Blogi
 
Ülo Nugisest

Ta oli tõesti õige mees õiges kohas. Karm ja õiglane. Ning mul jääb teda vaid tänada, sest ta ise tegi minust oma asetäitja Balti Assamblees novembris 1993 - koht, millele olin n.ö. Rüütli taga kuni märtsini 1999. Koht, kus ma sain end välispoliitikuna hakata realiseerima. Asi oli ju selles, et Isamaa lahkel loal läksid väliskomisjoni kõik EKP keskkomitee lektorid ja muu nomenklatuur ning mulle saadeti sõna - vahendajaks Riivo Sinijärv -, et mind sinna ei soovita. Kuna ma ise ka ei tahtnud neid lurjuseid iga päev näha - pealegi ei rääkinud ma Põdra ega Madega, siis läksin põhiseaduskomisjoni. Loomulikult olin ma aga esimene mees küsima välispoliitikat ja sõna võtma, mis ajas kohutavalt närvi väliskomisjoni esimeheks tehtud välispoliitikakauge Vello Saatpalu (kes järgmise riigikgu koosseisu ajal väljalangenult saatis mulle sõimukirju). Igal juhul ei pääsenud ma ühtegi riigikogu delegatsiooni - ikka väidetavalt väliskomisjoni vastuseisu tõttu - kuniks liitusin Balti Assambleega ja Nugis - pärast kõnelusi paljudega, nagu ise nägin - lihtsalt teatas kokkutulnud seltskonnale, et on ettepanek valida mind delegatsiooni esimehe asetäitjaks. Järgnes kiire hääletusprotseduur ja asi oligi tehtud. See juhtus siis, kui ma pommitasin koalitsiooni Iisraeli relvatehingu, Hallaste afaääride jmt. pärast. Varsti läksid mõistagi lahti vastusammud ja Isamaa üritas mind maha võtta, ühele Presiidiumi istungile - kuhu delegatsiooni esimees Nugis küllalt sageli ei läinud, sest teadis - ma tean vajaliku töö ära - pandi mulle kontroll Kalju Põldvere näol kaasa. Sõitsime Vilniusse, aga tegime Riias peatuse ja ma oskasin ta seal maha raputada ja käisin ise Läti kaitseministeeriumis uurimas nende relvade ostu ja sain teada, et Iisraeli ärikad olid sama vanarauda ka lätlastele pakkunud. Mõistagi ei jäänud see saladuseks Riigikogu kõnepuldis. Viiendale Balti Assambleele tuli kaasa kogunisti Saatpalu ise ja ta üritas mind selja tagant kamandada... Tänu Ülo loobumistele olin varsti oma mees Põhjamaade Nõukogus ja Beneluxi maades - asjad, mis tulid kasuks kui tegin sama tööd Rüütli varjus (kus nii mõnigi asi läks nihu sekretäri ja ka Made osalusel niipea, kui mind kaasa ei lubatud - minu suurblokeerija oli Matti Maasikas kui riigikogu välissuhete boss ajal, mil KMÜ oli võimul!? - nii et lõpptulemusena ikkagi omad blokeerisid).

Nugis oli suurepärane koosoleku juhataja ja riigikogu reglement küllalt läbimõeldud, ent ma tõestasin kõikide ja kõige kiuste, et õige kõnemees teeb ikka seda mida tema tahab - tänitab võimuleeri, esitab keelatud ja kardetud infot. annab teemaväliseid hinnanguid jne. Lühidalt - juba minu nime väljahõikamine tekitas saalis ootuse - nüüd midagi tuleb. Ühel korral tajusin, et Nugis on täielikult endast väljas ja üritab ka mul suu kinni panna. Esimene ja teine küsimus läksid õnneks - ta ei suutnud minu küsimise haarde ja tempoga sammu pidada, ent kolmandal korral oli ta valmis ... ja mul sähvatas hiilgav mõte/võte : laialt naeratades alustasin:"Lugupeetud maestro haamri alal..." Saal turtsatas naerma, Ülol endal läks ka suu kõrvuni. Panin kiirelt paar repliiki võimu pihta ja esitasin siis igati vormikohase küsimuse ning alles selle lõpus oli Nugisel tagasi ilme, millega ta ootas minu kolmandat küsimust. Hilja! Aga tore ja ka aus - teiste toonaste kaabakatega võrreldes - olid. Sinu sirgjoonelisus ja tegelikult ka ausus tulid sulle kahjuks! Seda kõikide kahjuks, sest sind tõmmati 1994-97.a. korduvalt - algul noorte aferistide ja siis ka vanade kalade poolt alt ja nii, et sa ei saanudki enam jalgu alla. Kahjuks! 

26. 11. 2011
 
Seltsimees Ladva õpetussõnad Tartu ülikooli ajakirjandustudengitele

Kirjutasin sellest samas juba poolteist aastat tagasi, kui sattusin ootamatult Tartu ülikooli ajakirjanduskateedri 2006.a. üllitisele, mis kandis uhket pealkirja Teelised helisillal ja oli pühendatud Eesti Raadio 80. aastapäevale ning kus ma ootamatult avastasin EKP Keskkomittee lektori Vello Ladva paskvilli, mis millegipärast kirjeldas värvika antitegelasena mind, ehkki tänu Ladva ja tema eelkäija Põdra sugustele ei saanud ma kogu Nõukogude aja Eesti raadios kordagi suud lahti teha. Sestap ei tulnud mulle pähegi raadioajakirjanike raamatut avada, enne kui Mnemoturniri algust otsides seda tegin. Tõesti ei tea, millega ma säärase "tänu" ülikooli ajakirjandusosaknnalt ära teenisin, ent eks ole nendegi teene see, et Tartu üliõpilaspäevadest hakatakse rääkima aastast 1968 - isegi Mart Laari 101 sündmust on selle konksu alla neelanud!, - mil toimus kolmas neist. Ent olid ju ka esimene ja teine , oli komsomoli XIII kongress, suhtelistl NLKP kontrollita üritused!, aga mis sa teed kui mõni inimene hakkas enda arvates midagi tegema aastal 1968, siis peavad ju ka kõik jüngrid samamoodi arvama. See selleks.

7. novembril Õhtulehes mainis Enn Vetemaa 1960-70ndate kohata nii: "jälk seltskond oli eeotsas Sõgla ja Lentsmaniga Valge Maja noor pealekasvav klikk", millega saab vaid nõustuda. Ja juhtumisi täna - ikkagi 13.s kuupäev - sattus mulle taas ette koopia sellest Ladva jälgist loost või jälgi Ladva loost, mida toona mainisin. Tsiteeriks nüüd seda lihtsalt, et ka teistel tekiks ettekujutus, mida see jälk seltskond aastakümneid kokku vorpis, et esinemismonopoli enda käes hoida.See ehk aitab mõista sedagi, miks TÜ ajakirjanduse ja kommunikatsiooni osakond ei taha kuuldagi, et ma ka nende - üliõpilastele mõeldud väljaannetes n.ö. vastu sõna saaksin.

Alatalu jääb tulevasele Keskkomitee lektorile esimest korda jalgu 1968, kus ta peab vajalikuks enda "Edasi" veergudele pääsemist põhjendada niisuguse etteheitega: "Toomas Alatalu tegi kaastööd ebaregulaarselt". Tõesti huvitav - kuidas ma olen aastakümneid suutnud kirjutada kunagi "Edasile", viimased 19 aastat "Pärnu postimehele" nii, et iga nädal ilmub lugu. 1976.a. Valgesse Majja jõudnult väidab mees: "Teleekraanil püüdis võimalikult palju esineda Toomas Alatalu, kes oma soutegemisega võitis küll koolipoiste poolehoiu, kuid tõelised poliitikahuvilised jäid tema etteastete puhul sageli ükskõikseteks." Kommentariks niipalju, et Alatalu läks enamvähem võrdselt igale kategooriale, set ma arvestasin alati auditooriumiga. Häda oli muidugi selles, et juba esimene populaarsuseküsitlus andis AlTALULE 53% JApÕDERILE 21%... "Pealegi ei tunnistanud ta teisi kommentaatoreid, sest need ei oskavat teha leninlikku välispoliitilist propagandat." See viimane on siis tõe ümberpööramine, sest tema eellane Valges Majas Põder oli see, kes mind 1973.a. süüdistas kolmes patus - NLKP XXIV kongressi otsuste alahindamine, ideoloogilise võitluse tähtsuse kahtluse alla panemine ja Jaapani valede territoriaalsete nõudmiste toetamine - olen neist varem kirjutanud. "Igatahes saatis ta massilisetl kaEbekirju Moskvasse, millest vähemalt osa tuli Tallinna tagasi märkusega "Lahendada kohapeal"". Kommentaar: Olgem täpsed - kirju oli 15 aasta jooksul viis ja esimene neist peatas kohaliku Keskkomitee jälkide lektorite märatsemise minu septembris 1973 peetud loengute pärast, mis asendus komisjoni kokkupanekuga ja mind uuriti-jälitati tervelt 5 aastat (1973-78). mul läks õnneks, et Moskva KK lektorite grupi juht Golovko lihtsalt nägi Eestis suvepuhkusel olles mind TVs esinemas, sai konflikti tegeliust olemusest aru ja nii lõppes minu teine kiri - totaalne kontollimine kestab kolmandat aastat, inimestelt nõutakse minu loengute kohta negatiivseid hinnanguid jmt. - Põderi enda mahavõtmisega. Kuna kõik avaldamise ja esinemiskeelud peale TV jäid jõusse, saatsin 1978 kolmanda, ent selleks ajaks oli Golovko lahkunud ja kohalikud väikevennad Anupõlluga eesotsas tegid oma töö. Olgu lisatud, et nende keskkomitee jälkide vendade eest päästsid end teisedki otsepöördumistega Moskvasse - tuntuim näide Ülo Vooglaid, keda süüdistati "partei-vastases" tegevuses. Moskva ettepanekul eraldati ta Molotovi, Malenkovi, Kaganovitsi jt. nimistust ja nii rahunesid Koop ja Ko lõpuks Vooglaiu "mitte-parteilise" tegevusega.

Ent mingem Ladva tekstiga edasi "Ta ei sobinud  väliskommentaatorite seltskonda. Toomas Alatalu pidas ennast ainuõigeks kommentaatoriks, kõik teised olid tema arvates diletandid". Kõva ja tõeliselt parteiline sõna üliõpilastele - keegi ei sobi seltskonda. Enne seda ja pärast seda väidet on toodud paarkümmend nime ehk siis nn. seltskond. Selle koosseisuga on sama seis nagu Põderi omaaegse kuulsa "nimekirjaga" "Sirbis", kus inimesed ise teatasid mulle, et ei jaga Põderi teavitust "halvast Alatalust" kogu eesti rahvale.!Aga loomulikult ei avaldanud seltsimees Ilmar Rattus neid, ehkki perestorika juba käis. Paraku ainult Moskvas - Eestis oli jäme ots veel 1988.aasta suveni jälkide seltsimeeste käes. Ning on otsapidi tänagi, sest näete - Keskkomitee lektor saab sõna ja võib raadio juubeli väljaandes sajatada teist, kelle esinemised ta ise raadios ära keelas. Tartu ülikooli ajakirjanduskateeder on aga vaimustuses - milline õpetik sõnum üliõpilastele.

13. 11. 2011
 
Postimehest ja ministeeriumist

Postimehe AK avaldas ilmselt noore uurija loo Saksamaa migratsiooni poliitikast, mille lugemine oli rabav - tuleb välja, et suur osa igasugustest konstrueeritud teooriatest, millega noor inimene on end kurssi viinud,  on tõesti õhku ehitatud, sest algmaterjali teke on kokkuleppel ära unustatud. Kuna tuli välja, et loole arvamust avaldada ei saa, siis panen vastuse kirja siin. Saksamaa välistööjõu lugu saab mõistetavaks alles siis, kui meenutada, et ta oli 1945-55 rahvusvaheliselt karistusalune riik, mistõttu saadi ka lepinguid teha alles 1955st. Miks esimene leping tööjõu osas Itaaliaga, on lihtsalt selgitatav - karistuskaaslased ja sakslaste kaotused sõjas meeste osas tunduvalt suuremad. Järgnesid lepped 1960 Hispaaniaga - Sinine diviis! ja Kreekaga, mil selgelt oli ettevalmistus- ja tasakaalustamise samm järgmise aasta suurtehingule - Türgiga. Kurikuulus Berliin-Bagdad-Basra liin. See kõik oli sunnitud ja samas sõjakamraade arvestav tegevus. Oma meestest ja tööjõust ilma jäänud rahval tuli kohanduda olukorraga ja sellest tulenev poliitika määras ka seaduste sisu, mitte mingi arusaam või hoiak, mida nüüd tagantjärele poliitiliselt karistatud rahvale pähe määritakse. Loomulikult saavad niimoodi - pooled asjad jätame mainimata - sakslastest kirjutajad kõva raha ja noored kordavad seda jura tööst töösse edasi.

Selle kokkulepitud kirjutamise/unustamise kohta pakkus hea näite eilne uudiste plõksimine, sest UN SC tõepoolest arutas Palestiina küsimust, kuid ... kik kanalid rääkisid muust. Alles õhtul leidin live ülekande Al Jazeera kanalilt, kus räägiti jõudude vahekord SC ära ja ühel hetkel ülekanne lõpetati. Ükski teine kanal ei rääkinud endiselt asjast midagi ja sama seis oli ka täna hommikul. Vaid Vene RBK teatas, et küsimust arutatakse. Seeeest anti tuld Süüriale ja France24 näitas Iraani ajakirjaniku koledaid pile oma kodunarkaritest ja seletas neid lahti elik - Iraan on tõesti riik, mida tuleb rünnata! Tähelepanu kõrvalejuhtimine peamisest käis ja käib mis mühin.

Aga eelmise loo jätkuks sedagi, et Riigikogu ikkagi võttis arutusele minu ettepaneku lubada akrediteeritud ja eduka õppekava 3/4 osas läbinuil  see ka lõpetada. Arutati 8. ja 10. novembril Karel Rüütli algatusel. Ministeeriumi pätid läkitasid komisjonile valeinfo, kus teadlikult opereeriti valede aasta arvudega ja räägiti enamusest - tõepoolest vaid vähemus õppekavadest said positiivse hinnangu, ent see ei muuda neid ja tudengeid olematuteks... Paraku polnud kohale kutsutud Jüri Martin see mees, kes õigust kaitsnuks kahe kaagi vastu - üks oli Mart Laidmets, teist ei tea - aga minu tulevaste ajaleheartiklite jaoks polegi see oluline - ja nii tuleb mul otsustada - kas jätkata klass madalamal tasemel või kuhugi koos tudengitega ülekolida.

12. 11. 2011
 
Lossiplatsi 1a Tallinn 15165 | +372 6 722 622 | toomas.alatalu [ät] riigikogu.ee