Blogi
 
Kommunistid ei maga!

Tegelikult mõtlesin vaid kirja panna - Eesti Päevalehes ilmunud regionaalse situatsiooni loo peale - et mul oma kandidaaditööga seoses hävitati ära ka autoreferaadi tiraaz. Nimelt oli kaitsmine määratud 23.aprillile 1975, 15. aprillil aga saadeti seoses reorganiseerimisega laiali kõik kaitsmise nõukogud (pooleteisek aastaks, nagu hiljem selgus). Kuna tiraaz trükiti TPI trükikohas, võinuksin saada vähemalt koopia, ent Boriss Tamm - mitte akadeemik, vaid laskurkorpuse mees - kategooriliselt välistas selle ja oli selgelt rõõmusantud lahenduse üle, sest ma ei saanud oma väitekirjale sisulist toetust ei Tartu ülikooli kateedrilt - kust Koop mind lahkuma sundis, ega ka TPI kateedrilt, kus ei saadud aru, kuidas ma julgen Leninit teisiti tõlgendada - tõestasin ära, et revolutsiooniline situatsioon omab kahte ja mitte kolme tunnust, nagu kõikjal väideti - Lenin tõesti niikorra kirjutas, ent seda erandkorras - samas teoses on ta enne ja pärast seda ühte korda kõikhal öelnud muud. Leningradi mehed vangutasid päid, aga nõustusid, et mul on õigus ja see otsustas asja. Autoreferaadi teise teksti sõnastasin vahepealse töötlemise tulemusena ettevaatlikumalt - sestap ongi originaalist kahju ja kardan,et ei leia seda kusagilt.

Läksin pikale, aga pealkiri tulenes sellest, et vaatasin kommentaare oma selgitusele Delfis, miks eestlaste röövijad just nende nelja riigi poole pöördusid. Tegelikult võinuks see ilmuda veel 21.04 hommikul, ent pandi vahele veel minult küsitud arvamus ERR-ile ning siin vabariigison ohtlik end iga päev pakkuda! See selleks - vanasti öeldi, et rahvavaenlased ei maga. Nüüd on nii, nagu kirjas, sest nii räigeid esimesi kommentaare pole ammu lugenud. Ikka kohe maha löövaid. Sealjuures viide "Noorte Häälele" näitab, et tegu vana "tuttavaga" - see oli "Edasi" kõrval ainuke leht, mis mind avaldas, aga kuna minu lood kukkusid ikka teisiti välja kui "Rahva Hääle", "Õhtulehe", "Kodumaa" jne lood, siis raevutsejaid jagus. Rääkimata nendest totratest kampaaniatest rajooniti - teatage Keskkomiteesse, kas Alatalu ikka rääkis õigesti või mitte ning kirjutajaid oli. Egaś muidu Ladva opereeri väitega, et 3000 kaebekirja aastas. Ühesõnaga, mul kogunes nende aastatega suur arv vaenlasi ja kuna ma pole vormi kaotanud, nemad aga ilmselt küll, siis kasutatakse igat võimalust, et virutada. Ilmselt ei paranda asja ka minu päevaraamatute kättesaamine - tühjendasin eile mitu kasti vabanenud raamaturiiulitele - et näidata - 1979-91 mind peaaegu ekraanil ei olnudki. Raadiost ja ajakirjandusest rääkimata. Teisisõnu - punaseid, keda sõimata, oli küll ja küll ning Alatalu ei saanud see kohekuidagiolla, sest ta oli keelatud. Ainult et mulje 1967-78.a. oli niivõrd sügav, et ... Peategur oli muidugi selles, et purupunased Alatalu-vihkajad säilitasid kontrolli meedias ja läksid sujuvalt üle sinimustvalgeteks. Aga olen selle juba tagapool talletanud.   Mis teha - küürakaid parandab vaid haud. Kosutav vähemalt teada, et nad ärkavad juba varahommikul ja loevad Alatalu lugusid.

23. 04. 2011
 
Lähis-Ida spetsialistidest

Lennart Meri ütleks - tule taevas appi! Peaks kindlasti tulema, sest ikka on rabav küll, kui midagi ei teatagi, aga ollakse nõus spetsialist olema  ja räägitakse ükskõik mida. Aga see on Eesti ajakirjandus- ja infopoliitika 30-aastase poliitika tulemus - asjatundjaid lihtsalt ignoreeritakse ja poliitilised ja poliitikas harimatud sharlatanid ainult vahutavad.

AK alguses kuulutas Rannamäe Nazarbajevi eluaegseks  - ta ju ei ole seda, äsja valiti 6ks aastaks ja riigitelevisioonis tuleks ikka sõnu valida. Kui keegi Nazarbajevi visiidi halvustamisest kasu saab, on selleks Venemaa. Nagu ka hiinlaste sõimamisest ja piketi korraldamisest Hiina saatkonna ees. Nii et spasibo tovaristchi Aarne ja Jukukalle. Tuleks ikka enne vaadata maailmas ringi ja siis sülg suhu võtta. Miks üldse peame meie diktaatoreid tümitama, kui Sarkozy alles äsja ise kallistas Kaddafit ja proua Clinton jaanuaris koguni vabandas Kaddafi ees.

Ent neist, kelledelt meie seitse röövitut abi loodavad. Kõik on loogiline. Saudi Araabia on 1975.a. peale moslemi ja araabia maailma vaimne juht + Jeruusalemma kaitsja. Jordania esilekerkimine tulenes selles, et Egiptus - araabia maailma ametlik liider - on täna revolutsiooni tulemusena rivist väljas, nuubialast peameheks ei tunnustata ja nii ongi Jordaania kuningas ajutine liider. Käis muide äsja Moskvas. Liibanoni president on röövipaiga peamees ja tema poole pöördumine võiks kaudselt viidata sellele, et meie mehed on endiselt Liibanonis. Lõpuks Prantsuse president - G8 ja G20 eesistuja pluss ühtlasi Liibüa sõja eestvedaja, Liibüa vastasrinde esimene ametlik tunnustaja jne. See aga lõhnab halvima stsenaariumi järgi, mistõttu otsustasingi mitte veel pakkuda oma arvamust Delfile, kus -ka AKs- laiutavad selle tulemusena kõikvõimalikud targad jutuga, et kunagi oli Liibanon Prantsuse koloniaalvaldus jmt. Mis teha, kui Eesti rahvast on juba 30 aastat harjutatud kuulama pseudotarkusi või ka päris lollusi teleekraanilt.

20. 04. 2011
 
Ületamatu bande ajakirjanduse tipus

TV3 on köömes võrreldes Kanal2 Reporteriga. Seal küsiti eriti kavalalt "Kas usute dopingusüüdistustele vaatamata kahekordse olumpiavõitja Andrus Veerpalu võitudesse?" Klassikaline asendustemp - küsimus pole mitte viimase konkreetse eksimusvõimaluse kohta, vaid süüdistust on osavalt laiendatud kogu Veerpalu karjäärile, eeskätt võitudele. Ajakirjanikel piisab ühest faktist, et kõik inimese karjääris ja saavutuste nullida? Absoluutselt midagi ei loe, et Veerpalu kõik senised testid olid n.ö. korras. Tõesti huvitav - kus niisugust üldistamist-ülekantavat sulitsemist õpitakse? Tartu Ülikoolis? Vt. pisut varem kirjutatut.

Meeldejätmiseks - saate lõpus öeldi, et 89% eestlastest uskus Veerpalu, 11% mitte.

09. 04. 2011
 
Eesti rahvas on üle kambast ajakirjanikest

Kuulasin TV3 ja on ikka anekdoot, kuidas ajakirjanikud sunnivad tänaval küsitletutel mikrofoni ütlema, et süüdi on suusaliit. Muidugi on, aga nende kõrval on süüaluseks ka see punt ajakirjanikke, kes esimestena hakkasid publikut teavitama, milline kaabakas on see Veerpalu - just selle nurga alt jõhkralt ja järjekindlalt edastatud info ongi see, mis hetkeks eesti rahvast ühendab. Kõik said ju aru, et üks väike kamp oma inimesi püüab Andrusele liiga teha - asi, mille kõrval lihtsalt kahvatub hilisem tõdemus, et kogu suusaliit, k.a. Mati Alaver valetasid. Kordan - rahvas reageerib täna pigem pahatahtlikele ajakirjanikele kui suusaametnikele. Sealjuures on rahumeeli jäetud varju veel üks asjaolu - ebameeldiva uudise avalikustamine enne suurvõistlusi oleks teinud ebamugavaks suure kamba tühikargajate kohalemineku ehk siis Andrus jäeti rumalasse seisu, et mitte rikkuda teatud seltskonnal endale võetud hüvede nautimist Eesti ja meie Andruse esindajatena

08. 04. 2011
 
Teemad

Üleeile sai Õhtulehes veelkord kirjutatud, kuidas ajakirjanikud Muulid, Rummid, Tarandid jt. 1998-99 sundsildistamist läbi viisid. ET kõik oleks must-valge, sest loodeti tulekul olevat teist Eestit vältida ehk siis sildistamise abil elimineerida - näed ,need seal....

2003 valimistel sai volikogu ruumi kahest uksest - ühest kandidaadid, teisest muud. Esimesed pidid andma  allkirja, et vlituks osutumise puhul läheb neljandik summast parteikassasse.  2002-03 kampaaniate aegu - suured pildid või mitte - lõppes asi erakondade sõltuvusse sattumisest reklaamiagentuuridest.  Pärast selle teoks saamist käivitas Ref oma tähtede sõja projekti, millega KE juhmusest kaasa läks ja 2006-07 tuli valimisi võita juba selleks, et vanu võlgu likvideerida. Tähtede sõda aga jätkus ja 2010 pidi Savisaar raha küsima sealt, kust seda ka anti.

2007 valimistel kehtis kõikjal reegel - nimekirja esikoht pangu lauale 100000, teine-kolmas 25000. Seda rääkisid kõik, aga ajakirjandus tegi näo, et ei tea.

2011 vormistas mitu erakonda summad 125000-25000-25000 kirjalikult (!) kõikvõimalikes kandidaatide abimaterjalides - ajakirjandust asi ei huvitanud.  Neljas võimu vägevust näidati eriti silmatorkavalt valimispäeva õhtul ETVs, kus erakondade esimeeste debatti kommenteerisid kolmel korral neli ajakirjanikku - zürii, kes mitte ainult ei hõiganud välja teemasid, mida stuudios olnud vahendjad silmapilkselt edastasid ja kellede käskudele isegi Savisaar kuuletus - ajakirjandus andis ka hinnangud esinejatele ehk siis ütles 10 tundi enne valimisi - kelle poolt hääletada. Niisugust viimase sõna positsiooni ei oma ajakirjanikud üheski demokraatlikus riigis. Aga eestlased - täpsemalt umbes pooled neist, kes valimas käivad - on juba ammu valmis kõike alla neelama.

08. 04. 2011
 
Mustadest nimekirjadest

Sattusin oma väljakirjutusele ja panen ta siia kirja - hea kasutada endal ja teistel. "Ajakirjandus summutab ebameeldivaid hääli. ASN sai Kanal 2 toimetajalt kinnituse, et must nimekiri Eesti ajakirjanduses on ikkagi reaalsus. Hiljemalt aastst 2002 kehtib koguni vastav kokkulepe suuremate meedia kanalite vahel. allikas http://isekiri.blogspot.com.2008/02/eesti ajakirjanduse mustast nimekirjast.

05. 04. 2011
 
See oli hävitussõda

1967.a., kui tegin esimese Rahvusvahelise panoraami, oli mul ekraanile minemise keeld. Kuna käis 7-päevane sõda, suutsin välislehtedest piisavalt pildimaterjali leida ja joonistasin skeemid juurde ning Albert Käär, Vambola Põder ja Ago Vilo olid päri sellega, et näitan illustreeriva osa ette ja siis nemad kommenteerivad. Mul kukkus kõik väga efektselt välja, kuid neil tuli samuti suu lahti teha ja ega sealt midagi uut enam ei kõlanud. Ilmselt tundsid nad ka ise läbikõrbemist, sest kohalolijate kinnitusel olla lubatud "See poisike paika panna..." Mis läks ka lahti, õigemini käis minu "Edasi" kommentaaride kallal irisemisega juba pikka aega. Toimuvale vaatamata jätsin omalt poolt uksed lahti ja kui Mati Talvik küsis, kas tahan Aeg Luubis välispoliitilist osa teha üksi, pakkusin kohe kahasse Põderiga, mida viimasele ka ütlesin. Lisades, et meie vaatenurgad on erinevad. 1976-77 tegin saatesarja Maailm Meie ümber MMÜ, mis n.ö kasvas välja põhikooli lõpetajate poliitikasaatest ja otsustasin selle raames publikule esitleda ka Eesti väliskommentaatoreid. Kuna saates osales 2-3 kooli võistkonda, siis panin lihtalt nende ette ühe mehe, tutvustasin teda ja lasin õpilastel küsimusi esitada. Võtsin ajaloolasena tutvustamist kronoloogilises järjekorras - kuna esimesena oli Moskvasse rahvusvahelisi suhteid õppima läinud Herbert Vainu, siis tema. Seejärel Rein Langi isa Ants Langi, kes esimese eestlaena oli n.ö. korrespondendi rollis välismaal. Kolmandana kutsusin VP ja sain keeldumise. Kuiva ja lakoonilise ning kuna meie suhted polnud head, ei hakanud paluma viidates "Kunagi hiljem". Seejärel pöördusin Simon Joffe poole, kes hakkas keerutama ajast ja kui järgmisena ütles ära ka Gabriel Hazak, oli selge, et tegu on vandenõuga saade nurjata. Joffelt sain vähemalt niipalju teada, et ma pidanuks esimesena pöörduma VP poole! Vaat nii - tunne hierarhiat! Või ajalugu! Igal juhul viisin saate lõpule ilma et kedagi oleks rohkem kutsunud.

VP ambitsioon olla nr.1 oli välja löönud ka varem. Kõik teavad kuulsat ER tarkade klubi, kus 10 meest vastavad kõikvõimalikele küsimustele. Huvitaval kombel pole keegi siiani pannud kisama, et see oli saade, kus polnud ühtegi poliitikast pajatavat parteitöötajat - enneolematu lugu tollal. Tegelikult oli pilt nii, et meeskond eesotsas akadeemik Agu Aarnaga kutsus algkoosseisus osalema ka mind - selles edastas Peeter Hein, ent kui asi läks kinnitamisele, sekkus Keskkomitee ja Alatalu asendati VPga. See oli Aarnale kops üle maksa, ta ei võtnud VPd ja nii sündiski meeskond, kus varsti domineerisid sporditundjad. Tuliselt kahju, sest võinuks kui palju maailma asju selgitada, ent üks mees ei osanud end teisiti kehtestada kui teisi keelates. Agu Aarna - keda ju jälitati tema Saksa sõjaväes olemise eest - toetusest oli mul hiljem korduvalt kasu. Ta ei öelnud kordagi ära, kui olind jälle mingite mängude tõttu kitsikuses. Näiteks laste poliitikasaate lõpetamise zurii esimeheks tulles.

02. 04. 2011
 
Lossiplatsi 1a Tallinn 15165 | +372 6 722 622 | toomas.alatalu [ät] riigikogu.ee