Blogi
 
Veel Tunnest

Hakkasin täna oma veel suletud raamatukaste avama ja leidsin, mis vaja - minu kõigi esinemiste ja artiklite kroonika. Tunne Kelami ja Leo Kahkiga tegime esimese saate 20.01.1969 ehk siis teemal "Peremehevahetus Valges Majas". Uuesti Tunnega 3.02.1969, siis 17.02.1969, kus oli teemaks Itaalia, Peruu ja Lääne-Saksamaa ning kus ta l´Unitad näitas ja tsiteeris, mis olla Lentsmanni endast välja viinud. See jäigi tema viimaseks esinemiseks, sest 14.09 esinesin veel Leo Kahkiga ning meie trioga oligi siis lõpp.

26. 02. 2012
 
Tunne Kelamist

Tänases Arteris tuletab Tunne Kelam meelde, et esines 1960ndate lõpus Eesti Televsioonis koos minuga ja meenutab oma minemalöömist. Tegelikult pääses ta teleekraanile tänu minule - Rahvusvahelise panoraami loomine tähendas mulle ka kohest konflikti väljapakutud trioga - Albert Käär, Vambola Põder, Ago Vilo, sest saate esimene pool - minu skeemid, fotod ja 6-päevasesõja ülevaade = 15 min ja nende samapikk heietamine oli niivõrd suur kontrast, et nad süüdistasid avalikult mind neilt aja äravõtmises ja lubasid "poisikese paika panna." Mul oli muidugi hea võimalus oma stiilile sobivamaid ja ka probleeme jagavaid esinejaid leida ja nii kutsusingi Tunne Kelami, keda tundsin ülikooli päevist ja kes oli mind värvanud ENE artileid kirjutama. Muide - Enn Vetemaa loos Gustav Naanist on juttu Beria artikli ümber käinud võitlusest ning selle väljajäämisest - selle autoriks olin mina, sest Naan oli minus näinud osavat ridade vahele kirjutajat ja nii on B tähest alates kõigi delikaatsete isikulugude - Breznev, Hitler, Hrustsov jt. - toorik minu toodetud, edasi läks see Kelamile jne.

Ent saate juurde tagasi - kolmandaks meheks sai majanduskandidaat Leo Kahk ja nii oli Eesti teleekraanil vahepeal vaheldumisi kaks triot - keskkomitee oma Põder, Hazak ja Joffe ning mitte-Keskkomitee ja ka mitte-ETV - me tohtisime endid teistes erinevalt nimetada vaid lihtsalt telekommentaatoriteks (mittte "Eesti TV komm...) - kahtlased Alatalu, Kelam ja Kahk. Tunne isik tekitas algusest peale vastuseisu UFOde pärast, ent nagu alati Piip toetas mind. Tegime 5-6 saadet, aga virisemine Tunne kallal läks kohe käiku ja seda muidgi teise trio etteütlemisel. Kuniks sain üle Uno Maasika teate, et ei tohi enam Kelamit kutsuda. Tegin siis veel Kahkiga paar saadet, tõmbusin haiglasse sattumise mõjul tagasi, ehkki ekraanil olin endiselt korra nädalas + üks panoraam kuus. Kuniks septembris 1973 võttis Põder juba minu eemaldamise ette. Kuna olin jäänud n.ö. üksi, siis see seakari ei osanud arvata, et julgen enda kaitseks pöörduda Moskvasse (olen kirjutanud, et NLKP Keskkomitee tähtsad tegelinskid puhkasid Eestis ja sealse lektorite grupi juht juhtus minu panoraami nägema ja vaimustus sellest, mis mulle ette kanti) ja nii lendas Põder ise suvel 1976 Keskkomiteest, ent säilitas selle lektori tiitli ja oskas kaks aastat hiljem maanduda ülemusena TVs, kus kättemaksmine mulle sai ta elunaudinguks ja tööks. 13ks aastaks. Tegelikult paljus tänu neile, kes tema märatsemisi ei julgenud vaidlustada. Kasvõi 1986 aasta minu uusaasta lugu, mis vaid Põderi nõudmisel viimasel hetkel välja võeti. Moskvas käis siis juba perestroika, Eesti televisioonis aga võeti kuulda kaabaka tahet. 

25. 02. 2012
 
Olin ka ämma juures

Võimalik, et see lugu on hiljaks jäänud - väikeste JOKKmeeste hordid, Galojani ja veel kuulsamate riigirahade pihtapanijate imetlejad ning kõik Ansipi-eitajad keskerakonnast venelasteni välja on juba ühise mütsi elik fooliumi all ja seis lõhnab kangesti Tiit Vähi-97 järgi, kui üks ajakirjanik teiste lahkel nõusolekul võttis maha Eesti läbi aegade ühe kõvema peaministri. Ansip on veel kõvem, ent meil on ka juurde tulnud nii mittemõtlevadi kui jäärapäiseid ajakirjanikke, õigem on küll öelda - nende avaldajaid, kellede vastava käitumise motiivid ja tuule suund on läbinähtavad. Ometi!!

Selle "Ansipi ämma" teema sünnitajaks oli Eestimaa Kompartei keskkomitee (eks)instruktor Leivi Sher, kireva minevikuga ja enda valesti tehtud otsustest kibestunud tegelane, kes pronkssõduri epopöa otsustavatel päevadel tuletas ootamatult meelde, kuidas tema Tartus tööülesandeil olnuna nägi Ansipit... (Viimane aga pareeris, et oli ämma juures). Selle uudise toimetas regnum.ru-sse edasi Sheri aatevend Klenski ja alles sealt jõudis see Postimehe ajakirjaniku vahendusel Eesti(_keelse) meedia teemaks - niisugust asja võib korda saata vaid endine kommunist. Elik - kuigi Ansip tegi sisuliselt rahvusliku teo, moonutati see kommunisti ettevõtmiseks. Pealegi moraalitu kommunisti ettevõtmiseks, sest - näete - valetab, et oli ämma juures. Kindlasti oli hoopis kohal ja ässitas koeri inimeste kallale. Indrek Toome jõudis vahepeal asju klaarida, aga ega see meie põmmpeadele, kesikustest-venelastest rääkimata - enam ei mõju. Ning on veel Juur ja Oja, kes aastaid elatuvad sellest jutust ja nende käes on see tõesti ärapanemine. Olgu teema lõpetuseks öeldud, et see, kes millise teema toona ja kuidas Sher oma teema tõstis, on mul kuupäevaliselt kirjas 2008.a. ilmunud Bronze Soldier Removal raamatus (minu inglisekeelsed üllitised 1990-2004 tekitasid  kohalikes - kes tegid kõik, et Monthly Survey lõpetaks ilmumise - raevu just seetõttu, et nende kronoloogiates olid halastamatult kirjas kõik taolised asjad). See fakt on kirjas ka Akadeemia N1/2010 artiklis EKP allakäigust. Igal juhul - üldistades - on Ansipi ämma ketramine klassikaline näide sellest, kuidas EKP aparaat, täpsemalt selle viimase võimaluseni laveerinud ja Moskvaga kokkumänginud osa kontrollib ja suunab tänaseni Eesti Vabariigi ajakirjandust. (Olen juba kirjutanud, kuidas Riigikogu esimest koosseisu kontrolliti). Tõdegem - nutikas propagandavend ja mitmel toolil istunud ja istuv EKP Instruktor Leivi Sher suutis käivitada ühe kõige pikemaajalisema ja toimiva massilise ajupesu kampaania Eestis!

Võiks ehk ikka olla nii, et tolle aja aparatchiku tööst räägiksid nood ise - mitte tellimise peale teist süüdistades, nagu on teinud mitu Ansipi toonast kolleegi,- vaid tegelikust seisust ja toonastest võimalustest rääkides. Kompartei aparaadis olles sõltus kõik ikkagi sellest, kas olid mees ja eestlane või ei olnud. Olles Tartu komsomoli linnakomitee esimene sekretär, ei läinud ma näiteks 1. mai 1966 demonstratsiooni tribüünile! Skandaal missugune! See oli aeg pärst XIII kongressi ja mind oli veetud büroolt büroole. Trots oli suur ja mul nagu ei olnud ettekujutust ka, et tribüünile saab propuskiga, et seda kontrollivad sõjaväelased ja kui mult seda nõuti - aga XIII kongressi nn. lisaotsustes oli kirjas poliitika avalikkus ja avalikustamine, siis ma lihtsalt läksin koju ja kõik. Võib ette kujutada, mis pärast järgnes, ent - esimese sekretäri demonstratiivne puudumine tribüünilt ehk töölt oli võimalik.  Mis aga puutub ämma, siis detsembris 1966, kui olin juba Moskva komsomolikoolist välja heidetud ja tänu Feodor Klementi autoriteedile linnakomitee sekretäri ametis edasi, otsustasin jõuludeks minna Tallinna oma naise, väikse tütre ja äia-ämma juurde. Ehkki oli tööaeg! Ja olingi seal, aga ju vist nägi mind keegi linna peal ja 28.või 29. detsembril sain kiirkorralduse uuesti Tallinna tulla 1. sekretäri Pollimanni jutule ja ilmselt on kusagil paber selgitusega, miks ma viibisin 22-25.12 oma ämma juures! Seda jõulude-ajal toimunut tuletati meelde, kui mind kaks kuud hiljem maha võeti. Tahan lihtsalt öelda, et niisugused äraminemised/olemised olid tol ajal mõeldavad ja võimalikud, kui mees nii otsustas. Nii et mina küll usun Ansipit, et ta oli ämma juures. Olen varemgi väitnud ja kordan siingi, et pean Ansipit Tartu vaimu esindajaks. Tartu vaimu esindajad olid ja on iseotsustajad, kes ei lase end mõjutada ei Tallinna bürokraatidest ega Moskvast - toona ja Brüsselist - täna. Jäänuks Ansip - nagu varem Laar ja Kallas - kuulama Brüsselit, kohalikest iga-võimu-ajal-värisejatest rääkimata, oleks kuju tänaseni edasi Tõnismäel.

13. 02. 2012
 
Lossiplatsi 1a Tallinn 15165 | +372 6 722 622 | toomas.alatalu [ät] riigikogu.ee