Blogi
 
Muigega edasi

Viskasn pilgu Delfis ülespandud Lähis-Ida kommentaaridele - tuttav pilt. Äraehmunud "spetsialistid" - tegelikult on asjad teisiti - kutsuvad jälle üles mitte avaldama Alatalu ja näiteks väidavad, et Saksamaa käitumist mõjutanud hoopis kohalikud valimised. Nii kirjutas ka üks kohalik ametlikult lubatud (võimu) kommentaator ja loomulikult peab uskuma teda. Ehkki näiteks saanud ise kuulata Westerwellet live Euronewsis 21.03! Küllap jällegi keele probleemid! Mulle aga mõjus kosutavalt pärast artikli teelesaatmist tulnud uudis - Prantusmaa hävitas viis lennuväljal olnud Gaddafi lennukit. Parimat kinnitust sellele, et suurriigid olid sõda vallandades eeskätt huvitatud tellimustest oma relvatehastele - on raske leida.

Tänaste-eilsete seltsimeeste kustumatu valvsus tuletas meelde kokkupõrke Hiiumaalt mandrile "Nooruse" toimetajaks toodud Aleksander Koeliga, kes vaevalt nädal suurel maal olnud, kirjutas ja viis isiklikult Keskkomiteesse kaebuse Alatalu loengu peale. Hea seegi, et pani kõik oma mitteteadmised - ja mitte Alatalu vead, nagu ta lootis - korralikult ehk siis Hiiumaa teadmiste tasemel kirja. Selle peale võeti "Nooruse" toimetuses kokku partei koosolek ja seltsimees sunniti minu ees vabandama. Tean, et midagi taolist korraldati kaebajaga ka Eesti Entsüklopeedia toimetuses. Aga mõistagi läks info laiali ja juba üsna varsti uuris Joffe õlitatud näol - "Kas midagi on juhtunud?". Nii oli - ja on ka täna. Eespool või õigemini allpool juba kirjutasin sellest, ent teeks täpsema paralleeli - Eesti Vabariigi ajal oli juba Isamaa see, kes hakkas mind sõna otseses mõttes jälitama - mäletate lugu Guinnessi rekordite raamatusse pääsemisest - mul oli terve nädal Riigikogu rõdul saba, kes pidi kõik mu käigud fikseerima. Ja ka viimane avaldamiskeeld - ei Postimehes, ei EPL - on seotud Pätsi-Einbundi jätkuparteiga ja see langetati 1999.a. sügisel, kui KE avaldas raha eest ajalehtedes materjali Isamaa liidust Koganiga - asi, mida minu sulest sündinuna ei lubatud avaldada. Postimehes kehtib Alatalu avaldamiskeeld siiani. Esimese ja Teise Eesti olemasolu avalikustamisega seotud ummikseisu aitas lahendada KE julge pöördumine siinsete välissaatkondade poole - asi, millega analoogset tegid vaikiva ajastu ajal ka neli Eesti riigivanemat, kellede protestikiri avaldati Soomes. Suursaadikute ilmumine KE peakorterisse võttis paljudel tuurid maha ja ennäe - tasub mäletada - detsembris 2001 sõlmised kaks meest teineteise maniski puhastamise huvides KERE lepingu ehk moodustus Kallase-Savisaare valitsus.

30. 03. 2011
 
Mõned valusad leheküljed veel

Reformierakonna ministrite jaotus ja eliidi osaline ümberrivistamine näitab veenvalt, kuidas pealinna büroraatia ja stagna on oma töö teinud. Tallinna puhta lehena ja Tartu vaimu täis mehena sattunud Ansip hoidis kaua enda värske, tänu millele sai lahendatud ka pronkssõduri probleem. Kuid nüüd - meil ei ole jälle ladvikus ühtegi eksinut - ohtlik käitumismall, mis lõi läbi Maripuu eemaldamisel, leidis värske kinnituse Jänese abil. Liikumine keskpärasuse poole on ilmne - rahvas peab meid võtma säärastena, nagu me endast arvame. Sealt jääb vaid samm tagasi sinna, millest mina pajatan.

Küsigem lihtsalt - milleks on vaja tuletada eesti rahvale meelde, keda ja millist inimliku käitumise moraali talle tegelikult teleekraanilt peale suruti? Ma ei taha öelda, et kõik, ent ülikoolilõpetanute tasemel teati hästi ja saadi aru, mis toimub, ent kõik ju leppisid. Pealegi olipaljudel hea ühel hetkel aduda, et jagan poliitikat sama palju, kui too ekraanile või eetris. Hea küll - toona oli mees ka ainuvõimu sümbol. Aga täna näidatakse 100000st miljonist korraliku summa ikkagi ka enda tasku pannut rahumeeli ja ei mingit tõmblemist. Kõik teavad ja vaikivad. Tema paneb pihta ja mängib pätti, mina - vaataja ka.

Ma pole kunagi olnud vaikija ja mainin, et suurima tõuke nende ridade kirjutamiseks andis paari aasta eest ilmunud esimene paks raamat Eesti Televisioonist. 800 lehekülge. Tegelikult oli selleks ajaks valmis ka teine ja selgelt objektiivne käsikiri, ent nagu meil ikka - tutvused mängivad peaosa. Selles ülevaateteoses võib Alatalu nime leida kolm korda ja neist kahel korral populaarsuse edetabelites (viies). Kõik ülejäänud leheküljed ja kogu tekst on pühendatud enamuses neile, kes neis edetabelites olid allpool, aga nüüd hoiavad end pinnal vastastikkuse kiitmisega - "superreporter, legendaarne, teletäht, unustamatu telenägu" jmt. Sellest, et Rahvusvaheline panoraam oli omaette fenomen, mõne poliitkommentaatori populaarsus suurem kui ükskõik millisel suurusel ja sõnapaunikul, et omaette klass olid ka poliitshowd - enneolematu asi kogu NSV Liidus, rääkimata poliitsaadetest lastele ja keskkooli tasandile - mida polnud ei Soomes ega Rootsis - mitte üks sõna. Sind lihtsalt pole, sest üks pätikamp ja nende sõbrad on nii otsustanud ning ole rahul. Aga ei - Alatalu ei hoia enam oma sulge paigal. Mahavaikimise sõjale vastame avalikustamisega - mida Eestis, nagu ka eelmises killus mainisin, kardeti 1987.a. ja kardetake tänagi.

Äsjaste riigikogu valimiste kommentaarides pole siiani keegi - rõhutan kohe, et mitte keegi ei saanud mind minevikus ega ka praegu süüdistada selles, et ma ei jälgi, mida teised kirjutavad - lahanud probleemide probleemi - valijate vähest osalust. 2007.a. võrreldes tuli juurde vaid 20000 valijat - toona osales 555000, nüüd 575000 ehk siis 62-63%. Rääkida säärases seisus mingist uuest algusest jmt. - on võimatu, aga loomulikult olen sellest saanud soliidsele auditooriumile rääkida vaid Riias ja Kaliningradis. Väidan juba aastaid, et see on eeskätt meie ajakirjanike/-nduse probleem. Esiteks - meie valimistulemustest rääkides unustatakse kohe osalus. Ääretult jäme viga, sest pole tegu klassikalise Euroopa riigiga, s.t. valimistraditsioonidega, väljakujunenud parteidesüsteemiga jne. riigiga. Me olime ja oleme selles mõttes tänagi veel üleminekuühiskond, mis kujuneb. Kujuneb nii õigete kui ka valede otsuste mõjul. Et see nii on, piisab vihjeist kasvõi meie endistele saatusekaaslastele - Jugoslaavia vabariikidele, aga ka Moldovale, Lõuna-Kaukaasiale, kus rahvas hääletab kiirelt jalgadega. Ent tagasi - 1992 ja 1995 oli Riigikogu valimiste osalus 66 ja 69%. Tehtud pettusi ei maksa unustada - rahvas valis Rüütli, aga riigikogu valis Meri. Laari punt korjas 186000 häält, võimust loobunud (tegelikult oli ju nii!) ja ilmajäetud 206000 jne. Kolmandate riigikogu valimiste eel, kui üritati igal juhul võimule taggasi tuua lapspoliitikud, leiti mõnes parteikontoris, et kaval käik on sikkude lammastest eristamine, et sõim oleks sihipärane ning paralleelselt valimisliitude keelustamise algas ühe partei õigest 10 astat varem kaelast saanud rahva totaaalne parteistamine. Selle töö eestvedajad oli ajakirjanikud - Rumm, Muuli, Tarand ja kümned-kümned teised , kes 2011 järsku leidsid ja nõudsid, et meil peab olema ka parteituid kodanikke- kandideerijaid - aga siis te sõna otseses mõttes terroriseersite rahvast, sildistasite kõik õigeteks ja valedeks ning valima ilmus 59%. Nagu ka neli aastat hiljem. See oli teie konkreetne panus demokraatia tagasikäiku Eestis, seltsimehed ajakirjanikud. Kahel viimasel riigikogu valimistel on osalus olnud natuke üle 60%, aga see ei päästa seisu. Meil on kohustus ja tuleb leida võimalus leida tee vähemalt osagi neist 37% juurde ja tuua nad otsustusprotsessi tagasi. Pealegi on nad pigem eestlased kui muulased.

27. 03. 2011
 
Keskpärasuse ideaal - hävitatud vastane

Kui piisavalt kõrget ametiposti omav keskpärasus jagab ära, et jääb oma võimetelt ja tööisult kellegile alla, siis asub ta viimast - ametikoha võimalustes tulenevalt - sõna otses mõttes hävitama. Ma juba kirjutasin, kuidas 1973 pandi mulle keelud kõikjal, kus vähegi oli võimalik ja hiljem ei võtnud neid enam keegi maha - kuigi, ma nagu sain õiguse. Muide, totaalse jälitamise perioodil 1973-77 olin septembris-oktoobris 1975 ka lihtsalt töötu - see seis tekitati mind Tartu ülikoolist sotsioloogialaboratooriumi likvideerimise kampaania raames lahkuma sundides väitega, et olen oodatud TPIs. Augusti lõpul sain aga Klaara Hallikult - kinnitusega, et tal on tohutult häbi - teate, et minu jaoks kohta pole. Keskkomitee kooliosakonnas aga teatas üks paks onu, et nad on sellele mõelnud ja mul on võimalus hakata ühiskonnateaduste õpetajaks Kose-Uuemõisa kutsekoolis. Naeratasin talle vastu...

Ent tagasi selle maniaki juurde, kelle toetamine ümbritsejate poolt jääb mulle siiani mõistatuseks. Kõik ju nägid, mis toimus ja said aru - miks. Need minu üksikud ilmumised AKs 1982-86 olid tegelikult alandavad selles mõttes, et teemad määras tema. Pea iga kord ma pidin seletama, et pakutu pole päevakohane, millele järgnes tema sisin - mida siiani mäletan (me rääkisime ainult telefonitsi) "Seda ütlen mina, millest sa räägid!" Mul on kõik esinemiste teemad ja ajad talletatud, ent ütlen praegu huupi, et pidin näiteks rääkima kahe päeva pärast toimuvast NLKP põllumajanduspleenumist. Ta ei jäänud rahule ka siis, kui oli mu n.ö. lõplikult teleekraanilt minema saanud. Pool aastat hiljem toimus ühingu "Teadus" kongress - loengutepidamine oli jäänud minu põhiliseks tegevusalaks - ja nagu ei oodanudki, kui järsku oli Tallinna mererajooni nimel kõnepuldis VP, kes pärast paari üldist fraasi kukkus mind kahe suupoolega tõrvama. Kusjuures sai aplausi!? Seejärel oli veel 2-3 sõnavõttu, mille järel Hans Uusküla, suur silmakirjatseja ja väriseja "Teaduse" bossi kohal, kuulutas sõnavõtud lõppenuks. Tõusin kiirelt kohapeal püsti ja teatasin kõval häälel, et - kuna olin ka esinemiseks registreeritud ja võinuks esineda enne VPd, kelle nime mina sõnavõtjate hulgas enne kongressi algust ei näinud - soovin sõna. Minu hämminguks karjus  terve seltskond esimeste ridades - neist jäi tänu kasvule silma Vello Ladva, kes nüüd siis on end ajalukku kirjutanud nimekirjaga "meile sobimatu Alatalu ja need, kes temaga koostööd ei tee" - "Mitte anda". Hea oli, et taipasin kiirelt öelda sama vene keeles lisades, et mind äsja kritiseeriti ja mul on õigus vastukõneks ja järgnesid toetusavaldused. Uusküla veel vingerdas, et tuli hääletamine ja ma sain kõnepulti...

Kuna ühingu "Teadus" ridades oli enamik ajakirjanikke, kelledest paljud viibisid ka sel kongressil, siis kas te ikka mäletate - kelle poolt ja mille nimel te karjusite. Pealegi oli VP kõne lihtsalt rumal. Ometi - oma kolm-nelikümmend tegelast ja eestlast olid valmis mind ära sööma. EKP keskkomitee ideoloogiaosakonna juhtimisel. Muide, perestroika käis.

23. 03. 2011
 
Kambakas keskpärasuse tagatisena

Kuna lõpetasin eelmise avalduse küsimusega, siis kordan selle üle - kas tõesti ei teadnud ükski ajakirjanik, et Riigikogu väliskomisjonis on kolm keskkomitee töötajat ja nomenklatuuri esindajat, sest ekskommunistide, sealhulgas Alatalu taunimine oli toona üleüldine? Muidugi teadsid, aga mängureeglid olid lihtsad - need on omad ja need ei ole. Järelikult siin vaikime ja sellele virutame.

Sedapuhku ajendas teemat jätkama järsk tõdemus, mille sain oma Delfi Lähis-Ida lugude kommentaare lugedes. Nn. asjatundjate kommentaare, sest suurel osal neist on ka komme Alatalu rumalaks ja enda targaks tegemise kõrval seda viimast tugevdada viitega mõnele ... venekeelsele allikale! Ühtäkki taipasin, et need nn. kommentaatorid, eksperdid ja muidu targad tunnevad ainult vene keelt ja elavad jätkuvalt vene propaganda ja poliitika ruumis. Olgu öeldud, et 1980ndatel telliti TA raamatukogusse FT, IHT, Soome lehti, sinna tulid hiljem Keskkomiteest Time, Newsweek, Spiegel, Stern, aga ma nägin neid lugemas vaid Herbert Vainut, mis tähendas, et kogu ülejäänud seltskond ajas läbi Moskva ja venekeelde tõlgitud (Spiegelist, Time´ist jne) materjalidega. See aga määras ette kommentatori mõtte ulatuse. Kui algul midagi ka oli, siis juurde ei tulnud, sest oli ju kuratlikult mugav võõrast teksti ette vuristada. Mina aga paistsin algusest peale silma erikeelsete allikate kasutamisega, oma mõtete ja skeemidega, mis ei jäänud Läänes avaldatuile millegagi alla. Kasvõi Damoklese mõõga teooria. Seda lihtsat skeemi ei suutnud keegi kummutada, ent Keskkomitee maniak oli vihast sinine - kuidas mingisugune A võis üldse niisuguse asja peale tulla!? 1983.a. mõtlesin välja superskeemi Kesk-Euroopas vägede vähendamisest, kirjutasin teksti juurde ja see pidi ilmuma Noorte Hääles. Sealt tassiti see Keskkomiteesse ja pidin käima selgitamas - kes selle ikka välja mõtles. Pärast välisajakirjandes - keegi olla näinud - tuhnimist lubati skeem ajalehetoimetusse tagasi, pidigi ilmuma, ent viimasel hetkel tuli toimetusel uus kolmas lehekülg kokku panna. (Mul on väljavõetud lehekülg alles!) Võite ette kujutada toimetuse töötajate meelehärmi ja kahtlusi - kas ikka tasub niisuguse autoriga jännata. Just see - oma mõtete esitaja arvamuste kahtluse alla panek - töötab tänagi - kui ikka mitte, üks, vaid mitu arvavad, et sa ei oska arvatta, siis... Väljavõtmise põhjuseks oli Keskkomitees tehtud suur avastus - Alatalu skeemil olid igat tüüpi raketid, tankid, lennukid, laevad, jalavägi, ent alla 200 km laskvaid kahureid ei olnud! Panin juurde ja viis päeva hiljem lugu siiski ilmus. Ent selleks ajaks oleks võinud ligilähedane pilt ilmuda ka mõnes läänes lehes,- niipalju, kui tean, õnneks ei ilmunud!

Tänagi kehtiv moraal toodust on lihtne - võõraste tekstide ettelugejate ja mahakirjutajate seltskonnas ei saa oma ja originaalsete mõtetega välja tulla. Pead olema samal tasemel kui nemad. Mul vedas kõvasti, et televisiooni minnes oli seal direktoriks Leopold Piip, kes mind sõna otses mõttes hoidis koheselt vallandunud raevukate rünnakute eest ja peamine - lubas mul kõike teha. Tema järglaseks aga upitati tavaline Keskkomitee lakei Anupõld, kelle ainsaks mureks oli välismaale tööle putkata ja kuna manisk pidi olema puhas, oli ta valmis karistama ja kasvtama kõiki alates ... Valdo Pandist. Anupõld oli ka see, kes saatis Joffega sõnumi - Eesti televisioon ei vaja Alatalu teeneid. Laias laastus tähendas see anupõldude ja põtrae õitsengut teleekraaniil ning rahva teadlikku harjutamist kääbuste keskpärasuse talumise ja sellega leppimisega. Algul olla tulnud küll proteste ja järelpärimisi, milledele vastati - Alatalu on asunud teisele tööle.

22. 03. 2011
 
Eesti ajakirjanduse valusad leheküljed

Olen neid kirjapanekuid edasi lükanud, aga välisministri kiire kommentaar minu Liibüa loole ja selle kiire ärakadumine Delfist + teatud seltskonna - neist osa teab ühtteist poliitikast ehk arvan teadvat, kelledega tegu - lakkamatu sõim ainsa eesmärgiga Alatalut diskrediteerida, et ei julgetaks avaldada ja esineda kutsuma, hakkab ära viskama. Ehk siis asun üllitise "Kambakas kui Eesti ajakirjanduse keskpärasust tagav jõud" kirjapanemisele. Esialgu vaid mõned lühifaktid. Esinesin ETVs 1967-78, lõin "Rahvusvahelise panoraami", mis tähendas seda, et olin ekraanil 5-7 korda kuus (1973-76 koos lastesaadetega kuni 10x). 1973-77 toimus siis V.P. ja EKP Kk grupi vallandatud Alatalu case, kus mind süüdistati NLKP 24. kongressi alavääristamises, ideoloogilise võitluse eitamises ja vales, nagu oleks NSVL lubanud Jaapanile saared tagasi anda. Hiljem, kui asi kõrbes, lisati süüdistus, et nimetasin Tsehhoslovakkias 1968.a. toimunut kaks päeva hiljme toimunud loengul okupatsiooniks, mida tõesti ka tegin. Uurimine tähendas seda, et lõpetati minu avaldamine kõigis EKP väljaannetes (Kodumaa, Küsimused ja vastused muuhulgas), Eesti raadios esinemise keeld oli juba enne  ja kuigi 1982-86 pääsesin Aktuaalsesse kaamerasse nelja aasta jooksul kokku 30 korda (!) - alati V.P. poolt spetsiaalselt väljavalitud mittehuvitava teemaga, siis kõik need keelud jäid jõusse Nõukogude võimu lõpuni. Tagantjärele kõigile sellele mõeldes jääb vaid imetleda rahva mälu ja ilmselt minu sõnumite jõudu - armetu konkurent V.P. oli 25 aastat ekraanil ja eetris vähemalt 15-20 x nädalas elik 60-80x kuus, aga Alatalut vaatas kõrgperioodil 53%, teda 21%. Aga sellepärast mind ju üritatigi hävitada. Päästis pöördumine Moskvasse, kus jagus piisavalt tarku inimesi (ühele otsustajale imponeeris Istoricheskaja entsüklopedija teadmine). V.P. kaotas oma koha, ent jõudis ringiga hoopis TV otsustajate ringi ja lektorite gruppi juhtinud võimust hullunud polkovniku tütre kaasabil alles algas kättemaksu etendus. Selle peatükkideks said minu laste- ja noortesaadete lihtlabane ülevõtmine ja ikka kambaga. Lugesin kunagi kokku, et minu mälumängu "Maailm ja meie" järglases sai palgale kaheksa inimest - mina tegin sama töö ära üksinda. Valdo Pandi Hispaania 1936-76 oli tegelikult kavadatud kahe mehe saatena, aga pärast Pandi surma ei lubatud mul seda jätkata. Suved 1977 ja 1978 pakkusid suurt lõbu noorte suvepäevadele, kelledele sunniti peale keskkomitee lektoreid, aga noortejuhid kutsusid ikkagi ka Alatalu kohale. Teinekord nemad lahkusid, mina tulin, nii et pilgud sähvisid, mis kole. Oli ka ebameeldivamaid asju, kui keskkomitee andis järsku teada, et "Edasi" kommentaarid tuleks ümber teha ja kohe oli välja pakkuda neli noort meest, kellest kolm olid mu endised tudengid, kes olid valmis iga nädal kommentaari kirjutama. Viiendat nädalat kuus aga teatavasti pole. Nagu  teine keskkomitee lektor Vello Ladva oma "memuaarides" (Tõesti ei saa aru, miks Tartu ülikooli ajakirjanduskateeder pidi selle jama üllitama - õppematerjal üliõpilastele sellest, kuidas kambakat teha?!) kinnitab, käis uute tele ja raadiokommentaatorite valimine - aga see kõik käis keskkomitees - põhimõttel - peaasi, et eirab Alatalu. Kui tema toodud nimekirja uskuda, siis kasvatati selles vaimus koguni mitut põlvkonda. Slutski kuuldes pole tohtinud Alatalu nimegi mainida ja... kõik harjusid.  Ma ei kirjuta siin praegu minu loengute korduvatest salalindistustest, kus kohalikud ülemused jagunesid jällegi kaheks - ühed teavitasid, teised ... vaikisid. Mis viga siis kahel-kolmel inimesel märatseda. Kuna nagu öeldud mingeid keelde maha ei võetud, pöördusin veel kahel korral Moskvasse, ent seal polnud enam helgeid päid ja kohalike kättemaksuiha jäi pärssimata. Minu TV luigelauluks osutus Priit Aimla skets Arafatist 1986.a. uusaasta programmist, mis V.P. nõudel kõrvaldati (selle lindistus on õnneks säilinud - üks väheseid minu telesalvestusi, sest esinesin alati otse). Kõik teadsid, millised olid V.P. motiivid, ent keegi ei üritanudki mind kaitsta, sest tema esindas jätkuvalt keskkomiteed. Oli teinegi, omakasupüüdlik motiiv -  pääsenuks Alatalu taas ekraanile, olnuks ohus paljude kohad vaadatavuse tabelis - 1975-77 oli Alatalu selgelt esiviisikus.

Hakatuseks selle perioodist aitab, ent lugejal peaks olema selge, et on täielik absurdsus kuulutada mind - EKP keskkomitee ametlikku paariat 17 aasta jooksul - mingiks punaseks propagandistiks. Mind ei lastud vähegi ideoloogilisele üritusele ligigi, rääkimata esinemisest. Kuidas see sildistamine siiski võimalikuks sai? Aga väga osava ümberkehastumisega. Paar detaili. Ma ootasin kaua aastaid 24. veebruari ajalehti kndla tagamõttega. Nimelt - ehk tuletab keegi meelde, mida meie nõuka aja telenäod ja raadiohääled, kes aastaid hoolitsesid  selle eest, et Alatalu-sugused sinna ei pääseks , ise tegid 24. veebruaril 1988. Elik siis, kui polnud enam vajadust Nõukogude võimu kaitsta ja nad ometi seda tegid. Kollektiivselt, ennast unustavalt (Tammsaare pargis näiteks). Kõik paberid selle kohta, kes tol päeval ja kus esinesid, on ju alles, nagu ka nende nimed, kes keeldusid rahvast ümber veenmast. Paraku tuli endine keskkomitee töötaja Leivi Sher 2006.a. selle peale, et Ansipit on võimalik süüdistada 2.veebruari 1988 sündmustes ja tekkiski uus traditsioon - 24.02.88 "kangelased" ajakirjanikud peedistavad 2.veebruaril Ansipit ja kuna minevik on juba torgitud, siis 24.02.1988 ei toimunud midagi. Ehk meie oleme puhtada poisid.

Lühidalt - 1988-91 jäi väliskommentaaride suuline ja trükiosa selle sama seltskonna monopoliks, kelle käes ta oli siiani ja kui algas sildistamine, siis olid nemad esimesed, kes kähku kuulutasid oma varasemad ohvrid kommunistideks nagu nad hiljem tegid sama Ansipiga.  Selle kampaania puändikaks lõpuks võib pidada 1992.a. riigikogu valimiste järel moodustatud väliskomisjoni koosseisu - kolm endist keskkomittee nomenklatuuri esindajat (kaks sealjuures koosseisulist). Nende heaolu nimel tehti mulle ettepanek valida mingi muu komisjon ja kuna ma selle seakarjaga - oli ikka ilus ütlus Arnold Sikkeli suust - iga päev koos istuda ei tahtnud, siis läksingi põhiseaduskomisjoni. Ent küsimus suurele ringile - nimetage mõni Eesti Vabariigi ajaleht, kes kirjutas, et Riigikogu väliskomisjonis istus kolm keskkomitee esindajat? Säärast ajalehte pole tänaseni olnud. Eks ole huvitav?

20. 03. 2011
 
Lossiplatsi 1a Tallinn 15165 | +372 6 722 622 | toomas.alatalu [ät] riigikogu.ee