Blogi
 
Postimees mainis internetis Alatalu

Ise poleks teadnudki, aga pahane ülemus helistas, et olen asja suure kella külge pannud. Kuna haridusministeeriumi mingi hindamiskomisjon täiesti ootamatult ja mõistusevastaselt ei andnud juunis 2011 keskkonnakaitse teaduskonnale doktorantuuri pidamise õigust - 3 akadeemikut ja 6 taeduste doktorit on ministeeriumi enda bakalaurustele (ja ühele akadeemikule) seedimatu produkt - otsus, mis mõjutas kõiki teaduskondi, k.a.RS, ehkki just olime saanud 7aastase loa BA õppeks ja 3-aastase MA õppeks, sest nüüd tuleb kas pillid koku panna või hakata rakenduskõrgkooliks ilma kraaditeta. Kõige totramas olukorras on need, kel jäänud õppida veel aasta - oled 2 aastat maksnud ühe asja eest ja saad lõpuks midagi muud. Ministeeriumi "juhtimine" seisneb selles, et mingit otsust ei ole - on vaid mingi omisjoni arvmus + telefonitsi teadaandmised ja minister tõenäoliselt kirjutab otsusele alla alles detsembris, mistõttu tuleb sügisssemestril tööd jätkata vana õppekava alusel ja siis lülituda pooleks aastaks uuele!!! Sestap pöördusin riigikogu kultuurikomisjoni poole kirjaga teha seaduseparandus, mis lubas - põhjendatud ootuste printsiibil - vähemalt kolmandal kursusel teha see viimane semester vana kava ja vanade regaalide saamisega. Huvitaval kombel võttis minu kirja kasutusele Postimees.ee - mida ma üldse ei jälgi, kuid ajakirjanik patras minu teksti kasutades täielikku jama kokku. Pole ime, et esimeste kommentaaride mõjul õiendas neli tundi hiljem probleemi olemust riigikogu komisjoni esimees ja endine PM toimetaja Urmas Klaas, ent ikka Euroakadeemiale varju heites ja ikka postimees.ee-s. Sealjuures ajakirjanik Alo Raun ei pidanud vajalikuks minult midagi küsida - ilmselt tuletati talle meelde, et Alatalu on Postimehes keelatud autor. Küllap teab ta isegi seda - ikkagi 10 aastat juba keelatud. Ent nähtavasti just selle Alatalu nime avaldamise kartusega järgmisel päeval ei kajastanud ükski paber kandja asjast midagi. Nagu Nõuka ajal Adolf Slutsk keelas Alatalu nime mainimisega ja kogu Eesti Raadio täitis truult korraldust. Ehkki täna on tegemist tõsise probleemida - noorte petmisega ministeeriumi poolt, õigemini sunnib ministeerium ülikoole rikkuma seadust, et printsiip - meil on õigus ka poole kooliaasta pealt kool laiali saata, kui direktor ei meeldi. Mis sest, et enne oleme klasside juhatajatele andnud pikaajalised tegevusload. 

08. 10. 2011
 
Ajaloo killud 1.

Eile Leedu saatkonnas esinemisjärge oodates tuli meelde ja rääkisin kohe ka ette, kuidas ma üksinda kohtusin BA nimel Venemaa ja Valgevene Liidu PA delegatsiooniga eesotsas Borodiniga. Sündis see IPU Moskva kongressil septembris 1998. Juba lennuväljal imestasin, miks Riigikogu delegatsioon topiti mikrobussi, minu kui BA esindaja jaoks oli must auto (ja ka hotellis esindusnumber, kuhu iga öö helistati hinda alla lastes!). Ühel hetkel astus meie juurde mainitud Liidu esindaja, vist Valgevenest ja pakkus kohtumist. Olime Bickauskas, sekretär ja Lätist polnud kedagi. Sai antud nõusolek, et läheme kolmekesi, ent kohale minnes leedulasi polnud ja mul tuli istuda ühise laua taha 7 saadikuga. Esimesel hetkel ma ei kujutanud ette, mida pean ütlema - polnud ei mingeid volitusi ja kogu kohtumine oli üllatus. Õnneks ! Õnneks! nad olid meile varem pihku surunud kirjandust ja seda lapates leidsin koha, kus nende tööplaan kuulutas - "alustada Balti Assambleega kõnelusi nende astumisels VV+V PA-sse" Sestap lahendasin pärast formaalseid tervitusi asja lihtsalt öeldes - "Me ei saa teiega kõnelusi pidada enne kui olete selle punkti tööplaanist välja võtnud" ja tulin tulema. Hiljem sedastasin, et nii ka sündis. Kas see aga oli ja jäi BA ja VVV PA esimeseks ja viimaseks kohtumiseks, - ma ei tea.

Teine detail Postimehes ilmunud Haveli lugu silmas pidades - see mees ei ilmunud kangekaelselt Merile viimast austust avaldama Eesti saatkonda Prahas, ehkki pakuti nii autot, sobivat kellaaega jmt. Oli see rivaliteet? 6.10

07. 10. 2011
 
Välismin avameelitseb

Asi läheb põnevaks ja tõesti on aeg kirja panna seda, mis võib ajaloole väärtuslik olla. Äsjane jõudmine Indiasse tuletas meelde, miks ma sinna varem ei läinud. Oli lihtsalt niisugune klassikaline seis, kus üks tädi tahtis järsku ilmtingimata Pekingi reisile minna, ehkki normaalne olnuks tal minna turistina naiste kongressile New Dehli ning Siimannil suur valu Kilveti, Kubo ja Kuke õhutusel mulle koht kätte näidata. Aasta oli 1996 ja kuna arvestasin Balti Assamblee lülitamisega IPUsse - see tuli tädi tahtel aastaks edasi lükata - ja Delhis seda teha polnud võimalik, loobusin sellest n.ö. kompensatsioonireisist. Kilvet ja Märja mõistagi särasid ning selle peale meenub kohe ka Krista võidukas nägu septembris 1998 Moskvas, kus tal õnnestus - kujutage ette - Jeltsiniga kätt suruda. Talle oli see loomulikult vist isegi elusündmus, ent minu stsenaarium nägi ette, et Eesti delegatsiooni juhina läinuks sellele vastuvõtule Ants Käärma, riigikogu aseesimees, kes sai selleks Moskvasse sõitjate nimekirja võetud. Oleks tekkinud vähemalt meestevaheline juht, kui üks ütleb privet ot estonskih zemledeltsev. Mu tuju langes täielikult, kui meid pandi õhjtusöögil koos Käärmaga istuma viie meetri kaugusele ehk järgmisesse lauda näoga Jeltsini poole. Küll ma kahetsesin, et polnud kaasas Rüütlit, kes omade poolt riigikogu aseesimehe kohalt mahavõetuna oli solvunud ja loobus Moskvasse sõidust. Olnuks ta oma lokkidega minu kõrval, oleksid meeste pilgud igal juhul kohtunud ja ... Eesti välisministeerium oleks vihast siniseks läinud!

Läksin edasi teise ja olnuks-nii looga. Tegelikult tuletas Pekingi asja meelde Indrek Tarandi kilkamine Ekspress.ee-s ? 28.09, kus ta praalis, et 1994 võeti vaikimisi vastu otsus mitte torkida USA, Hiinat ja Iisraeli. Ilmselt sai välisministeeriumi kantslergi toona korraliku nutsu ja isikliku püstoli suure vanaraua kokkuostu eest, sest egaś ta muidu - tema enda Europarlamendi fraktsiooni arvestades - poleks algatanud juulis Palestiina riigi vastast võitlust Brüsselis. Olulisem on muu - kui uskuda Tarandi juttu, siis - kelle nimel tegutses Laar 1996.a. Pekingis IPU täiskogul, kus ta alustas hiinlaste kottimist Taivani ja Tiibeti pärast. Seda - NB - Tsetseeniat unustades ja Tsetseenia arvel! Tegemist oli murdekohaga Eesti välispoliitikas. Tuli see algatus Saksamaalt või oli see Laari isiklik kättemaks Lennartile troonilt tõukamise eest 1993!? Olnuks ma 1996 Pekingis, teadnuks täpsemalt, milles asi. Neid ridu toksides tuli ette, et enne seda Pekingi asja olid ka valimised Albaanias ja minu sõit Albaania presidendi kutsel Crans Montanasse, millele Kelam, Savi ja Maasikas veto panid - asi, mida ei sündinud ei varem ega hiljem!? Just Saksamaa huvides oli kodusõja vallandumine Albaanias, mis ka sündis, kuna valimistel n.ö. tegelikult toimunu võltsimise tunnistaja jäeti osavalt konverentsist eemale! Karm tõde on selles, et igaugustele kilkamistele ja sõnamängudele vaatamata on mõnede Eesti poliitikute käed tegelikult nii tsetseenide kui albaanlaste verepritsmeid täis.

02. 10. 2011
 
Lossiplatsi 1a Tallinn 15165 | +372 6 722 622 | toomas.alatalu [ät] riigikogu.ee