Blogi
 
Eesti ajakirjanduse kuriteod oma rahva vastu

Tegelikult on pealkiri kuri, ent äsja avastasin, et Google´is varem olnud viide minu sellele koduleheküljele on sealt kadunud ja põhjus ilmselt selles, et siit pole teatud ajakirjanikel häid uudiseid enda kohta lugeda. Tunnistan sedagi, et ei saa kohe kuidagi pihta, mis moodi, õigemini kes paneb mõned minu lood n.ö. kättesaadavateks ja teised kohe mitte. Mind laimavad lood on kohe kõik millegipärast Google´is üleval, mitmed head lood on mõnda aega üleval ja siis kaovad sealt, enamus lugudest, kus ma korralikku analüüsi pakun, pole kohe üldse Google´is olemas!?

Tänase kirjutamise mõtte andis eilses Delfis ilmunud minu kommentaar, millele toimetus oli pannud pealkirjaks "Kes kujutab ette Tarandit kohtumas USA presidendiga". Minu pealkirjaks oli U. Soonvaldilt saadud küsimus "Kas välispoliitiliselt on vahet - Ilves või Tarand?" Intriig missugune - ilmselt oli pealkirja panijat innustanud minu read tekstis, kus ma pärast sedastamist, kui sageli ehk võrreldes Haloneniga kergelt saab Ilves kokku Valge Maja peremehega, mainin - "kujutada nüüd korraks, et Valgesse Majja võiks ühel päeval nagu muu hulgas astuda sisse tundmatu brünett prillid peas..." Eks ole - hoopis midagi muud kui pealkiri! Pealegi oli veel maha tõmmatud üks oluline sõna - minu lause kõlas nii - "Muidugi võib ajakirjandus küsida kõike" - sealt oli välja jäetud sõna "ajakirjandus", ehkki nii totra küsimuse autor saab tõesti olla vaid Tartu ülikoolis ajakirjandust õppinud tüüp, mitte normaalne kodanik, kes on ammu aru saanud, et Eesti presidendivalimised on vaid ajakirjanduslik ettevõtmine. Enamik Delfi nn. kommentaatoreist aga pole üldse pealkirjast kaugemale lugenud ja kogu kaagutamine käib selle üle, et Tarand ikka kohtuks küll Obamaga. Äsja vaatasin, et juba 368 kommentaari - neist 90% Tarandi pimedat kaitsmist ja minu tänitamist. Tänu ühe ajakirjaniku vastutustundetule käeliigutusele. Mõistagi ei kavatse ma protsessida - Tartu ülikoolis vaid niisuguseid autoreid lolli olukorda panevaid ajakirjanikke koolitataksegi - ent hakkab kurb, kui mõelda - millise IQga inimesed toetavad Tarandit ja kuidas pole nendeni jõudnudki, et pole mõtet üldse suud lahti teha, sest neid lihtsalt ei lasta valimisurnide juurde. Asi, mille ma tegin selgeks juba esimese lausega, aga nad ju nii kaugele ei lugenudki!? Eesti presidendivalimised on selgelt Eesti ajakirjanike ja käputäie eliidi ühisetendus - viimased teavad ette võitjat, esimeste ülesanne on rahvast lollitada. Nii nagu Pätsu ajal, mida suurepäraselt tuletab meelde tänane Õhtuleht - rahvas ei teadnudki, et ... Päts oli riigi Stalinile maha müünud. 6/7.

06. 07. 2011
 
Müüt sotsioloogialabori laialisaatmisest

Sain huvitava telefonikõne ja seejärel ka emaili Tõnu Ülemaanteelt põlvkondade kasutegurist märkusega, et asi läks nihu 1960ndatel. Teatasin, et mõtlen samamoodi. Vastuses märkisin, et ma täitsin oma Akadeemia 1/2010 vaid tühemiku "enne 1968" ehk lõhkusin müüdi, et kõik algas sellest peale kui Lauristin, Allik ja Ko suu lahti tegid. Müüdi teine pool oli komsomoli 13. kongressi ehk Tartu vaimu tegeliku sisu mahavaikimine ja seda 40 aastat! Arusaadav, et veel 1991ni, ent sealt edasi seletub kõik kontrolliga ajakirjanduse üle selle ema tähtsuse ja tarkuste kaitseks. Ka minu suure artikli ilmumine olnuks väheusutav, kui ma poleks saanud näidata, et see kõik on juba Läänes ilmunud ja teada. Tagantjärgi hinnates oleksin pidanud kirjutama täpsemalt sellestki, kelledega meid asendati - meie oma kursuse- ja ülikoolikaaslastega, kes õpingute ajal kohe kuidagi silma ei paistnud, ent pääsesid oma kuulekusega silma ning seetõttu neid peatselt ka edutati. Kompartei ehk vanad võtsid noored oma kontrolli alla, ent Eesti kompartei ladvik on alati oma arguse ja piiratusega - võrreldes Läti ja Leedu omadega - hiilganud. Halli kaadri väljavalimise protsess algas komsomoli 14. kongressi ettevalmistamisega ja lõpptulemuseks sai see, et nood hallid, uute-ideede-võimetud ja arad tegelased dikteerisid kaadrivalikut 1980ndatel ja nii olemegi seal, kus oleme ja säärastena - juhtivatel kohtadel - nagu on toiminud valikuprintsiip. Kui lisada 1940ndad, kui rahva parim osa lihtsalt hävitati ja välja veeti, siis on põlvkonnast põlvkonnani allakäigu rida küll masendav. Sama seis nagu varemgi on ka nüüd 2011 - talent maha, uus idee - tsensuur peale, põlu alla ja esitaja hävitada. Tegelikult toimuva katmiseks kõlksutatakse juttu "talentide tagasikutsumisest" - hoopiski tuleks anda kodustele ja koju jäänud talentidele võimalus.

Öeldu heaks puändiks on viimasel ajal pidevalt korrutama hakatud TRÜ sotsioloogialabori kinnipanemine. Kas ikka tõesti kohe ja kõik kinni? Ülo Vooglaid ja veel mõned, Pikkar Joandi tuleb esimesena meelde,  said tõesti kinga ja pidid vaatama, kuidas hakkama saada, ent ... sotsioloogilised uurimused läksid ju edasi. Ainult et neid juhtisid seltsimehed Titma ja Kenkmann, kellede n.ö.paraleelne uurimiskeskus tõusis mõistagi esimeseks.. Elik edumeelsed vahetati välja kuulekatega ja nüüd räägivad ka need kuulekad ise - aga neid oli ju kokkuvõttes palju! - , et näe, jah, sotsioloogialabor pandi kinni!? Lisamata, et siis hakkasid sotsioloogiat tegema teised ja ...nii nagu vaja! Eks sealt ka meie tänaste sotsioloogide uurimuste "tulemuslikkus" elik nii nagu vaja (mõnele) uuele parteile. Kirj.25.06

02. 07. 2011
 
Lossiplatsi 1a Tallinn 15165 | +372 6 722 622 | toomas.alatalu [ät] riigikogu.ee