Blogi
 
Veel keskkomiteelastest

Kuna Laanemäe andis ise endast märku ja pealegi teemal, kus tal oleks parem vaikida, siis mõned mõtted veel. Ma ei usu, et hakkan antud üllitist lugema - sirvin kindlasti, ent 1960ndate saatus selle kajastamise mõttes pole kiita. Algul usurpeerisid teema Lauristin, Endre ja neile takkakiitjad ning ikka alates alles sealt peale - 1968 - , kus neil õnnestus esile kerkida ja midagi ära teha. Oma üllitises, mis ilmus "Akadeemia" 1/2010, tõin ma esimesena - K.Adamsoni artikkel ilmus enne, aga minu oma lebas ka juba toimetuses - välja 1962/3 tekkinud suure Tartu vaimu sisu, tema üle-eestilise haarde  (nimetaksin väikseks Tartu vaimuks seda, mida mõned oma kodus elik kitsas ringis harrastasid) - see, mis 1968.aastast peale järgnes piirdus vaid Tartu linna, sotsioloogialabori, komsomolikomitee ja ülikooli klubiga. Olin ülikoolis 1961-65, jagasin tuba Andres Ehiniga, ungarlase ja mariga, sagedaseks külalisteks või koguni naabriteks olid Toomas Sulling, vennad Tuulikud, Priiti Järve, ajaloopoisid. Nii et teadsin ja tean paljut. Tollal kas tehti midagi, tehti oma toas või lihtsalt passiti. Büünele pääsesid muidugi esimesed, ent kui meid maha võeti, siis tuli endalegi hämmingus tunnistada, et meie asemele pandi hallid kujud meie endi kursustelt!, kes millegi erilisega silma ei paistnud, ent olid oma kuulekusega ja ?  pälvinud ülemuste heakskiidu. Üheks niisuguseks mittemidagi-erilist kujuks oli Laanemäe ja tema ilmumine EKP lektorite grupi pealikuks oli ikka paras üllatus küll. Nagu kirjutasin, läks ärategemine endast silmapaistvamatele ja võimekamatele  kohe lahti - mats ja maha. See oli nagu kättemaks selle eest, et oldi kaua varjus. Teine samasugune mälestus on seotud Toomas Leitoga, kes oli Laanemäest selgelt võimekam, ent pidi olema varjus, sest oli Alatalu. Ühel hetkel aga rollid muutusid, Leitost tehti EKP Keskkomitee propagandaosakonna juhataja asetäitja ja kui ma selle uue luua - aga ma käisin kõigi uute juures, sest ma tahtsin esineda ja see mulle istub! - juurde oma keelude mahavõtmise jutuga läksin, karjus ta ühel hetkel - "Sa ikka veel arvad, et oleme ülikooli klubi laval!" - Iva on selles, et kui me tegime poliitilisi showsid ülikooli klubis, siis mina olin alati halbade - De Gaulle, Goldwater. Ian Smith jne. kaitsja, teised, k.a. Leito ründajad, õiguse kaitsjad. Ometi ma leidsin alati mingi nipi, et neid üle mängida ja narri olukorda panna nii et pubik rõkkas naerust. Ühel korral mind isegi eemaldati lavalt, et n.ö. õige otsus välja kuulutada. Kust mina oskasin siis ette kujutada, et seda alla jäämist ei unustata surmatunnini. Pole siis ka ime, et Leito ei liigutanud minu kasuks lillegi - tuli tagasi teha. Ent isegi Leito pole leidnud mainimist White book of communism in Estonia. Tublid - hr. Meri komisjon ja eriti seltsimees Laas.

Tegelikult oli algul kavas kirjutada vaid eelmise keskkomitee naljaloo jätk. Kõrgemast klassist. Ehk siis NLKP Keskkomitee ruumides Staraja ploscad toimunust, kuhu välismaale tööle siirdujad pidid viima oma parteipileti. (10 aastat hiljem võisid selle jätta ka Tallinnas parteikomitee seifi). Tulin Kuubalt - kuhu siis ikkagi Moskva märkuse peale sain - tagasi juunis 1980 ja läksin pileti järgi. See tähendas läbiminekut neljast dokumentide kontrollist ja kui lõpuks vajaliku ukse taha jõudsin, pidasin enne sisseastumist targemaks oma suure spordikoti ukse taha jätta. Kuna kõik oli ette helistatud, läks sees minutit viis, ent koridori - aga need olid seal pikad-pikad - astudes oli spordikott kadunud. Nägin umbes 30 m kaugusel valvelauda, tormasin sinna ja üks tädi vaatas mind tükk aega karmil pilgul ja küsis, enne kui koti andis - Võ sto, ne znaete, sto u nas tut vorujut! See oli nüüd küll mulle niisugune uudis, et vastasin Izvinite, ja deistvitelno ne znal, sto u vas tut vorujut. Tegelkult olid asjalood nii, et kõik teadsid, kus asuvad välismaalt tulnute dokumendid, nagu sedagi, et sealt tullakse teinekord kogu kraamiga - läbitulek oli sunnitud, aga edasi viis tee lennu- või raudteejaama.  On tõesti võimalik, et seda kasutasid keskkomitee enda töötajad. Ent omade tagant varastamine oli kombeks ka välismaal. Nicaraguas - kust tuli lennuk kord nädalas, istus lahkuja viimase nädala oma toas asju valvates, sest oli piisavalt neid, kes lahkusid poolte asjadega. Elati aga gruppidena, s.t. kõik olid omad NSVL kodanikud ja reeglina NLKP liikmed.

23. 06. 2011
 
Lurjused liigutavad

Vihmavalingu saatel pikemaks ajaks raamatupoodi sulgunult avastasin kadunud ja elu lõpuni ausaks jäänud Eenok Korneli raamatu kõrvalt ka Aare Laanemäe järjekordse trükise. Mõelda vaid - kuldsed 60ndad ja seda EKP juhtiva töötaja tõlgenduses. Kohe tuli meelde nn. Meri komisjoni kurikuulus Valge Raamat ja selle inglise keelne variant, mida sattusin lugema esimesena ja kus Jaan Laas ei tea mis ajendil pani kokku eesti rahva õnnetustes süüdi olevad kollaboratsionistid. Mina - Keskkomitee poolt ametlikult jälitatud ja keelatud esineja - kaasa arvatud. Olen juba juhtinud tähelepanu selle majanduskandidaadi kummalistele arusaamadele, sest tema nimistu ei sisalda ühtegi - kordan ühtegi Aare Laanemäe taolist tüüpi - EKP Keskkomitee ideoloogiaosakonna töötaja + õppejõud kusagil, linnakomiteede töötajatest rääkimata. Igal juhul oli Laanemäe kõva aparatchik, sest pandi polkovnikutütre Mäe asemel juhtima EKP Keskkomitee lektorite gruppi 1978.a. ja ta oli sel ametikohal 7-8 aastat. Selge kaabakana, sest ta tegeles ka minu toimikuga ja kevadel 1979, kui läksin uue luua - ikkagi Ristlaane mees - juurde ettepanekuga minu avaldamiskeelud maha võtta, kukkus ta omi kaitsma ja asi lõppes sellega, et hakkas mind oma kabinetis hirmutama sellega, et ei lase mul Kuubale sõita ja et üldse pannakse mu välissõidud kinni. Astusin selle peale paar kabinetti edasi, kus olid veel mõistusega inimesed ja helistasin Moskvasse, NLKP KK lektorite grupi juhataja Golovkole, kes oli minu teleesinemisi näinud ja juba kaks korda Põdra-Mäe rünnakud tõrjunud. Olin ka äsja Moskvas tema juures käinud ja ta andis oma telefoni n.ö. igaks juhuks - seda meie keskkomiteelased muidugi ei teadnud. Informeerisin Golovkot jutuajamisest ja ta lubas kohe Laanemäele helistada ja soovitas tagasi tema juurde minna. Sisenesin kabinetti hetkel, kui näost kaame Laanemäe kargas ühelt jalalt teisele ja väitis korda kolm - a ja shutil, tovarists ne ponimajet shutku. Olid ikka head naljad küll seltsimehed keskkomiteest ja teie poolt ära ostetud Jaan Laas. Lõin kodus sisse ETISe - Aare Laanemäe on, aga ei mingit elulugu. Mis viga nii publitseerida isegi 60ndaid!

20. 06. 2011
 
Minu vaguni idee hakkas tööle

Oli kosutav lugeda, et küüditamise päeval paigutatakse Vabaduse väljakule koopia vagunist, millega veeti eestlasi 1949.a. ja ilmselt ka varem - 1941? - Siberisse. Võin pidada ennast selle idee maaletoojaks ja tõuke selleks sain 2005.a. - kui mind lõpuks, 4. katsel nimetati Riigikogu ENPA delegatsiooni koosseisu (see oli ka tingimuseks, kui vahetasin Keskerakonna Rahvaliidu vastu) ja ma pääsesin n.ö. suurt poliitikat tegema ja nägema. Parasjagu oli Strassbourgi läheduses avatud Prantsusmaa okupatsioonimuuseum - avamas käisid Chirac ja Schröder - kogu ENPA viidi kohale ning mäe sisse ehitatud muuseumi üheks "tõmbenumbriks" olid vagunid, millega veeti deporteeritud prantslasi Ruhrimaalt Edela-Prantsusmaale 1940.a. Ausalt öeldes sarnanesid nad väga veel eelmisel kümnendil kasutusel olnud Tallinn-Pääsküla elektrirongi vagunitele, ainult et neis olid veel eraldi koht pagasile ja ülal lavatsid. Ometi eksponeeriti neid - meie pilkudele normaalseid vaguneid - kui midagi kohutavat, ebainimlikku ja inimõigusterikkumist. Püüdsin giidile ja oma kolleegidele lääneriikidest selgitada, et meie inimesi deporteeriti loomavagunites, kuid ... minust ei saadud aru!. Tegin siis neist vagunitest pilte ja ühe koos jutuga avaldasin 7. veebruaril 2006 Pärnu Postimehes. Kirjutasin sellestki, et ka meil tuleks okupatsioonimuuseumis üles panna loomavagun, millega inimesi deporteeriti. See töötab vaatajale paremini, kui kümned pudi-padi asjad! Rääkisin oma ideest Kelamile, Mihkelsonile, Vellistele jne - kelledele oli paljugi uus, nagu näiteks vajadus koostööks Poolaga - ja tuleb välja, et lõpuks hakkas idee idanema. Huvitav - kes kuulutatakse idee autoriks.

12. 06. 2011
 
Räige käik ministeeriumilt

EKKA hindamiskomisjon on jälle - neljandat korda ümber hinnanud meie MA programmi - see uudis jõudis kohale 2.06 õhtul tekst 2.06 koos palvega vastatat 10.06. Sealjuures on tegu 30.04.2010 esitatud paberite neljanda ja 16.09.2010 toimunud külastuse muljete ümberhindamisega. Otsustab mingi kõrge komisjon, kes loogiliselt kamandab meil külaskäinute õnnetut seltskonda kogu aeg arvamusi muutma. Sedapuhku selgelt meie kahjuks - viiel korral on teksti sisse kirjutatud, et 1.meie kahest põhiõppejõust pole üks n.ö. eriala mees, 2. meil pole piisaavalt publikatsioone ja nende tase on madal, sest olla vaid üks 1.2 publikatsioon ja 3. n.ö. eelmist üldistades - meie teaduslik toodang on madalatasemeline. Ja nii üks vale teise otsa või kaks valet koos või üks eraldi - kaheksa korda järjest. Nii õppetööga seotult kui ka teadustööga seotult. Ehk siis seosetult -peaasi, et lüüa. Ilmselgelt tahetakse meie kava hävitada ja kohe - miks muidu nädalane tähtaeg - , sestap vastasin ka teravalt. Muidugi olen nii mina kui Karabeshkin eriala spetsid, võtsin välja oma teadusartiklite reitingud : kaks 1.1 publikatsiooni - tahaks teada, kui paljudel veel?, üks 1.2 (pluss Karabeshkinilt 6), 17 publikatsiooni 1.3 (karalt 5, Tiiu Pohlilt 1), kolm 2.2 publikat (karalt 2), kolm 3.1, üks 3.2 (Tiiult 2) jne. Sealjuures on ETISe süsteem säärane, et Euroopas ilmunud esindusartikli eest sain 1.1, ent sama eesti keelde tõlgitult ja avaldatuna "Akadeemias" on 1.3. Rabav on muidugi see, kuidas säärane reitingu tulemus saadi - kes oli see pätt, kes teadlikult valesti rehkendas? Ja kes kamandas ümberhindamisi? Paistab, et saab vähemalt ajakirjanduslikku tööd!

11. 06. 2011
 
Väike võit tsensuuri üle

Eilses Õhtulehes ilmus täispikkuses kommentaar, mille olin kirjutanud Delfi peatoimetaja tellimusel vastamaks küsimusele - kus valitakse presidenti veel nii nagu meil? See pandi Delfis üles pühapäeva õhtupoolikul ja teenis tormilise reaktsiooni. Tegu oli küll vaid selle algusega 1938.a. "presidendivalimistest" eestis, kus Tõnisson pidas vajalikuks diktaatoriga paar tundi kaasa mängida. Ülesriputatu lõppes märkusega - TA kommentaari tervikuna avaldame esmaspäeval. Kuna seda ei tulnud, saatsin meili - järgnes reageering - ei saa aru ja seejärel vaikiti sootuks. Astusin siis Õhtulehe toimetusse ja teatasin, et kui mitte siin, siis Kesknädalas ja kommentaaridega. Ilmus. Kuigi eeldasin telefoniõiguse kasutamist, sain tänavakõnelustest teada sedagi, et ajalehtede bossid pidavat ise regulaarselt käima toimetustes instruktsioone jagamas. Kontroll pidavat olema täielik. Eks nüüd ole näha, kuidas DElfi mu järgmisse arvamusse suhtub.

Ei saa märkimata jätta sedagi, et  sotsdemmide keskus, kes pidevalt jagab infot sellest, mida liikmed on avaldanud, väldib meeleheitlikult minu lugusid n.ö. soovitamast. Märkasin, et Valdar Parve ei pidanud vastu ja andis - autorit mainimata - lugemissoovituse minu Liibanoni minemise loole. Hea, et minu soovituse peale on hakanud liigutama parteid: Keskerakond - Savisaar Moskvas ja IRL, sest see on Laari kiri kolleegile Liibanonis. Riigikogulased, kes on kodus teisejärgulised, ei suuda siiani taibata, et ikkagi nemad saaksid suurema panuse teha, sest Liibanoni parlamendis istuvad riigi kõige mõjukamad tegelased. Valitsuses on nende käsutäitjad. Mis teha, see, et meil on põhiseaduse ja ametliku propaganda järgi parlamentaarne vabariik, pole veel meie parlament selgeks saanud. Kurb, sest ausalt öeldes sisendatakse neile vastupidist - olge vait ja ärge segage oligarhe.! NB - kirjutasin ja hakkas seda mõistet propageerima!

04. 06. 2011
 
Suur vend jälgib

Andrei Hvostovi rumalas rünnakus Harry Liivrandi vastu oli huvitav detail - Andrei, suur EÜSlane jne kurtis, et tal pole tänu mingile 1994.a. ajaleheloole Sinimägede veteranidest enam võimalust pääseda riigiametisse ja tööle välisesindusse. Rabav jutt, mis paratamatult vihjab eriti mustade nimekirjade olemasolule ja nende koostajatele. Kui tuletada meelde nn. vastuluurajate Eesti Ekspressis mõni aeg tagasi ilmunud märkmeid, siis on nad ikka piiratud ja enda väljamõeldud raamides mõtlemisega seltskond küll. Ent neil on õigus teisi lahterdada. Huvitav seegi, milline välisriik kahest neid asju soosib või isegi kaasa aitab - Hvostovi rünnak Liivranna vastu nagu viitab survele väljast. Ja siit tõusetub teinegi küsimus - kas Andrei pandi sinna enne või pärast Iisraeli praakrelvade kaelamäärimist Eestile.

03. 06. 2011
 
Lossiplatsi 1a Tallinn 15165 | +372 6 722 622 | toomas.alatalu [ät] riigikogu.ee