Blogi
Saatkondade suurus

Loen 3.-4. septembri Postimees ja tõden, et soovitasin eelmisel sajandil kõnelaustel pidada silmas teiste suurte saatkondade suurust Balti riikides.

 
Kambakas. Pigem maailmale mõeldes, kui mitte mõeldes
Sofi Oksaneni "Puhastuse" ümber kulgev on järjekordne kinnitus Eestis pidevalt viljeldavast kambakast ja hea näide, kuidas seda tehakse  kirjanike hulgas tuntud ja isegi lugupeetud nägude osalusel. Mis teha, kui teise edu tekitab alaväärsustunde ja siis juba ei valita vahendeid, et tülikast meie õue tikkujast lahti saada elik - et ta kirjutaks muust kui Eestist! Nimed on nii tuntud, et ei tahaks neid kasutadagi, ent möödanikku põigates - kas me ikka käitusime mõistuspäraselt, kui 1990ndatel oli Nobeli preemia kandidaatide hulgas ikka kaks ja mitte üks pretendent!? Ega´s need ülesseadmised päris juhuslikud ka pole. Oleks läbi mõelnud, oleks ehk üks jõudnud selle kätte saada, teine... Täna jääb tõdeda rafineeritud ja ennast väljavabandavat mängu, sest kui ühe mehe n.ö. endale kirjutatud mõtted keegi kolmas avalikkuse ette tõi, siis saanuks ju asja veel siluda. Seda aga ei üritatudki ja kohe läks meeskonnatöö lahti -üks suur akadeemik luges üles Puhastuse vastuolud ajaloofaktidega ja saagile lendas ka alati käepärast olev valvearvaja samastamaks Oksaneni Leberechtiga. Endast hästi arvavale massile ehk viimase nimel kõnelejatele sellest piisas - Sofil ja "Puhastusel" on maik küljes. Sest sellest kaude ja ametlikult kahtlejatel on tähtsad ametid ja autoriteet. Pangem koos sellele võõramaalasele. Mis sest, et ta on naine.
07. 11. 2010
 
Sinuga tehakse mida tahetakse
Nn pressinõukogu näitas järjekordselt oma ostetavust kuulutades,et toimetusel on iga kell õigus maha võtta veebiväljaandes olev kirjutis. Arusaadavlt tekkis vajadus selle järgi pärast telefonikõnet kusagilt, sest loo autoriks oli keskerakondlane ja arvustatav reformikas, mida avaldamisloa andnud valvetoimetaja ilmselt tähele ei pannud. Laiemalt võttes on aga probleem sama, mis Vasakpartei juhiga, kes ühel hetkel nõudis ja ka saavutas, et paari aasta tagune kirjutis temast kustutaks. kuulutataks olematuks! Pikk jahumine lõppes siiski sellega, et mis oli kõigile kätte saadav, peab nii ka jääma. Ja nüüd ilmneb, et see kohtulahend ei kehtigi!? Pressinõukogu koguni õigustab kuritegu sellega, et - pange tähele - "ta leiab, et" toimetus peaks loo kõrvaldamisest autorit vähemalt kohe infima. Lisada pole muud, kui et ... küürakat parandab haud. Olgem optimistid!
06. 11. 2010
 
Lossiplatsi 1a Tallinn 15165 | +372 6 722 622 | toomas.alatalu [ät] riigikogu.ee