Blogi
 
Minu habeme lugu

Eilsel ema-vanaema-vanaema retkel Pärnu noorema tütre ja tema poegedega tuli välja, et minu habe on vanem kui tema. Vanema õe puhul see ei kehti, sest olen pidevalt habet kandnud 1967st aastast. Kuna on tegu väga kuulsa habemega, siis mõned seigad. Ilmselt oli esmalt nii, et minu Päsoni ühika 106nda toa uksele pandud silt Fidel Castro nimeline tuba tõi sisse EKP Kk brigaadi õnneks arusaaja naisterahvaga eesotsas, kes soovitas kaaluda kuulsa nime kasutamist. Mina võtsin seda kui õigust habet mitte ajada ja sellisena valiti mind ka ajaloo osakonna komsomolisekretäriks. See aga tähendas käimist ka komsomolikomitees ja endalegi üllatuseks avastasin, et see on probleem!? Komsomolijuhil ei tohtinud olla habet. Minu viited Fidel Castrole olid nagu hääl kõrbes. Toonane ülikooli kmsomolijuht Karl Adamson andis mitu korda märku, et tal on pahandusi ja kui nad uudismaale sõitsid, lubasin neile üllatust vastuvõtmisel. See tähendas õlut, muusikaga vastuvõttu ja minu habeme mahaajamist. Vastuvõtmisest tehti fotosid ja neid avaldas ka "Edasi" ning alles oma 15 aastat hiljem vanu ajalehematerjale korrastades taipasin järsku, et mees akordioniga pildil olen ma ise! Habemeta! ja ka vuntsideta. Tegelikult oin selleks ajaks harjunud oma vuntsidega, milledega olin jäädvustatud ka oktoobris 1963 avatud isikliku kolumni päädises "Edasis". Sestap kasvatasin kiirelt vuntsid ja säärasena lõpetasin ka ülikooli ja abiellusin. Linna komsomolijuhiks valituna tuli järsku korteriprobleem - seda lubati, aga Kadi oli juba suure kõhuga ja elas ühikas (uuel aastal saime toa tuttavate juures), mina aga sain vaid ebamääraseid lubadusi. Siis järsku kargaski pähe, et ei aja habet ja vastuseks kõlas - kuni te lubaduse täidate. Täitsidki ja ajasin habeme maha. Sügisel saadeti mind Moskva Kõrgemasse Komsomolikooli, kus kaks kuud hiljem esitasin lahkumisavalduse sooviga teha oma tööd edasi. Järgnes meelitamiste periood ja venitamine, kus lasin jälle käiku habeme kasvatamise. Selle peale kutsuti mind komsomoli keskkomiteesse, kus mind võttis vastu ULKNÜ Keskkomitee koolide sekretär Zhuravljova. Minu üllatuseks oli tal laual kolm Lenini teoste köidet ja jutuajamise käigus luges ta igast neist tsitaadi habemekandmise vastu. Olen hiljem püüdnud korduvalt neid habeme-tsitaate ise üles leida, kuid tulutult. Järgnes väljaviskamine koolist, mõni aeg hiljem mahavõtmine Tartus, kus linna parteikomitee sekretäril Vladimir Meistril tuli põhjendada mahavõtmise otsust. Kuna ametlik süüdistus komsomolipileti kaduma minekust oli nadi, prahvatas ta järsku - "ja ta kasvatas habeme ette". Kõlas üleüldine naer, millele ta reageeris veel totramalt - "ta kasvatas koguni kaks korda habeme ette". Nii mind vabastatigi ja kusagil pool aastat hiljem mainis ELKNÜ KK teine sekretär Ananits - Moskva esindajana oli ta küll minu üks peamisi mahavõtjaid, kuid saime hästi läbi (sain tema kaudu aasta hiljem tervitusi Tsehhoslovakkia noortejuhtidelt, kelledega olin koos Moskva koolis) - muigega, et sinu habe jäädvustati ka NLKP Keskkomitee sekretariaadi protokollis. Vaat kui kuulus habe mul oli! Pärast mahavõtmist jätsingi endale habeme ja kirjutasin kolm kuud hiljem kuulsa välispoliitilise kättemaksu-kommentaari "Edasis" - "Habeme pärast ametist lahti", kus tekst lähtus Kreeka mustade kolonelide otsusest keelata habemekandmine ja üheks tegelaseks oli habemega Küprose peapiiskop Makarios, kes kukutati, ent kõigile asjasse segatuile tuli tekst väga tuttav ette ja naeru oli palju. Raevunud Meister nõudis artikli  allikate ja toodud faktide esitamist, kuid olin juba pääsenud Tallinna ja Telemajja tööle, mistõttu Tartu parteijuhil tuli maha rahuneda. Arvan, et tänu sellelel artiklile pääsesin ka teleekraanile habemikuna. Minu profiil "Edasi" kolumnis püsis vist koguni veel aasta vuntsidega, siis tehti ka sellele habe - mind totrusele kuuletuma sundida oli võimatu. Nii võingi end pidada esitegijaks protsessis, mis sundis Eesti NSVs ametivõime aktsepteerima habemekandmist. 

Pean end esitegijaks teiseski efektse näitlikustamise abil saavutatud otsuses - ei mingeid palvetamisi Riigikogus. (22.05)

24. 05. 2011
 
24. kongressist 24. kongressini

Eesti ajakirjanike Liidu kongress meelitas mind osalema juba nime pärast - nimelt algas minu suur võitlus keskkomitee sulide kambaga just NLKP XXIV kongressi tõlgendamise pärast septembris 1973 Sakala keskuses peetud esimeses ja ka viimases loengus seal kuni Nõuka aja lõpuni - nii suur ketser olin, et ei võinud poliithariduse majas esineda. Olen juba varem kirjutanud, et keskkomitee bande eesotsas Põderiga süüdistas mind kolmes asjas - väites, et kongress ei andnud midagi teoreetiliselt uut 2) väites, et järelikult ideoloogiline võitlus ei kasva - mida mõlemat ma tõepoolest väitsin ning 3) Kuriilide saarte loo - tegelikult õige! - käsitluse pärast. Viimane sai Põderile endale saatuslikuks, sest Moskva meestele meeldis, et tunnen nende Istoricheskaja entsüklopeediat, mis jagas mujal valetamiste kõrval õiget teavet. Põder sunniti ametist lahkuma 1976, minuga tehti arve 1977. Viis aastat hiljem oli aga Põder TV toimetuse eesotsas - mda ta mitteametlikult juhtis kogu aeg - ja kammajaa läks edasi.

Teine põhjus minna oli arutelu teemal "Kas Eesti ajakirjandus on kallutatud või mitte?", kuhu jõudsin hilinemisega ja kuulsin ainult Müllersoni, Kivirähki ja Priimäge, kellede repliigid andsid hea võimaluse sekkuda. Tuli välja, et ainsana, sest Kraemeri seniilne jutt ei läinud arvesse. Tegelikult oli mul plaanis ikkagi konverentsil sõna võtta, aga kuna selle rakendamine venis ja kokkulepe tudengtega oli olemas, tuli lahkuda. Rääkinuks ma aga seda, et - esmalt paralleel kahe XXIV kongressi vahel, sealt jutt keskpärasuse ja kambaka tegemise alustamisest ETVs ja selle kinnistamisest Eesti ajakirjanduses - asi, mida lühidalt ütlesin ka arutelu käigus, andes esinejatele võimaluse kinnitada või mittekinnitada tsensuuri ja kambakategemise olemasolu. Tiit Hennoste rääkis libedalt, et ta teab selle tegemist Norras, Kaarel Tarand pidas kambakaks Langi vastaseid tühje esilehti, Halliki Harro ajas nii sama mulle... Siis rääkimuks nukrast seisust Eesti ajakirjanduses, kus on vaid kaks poolt ja teine neist meelega kollaseks tehtud ehk avalikkuse kallutatus tema vastu on tagatud. Teavitasin ka kohalolijaid sellest, et välismaale vahendatakse vaid Esimese Eesti ajalehti. Müllerson andis võimaluse meenutada, kuidas tema oli hädas tsensuuriga ja et isegi Lennart Meri konverentsile ei kutsuta teist moodi kui ametlik suund - mõtlejaid. Õnnitlesin ka kõiki laua taga istujaid, kuna neid avaldatakse Esimese Eesti ajalehtedes. Saal kuulas tähelepanelikult, aga vaikus oli täielik, kui meenutasin 17 aastat TVd kamandanud keskpärasust - algselt plaanisin teda ka õige nimega lurjuseks nimetada, ent jätsin selle sõna oma suhu - ja keskpärasuse jüngreid, kelledest nii mõnigi istus saalis. See seltskond oskas ainult maha lugeda - kes Newsweeki, kes Spiegeli, kes TASSi atlase tekste. Oma mõtlemine ja arvamus neil puudus ja säärase töötegemise juures ei saanud see ka tekkida ja areneda. Huvitaval kombel sõnasid nii Kivirähk kui Priimägi, et loeksid heameelega Alatalu lugusid. Tarand aga heietas toimetuse õigusest planeerida, tellida, otsustada. jne. Priimägi rääkis veel keskpärasuse erilisest aususest - oma taseme hoidmise juures käituks ta nagu ausalt, millele kärmelt reageeris Müllerson - tal peaks olema ka kriitiline ehk edasiviiv meel jmt. Ehk siis ikkagi teadmised.

18. 05. 2011
 
AK 55

Tõesti oli tore vanu tuttavaid näha ja üle hulga aja kohtuda Jüri Lott´iga, kes mind 1967 tööle võttis. Tuletas meelde, et pidi Keskkomiteele meenutama - teie ju soovitasite tema komsomoli esimeseks sekretäriks Tartu, iks te ei või teda siia soovitada!? Rääkisin meenutusi ka Anu Välbale - kuidas sai Jaan Taltsi 500 kg ületamine tehtud peauudiseks, et pähe saada. Meenutasin ka Paul Kerese surmast teatamise saadet. Valdo Pandi teksti luges Ivi Kreen, kes puhkes pärast nutma. Teised tegid kõik, et ruumi oleks peamisele. Tegin väliskommentaari püstijalu, sest minu laual oli malelaud pikali lükatud musta lipuga. Rääkisin kolm või neli lauset. Pärast tuli kõigile suursüüdistus natsionalismis. Paraku ei ilmunud sellest midagi "Ringvaates". Mõtlesin rääkida ka kurikuulsast lindist - oma 50 cm, mis seisis AK toas kapi otsas ja mis pandi igakord peale, kui hakkasin rääkima. Mul ju ei olnud kinnitatud teksti või õigemni- mitte midagi. Keskkomitee aga püüdis mind 1973st aastast peale. Indrek Treufeldi jutt minevikust oli huvitav, ent ta ilmselt ei tea, et minult pole midagi paberil alles peale Panoraamide stsenaariumite - millal pilt või skeem sisse. Kuna honoreerimine käis teksti alusel, lõin ise algul paberile pool lehekülge millestki. Ühel hetkel öeldi, et saan raha kätte vaid kahe lehe puhul ja siis rääkisin ükskõik mida masinakirjutajat kõige silmade ees ahistades ehk tema keha kiites jaselle jutu vahepeale poliitsõnu toppides - tema pidi taipama, mida masinasse lüüa -  lõbu ja naeru oli palju, aga - praegu on teistel raske taibata, mida Alatalu tegelikult rääkis. Kahjuks.

Tähtpäeva ametlik osa pani muigama. Eriti nõuka-aastate kajastajaks valitud ?? Feliks Unduski nutulaul, kuidas ta ei tahtnud komparteis olla, aga oli. Ent eks esinejate valik tehta ikka nii, nagu on juhid - keskpärasus sünnitab ja valib jätkuvalt ja ainult keskpärasust.

03. 05. 2011
 
Lossiplatsi 1a Tallinn 15165 | +372 6 722 622 | toomas.alatalu [ät] riigikogu.ee