!? Mina aga lasin isegi protokolli teha, et selle mehe kohta svolots ütlesin ja kirjutasin sellele alla. Sealtpeale ütlen ja seda ka Eesti Vabariigi ajal rahumeeli kõigi nn. juhtivate tegelaste kohta nii, nagu nad seda tegelikult on. Kui kellelegi ei meeldi, vaadaku EKP Keskkomitee protokolle -nemad selle ju aktsepteerisid - ja see teeb mind siiani uhkeks. Tegelikult üritati mind toona nullida nagu seda oli just tehtud Ülo Vooglaidiga - selleks ka 1968.a. kohta käiv "tunnistus", ent mul jätkus jultumust seakarja ennetada ja pöörduda Moskvasse. Aga see on veel pikem jutt. Kuid kui meenutamisele läks, siis - olid ikka sead küll, need Keskkomitee ja seda kummardanud vennad. Eriti need, kes praegugi meediat kontrollivad.
13. 06. 2010
 
Lossiplatsi 1a Tallinn 15165 | +372 6 722 622 | toomas.alatalu [ät] riigikogu.ee