Blogi
 
Eesti toimetajate argusest

Nagu tõdetud, õnnestus läinud nädalal oma arvamus Süüriast kahes artiklis n.ö. teineteist täiendades avaldada Päevalehes ja Delfis. Vaatasin hilisõhtul üllatusega, et Postimees on selle peale värvanud koguni neli arvajat, ent nende lugudele pilku peale visanult olen kindel, et jätkusündmuste parim analüüs on jällegi just minu sulest valminud, mis ilmub homses või ülehomses Pärnu Postimehes. Oleks tark see muidugi avaldada Tallinnas, ent pole kohta - Delfs läheb paljuks ja EPL-i alles ilmus. Postimehes olen aga keelatud autor.

EPLi lugu oma koduleheküljele kandes avastasin selle allservas märkuse - lugege ka Inglise ülikooli professori lugu liberaalide ja mitte muslimivendade valimisvõidust Liibüas eelmise päeva EPLis. Tegelikult pidi minugi lugu ilmuma n.ö. eile, mis tuletas mulle meelde "Noorte Hääle" toimetaja talle loomulikult Keskkomiteest pealesurutud käitumismaneeri. - esmalt täpsustaksin, et pärast seltsimees Kadastiku ja mitteasjatundjate kamba läbi viidud minu "väljatõstmist" "Edasist" jäi "Noorte Hääl" minu ainsaks avaldamisareeniks 1985-88 - Nimelt, kui ma kirjutasin midagi silmatorkavalt uut, siis venis artikli ilmumine kuniks mõni Moskva mees kusagil sama asja oli ära öelnud, siis see tõlgiti ja pärast seda ilmus minu lugu. Nii et Päevalehes käivad asjad samamoodi ja seletavad hästi, miks mu eelviimases seal ilmunud loos niipalju fakte lihtsalt maha tõmmati. Nad lihtsalt olid toimetajale uued!? Huvitav - kes tema jaoks on see keskkomitee!? Ilmselt on selles olluses oma koht Postimehes kirjutada lubatuil - nende teadmistepagas on ilmselt eestlaste tarkuse etalooniks - ja pole midagi teha, kui nad ei tule mitmekülgse info hankimise ja analüüsiga vajalikul tasemel toime.

24. 07. 2012
 
Teadmistest ja "teadmistest"

Sedapuhku õnnestus kahes kohas - Päevalehes (20.07) ja Delfis (21.07) anda lai pilt Süürias toimuvast ning kaeda seda, mida teistes Eesti väljaannetes selle kohta kirjutati. Igal juhul mitte analüüsi, vaid - siit-sealt laenatud faktide kokkukirjutused. Sealjuures mitte ühtegi uudist mulle, sest vaatan vähemalt viie infoagentuuri uudiseid - asi, mida teised kirjutajad selgelt ei tee. Võin nii öelda, sest näiteks Postimehes on kirjas juba ümberlükatud faktid, sest olukorra tõsidust arvestades käib seal praegu kõva valetamine elik propaganda, mistõttu tuleb kõik mõnest teisest infoallikast üle kontrollida. Seda aga ei tehta.

Tegelikult tahtsin oma "memuaare" jätkata, ent tänaseid ajalehti sirvides tuli järsku ette, et nii on see kogu aeg olnud. Kahjuks! Üks teeb tööd, teised ei tee või siis võtavad asja kergelt ja kui lugeja/kuulaja/vaataja pääseb hindama, on pilt viimaste kahjuks ja pinnal/võimul/mõjul püsimine tähendab töötegijale ja professionaalile kallaleminekut - ärakeelamiseni välja. 

 Pärast linnakomitee sekretäri kohalt mahavõtmist sõitsin kohe Tallinna ja läksin esimesena Albert Kääri jutule. Muidugi oli ta "mõnda" minu lugu lugenud,kuid kinnitas, et vaba kohta pole, aga soovitas läbi astuda Ivar Viilu juurest ja nii sattusingi koos viimasega Slutski kabineti ukse taha, kust tänu ukse lahtijäämisele oli kuulda, kuidas Adolf nõudis väljaselgitamist, miks mind ikkagi vabastati. Praegu tuletasin meelde, et see oli ka ainuke kord kui ma viibisin Kääri ehk siis raadio väliskommentaatorite tööruumis, kus ta mulle mõningaid kaustu näitas. Hiljem polnud mul kordagi kutset ja põhjust sinna minna, sest mind lihtsalt ei võetud antud seltskonda. Tegelikult ei hakanud Joffe, kui ta 1968 telemajas pealikuks tehti, omale materjale koguma, vaid käis ja tõi neid raadiomajast ja viis siis sinna tagasi. Küllap toimis samamoodis Põder, sest ta esines päevas mitu korda raadios. Sestap pidi mul olema oma andmetepank, mida olin juba ülikoolis alustanud ja  trumpasin kõiki üle fotode kollektsiooni loomisega, millede tegemise eest maksis TV, ent millistest parimaid ja huvitavamaid  ma hoidsin oma valduses. Asi, mis ühel hetkel hakkas tekitama paksu verd, ent nende väljaotsimine ja tegemine oli ju ka töö, mida niisama neile, kes mind endast eemal hoidsid, polnud mõtet loovutada. Arvan, et kogu TV poliitikasaadete näitlikustamine sai paljus tõuke minu algatustest ekraanil. Ma olin juba siis võimeline väljamõtlema kõikvõimalikkke skeeme ja isegi Damoklese mõõga teooria! Aga niisugused asjad - põhilise panek lihtsasse pilti/mudelisse - näitasid teema täielikku valdamist.

Teine põhiline erinevus minu ja nende vahel oli tekstita esinemine - asi, mille kohta on mul alles kolme koosoleku protokollid nõudega, et ma võtaksin teksti ette ehk oleksin nii nagu nemad. Ka vaba esinemine näitab teema valdamist.

Olin esimene, kes tõi poliitsaatesse muusika - mängisin ise klaveril, akordionil ja Vietnamis sõja saates esines ansambel - "Olen sõja mees Vietnamist...". Pluss huumorisaated poliitikast - taustaks loomaaed, prügimägi, stuudios tüdrukud, pingpongilaud jmt. jne. Ent selle kõige hinnaks oli kasvav ignoreerimine.

Septembris 1972 kirjutasin arvustuse "Põnev panoraam, ent poolik" kahe esimese välispanoraami kohta, mis osutus valusamaks, kui ma oskasin ette arvata. Nimelt tõi see välja vastasseltskonna sõltuvuse venekeelsest allikatest ja nimekujudest. Kuna propagandatöö tõhustus, tuli Moskvast iga päev virnade kaupa materjali ning loomulikult oli kõige lihtsam - pealegi, kui sul polnud ajaloolase või majandusmehe ettevalmistust, see lihtsalt eesti keeles ümber rääkida. Kes kui suures ulatuses seda tegi, polegi oluline, ent igal juhul oli asjaosalistele mugav, ehkki tegu oli plagieerimisega. Mugavus lõi läbi ka selles, et poliitikute nimed kirjutati venepäraselt - olen juba kirjutanud, et raamatukogudes, kus olid Who´s Who jmt Financial Times, International Herald Tribune - nägin ja kohtusin vaid Herbert Vainu ja Lembit Vahesaarega. Sestap oli mul lihtne osundada - noid poliitikuid ei tunne keegi! Sealtpeale rageeriti teravalt igale minu kriitikale nende toestega seoses. Aga ma olin ju erinevalt nendest paberitega - filosoofiakandidaat, revolutsiooniteooria spetsialist.

Olin seisukohal, et kirjutan raamatu Ladina-Ameeerikast alles siis, kui olen käinud vähemalt 4-5 riigis. Eesmärk saavutatud, läksin lepingut tegema ja siis ilmnes, et antud piirkonna mittetundja oli juba raamatu kokku pannud. Ja pani teisigi, sest ta lihtsalt kompileeris või ainult tõlkis tekste ja jõudis ka autori-raamatuni, mis oli puhas plagiaat. Ning just selle plagiaadi paljastamine kajastubki minu 1983-85.a. teleesinemistes ja minu viimae kantsi "Edasi" väliskommentaator - äravõtmises - ma julgesin paljastada ühte ühtemoodi toimivast ja ringkaitses olevast seltskonnast. Plagiaadi tõestamiseks Nõukogude Liidus oli aega 5 aastat, mehe ärakeelamine ja täistegemine käis kärmelt. Jätsin eelmises loos mainimata, et neid viimaseid peedistamisi Põdra poolt vaatas ju k,ogu ETV rahvas pealt. Lõppudelõpuks polnud Põder enam ametis otse Keskkomitees, kuid kõik vaikisid.

Järgnenust olen ka juba kirjutanud - seltsimees Kadastiku kaasabil otsustati, et eriala inimesi, teooria ja asjatundjaid polegi vaja. Küll aga plagiaatoreid, keda Nõukogude võim võttis kaitse alla, ehkki kõik teadsid - tegu on sulleriga. Aga eks see kuulunud ka televaataja kasvatamise juurde - teame küll, et mees on suli, aga näete esineb ja see, kes teda paljastab, ei esine.  Kogu see ringkaitses olnud kamp sisenes edukalt Eesti Vabariiki ja asus teisi sildistama ehk siis rahvast kasvatama. Ja tuleb välja, et saamegi mitteasjatundjatega hakkama - tükk ühest sõnumist, tükk teisest ja vähemalt teleekraanil (ma Eesti Raadiot ei kuula) on niimoodi juba 2012-1985 tervelt 27 aastat läbi saadud. Enamgi veel - EKP keskkomitee poolt kinnitatud nimekiri neist, kes esinevad ETVs ja kes mitte - Põdra-Anupõllu suval - kehtib! Tänaseni. Peale on kasvanud mitu põlvkonda, kes mõistavad maailmas toimuvat sama lihtsalt nagu seda neile ekraanilt serveeritakse - sündmus sündmuse kaupa, ei ühtegi oma mõtet ja kõik. Ei peamist, ei ebaolulist, kõik on lihtne. Kui aga pannakse mitme riigi sündmused kokku ja asi kipub analüüsiks, on kuri karjas - lihtsusega harjunud kodanik ei saa aru ja ruttab seda kommentaariumis välja hüüdma.  

21. 07. 2012
 
Alatalu tele-esinemistest ehk keda tegelikult tuleks siunata

Sattusid jälle ette vanad kaustad oma loengutest ja esinemistest ja kirjutan nüüd välja arvud:

1967 oli esimene Rahvusvaheline panoraam 30. juuni, kus ma ekraanile ei ilmunudki - ainult jutt ja joonistav käsi + pildimontaaz ja kaardid = Sõda Lähis-Ida. Järgnes kolmiku - Käär, Põder, Vilo tühi jutt ja lubadused kuradi poisike paika panna! Järgmised panoraamid olid 31.07 ja 31.08. 29.09.30.10 ja 2.12. ehk iga kuu üks suur saade. 16. 09 tegin esimese kommentaari AKs, siis samas kuus teise veel, oktoobris 2. novembris 3, detsembris 4. Kõik - samas esines Käär iga päev raadios vähemalt 2x sai teda kuulda, 1-2- korda kuus TVs, Põder samuti iga päev 2-3x raadios, 2-3 korda nädalas TVs nii et...

1968 - kuude kaupa 2-6-2-6-2-0-4-3-1-3-2-3 esinemist ehk üks panoraam kuus ja AK-d; 1969 - 2-3-2-1-1-3-0-0-0-2-1-4 korda;  1970 - 2-3-3-3-2-5-6-4-4-3-6-3 sealjuures juhtisin novembris ühte noorte saadet väliskülalistega. 1971 -4-4-6-6-2-4-3-1-4-5-4-5 korda; 1972 - 5-6-6-6-7-6-5-3-2-7-6-6 korda; 1973 -7-3-2-2-8-8-12-4-7-7-3-6 Hakksin siin tegema laste poliitika saateid, mis pandi kinni 1976 kevadel. Nende arvude tagag on ka Aeg Luubis ja Käokava poliitilised huumoripalad, mis ikka sama teatud seltskonna marru ajasid.  1974 - 8-9-9-10-8-6-8-8-8-8-6-7 korda; 1975 -8-7-12-8-6-7-1-8-7-8-7-7 korda; 1976 - 10-7-7-7-8-6-1-7-6-9-8-6 korda; 1977 - 6-9-8-9-8-7-4-4-0-2-6-7-5 korda; 1978 -6-5-6-3-5-5-6-6-2-2-2-1; Sellega ja siis tegelikult lõppeski Alatalu aeg televsioonis, õigemini lõpetati kamba kaabakate poolt, keda ajas närvi tulemus - Alatalut vaatab 53%, keskkomitee lektorit 21% ... Mis teha, ma lihtsalt lugesin rohkem, olid asja endale selgeks teinud ning omades süsteemset mõtlemist - uus info sobitus esmalt teooriaga ja paigutus siis kindlasse mudelisse - esinesin meeldejäävamalt ja sündmuste sisu avades, mitte neid kirjeldades. Tegin seda, mida tänane arvuti lubab teistelgi teha - näitasin seoseid, tõstsin peamise esile ja jätsin lahtisi otsi

Edasi 1979 = 0 korda esinemist TVs, 1980 = 0, 1981 = 0, 1982 pärast uut Moskvasse pöördumist alates maist, ent esialgu Rein Soometsa vahendusel 1-3-6-2-4-4-4-1. See viimane oli detsembris ja pealikuks kõigis õigustes Põder ning kohe järgnes karistus - kuu aega esinemiskeeldu ehk siis uuesti veebruaris 1983 = 2 AK ning kohe uus karistus - pool aastat. Vaadake, mida võis endale lubada üks maniakk ehk loetelu jätkub septembris 1-1-1-1-; 1984 -3-1-2-2-3-3-2-2-2-3-2-2 korda; 1985 - 2-2-2-2-2-4-2-2-1-2-2-3 korda; 1986 -2-4-5-2-3-2-2-3-2-2-2-4; Põderi korraldusel võeti juba kokkumonteeritud Uusaasta saatest maha minu esinemine Arafatina Priit Aimla kirjutatud sketschis.  Kogu selle tagakiusamise aja ehk detsembrist 74 detsembrini 86 oli TV-raadio pealikuks ehk Põdra patrooniks Enn Anupõld. Nii et ta ei eemaldanud mind ekraanilt mitte korra, vaid koguni kolm korda. Korralik tühisus ja kintsukaapia, kelle peamureks oli uus pääsemine tööle Soomesse (vist üritas ka Rootsi). Olen kirjutanud, kuidas ta suures püüdlikuses isegi Valdo Panti esinemiskeeluga karistas, rääkimata keelust lubada mul Pandiga koos kavandatud Hispaania saadet jätkata. Läksin mõistagi kohe tema asemele määratud Rein Elvaku jutule, ent toogi ei käinud hullunud Põdrast üle - tegin 7. jaanuaril 1987 viimase esinemise AKs, küll aga sain tänu loole Paul Keresest esineda Eesti Raadios 2. aprillil 1987, mida võin pidada oma esmeseks raadio esinemiseks (Adolf Slutsk pani keelu 1967 ja kõik eesti ajakirjanikud pidasid selle j korraldusest kinni!) Hiljem kutsus mind  Keskööprogrammi Nicaraguast ja muust rääkima Marje Lenk ning 1991-92 käisin aegajalt Marko Reikopi kutsel mingis raadios. kõik. Ahsoo - Urmas Ott tegi minuga ühe intervjuu ka kaks ema enda programmi saaadet 1990ndatel.

Kui nüüd liita kokku minu AK esinemised 1982-86 ehk 119x ehk 2x kuus ja enamuses Põdra dikteeritud teemadel (vaatan muigega esinemisteema märksõnu - Alijevi kõne? Ahromejevi artikkel, homne pleenum??) ning arvestades teiste olemist ekraanil ja eetris, siis ma kohe küll ei saa aru, miks mind siiani siunatakse kui Nõukogude aja propagandisti. Tõelised punased ekraanil istujad, eetri ja ajakirjanduse valdajad  oleksid nagu unustatud et mitte öelda - nende istumist samas ENSV päeviei taha täna keegi meelde tuletada. Toona oli nagu ainult Alatalu ja igal pool! Muidugi on mul vastus teada - ekraan ja mikrofonid, kirjutamismonopol jäid nende samade Alatalut üksi ja kambaga keelanud suuresinejate kätte ka Eesti Vabariiki üleminekul ning kõige lihtsam tee oli Alatalu - kes edestas neid kõiki 1992.a. valimistel - sõna otseses mõttes jätkuvalt täis teha ning sel lubati ajakirjanikest kolleegide lahkel kaasabil ja kaasaitamisel ka sündida. 18/19.juuli

19. 07. 2012
 
Eesti teleekraani kriminaalsest täitmisest

Reedel, 13 kuupäeval avaldas Pärnu Postimees minu lühiülevaate Eesti-Vene piirilepingu nurjumise võimalikest ja tõenäolistest põhjustest - suurriikide omad mängud, Eesti teadlik eemalehoidmine Lätist, mis välistas õigeaegse info saamise ja analüüsi, ilmselt Läti kogemuse nõjul sai Moskva EL-ilt kindlustunde ratifitseerimisega venitada jne. jmt. Peamine - pakkusin seda lugu Eesti Ekspressile - loeti 2 nädalat ja loobuti, pakkusin siis Maalehele - sama lugu ning keeldumise põhjuseid on kaks (mõne ilmunud loo mahatõmbamisi arvesse võttes) - tohutu hirm Venemaa kohta millegi uue ja harjumatu ütlemise ees ning kohkumine avastusest, et võib ja tuleb asju niimoodi näha. Pluss üldine harimatus maailmaasjus, sest enamus meie sel teemal sõnavõtjatest pole ju võimelised pilti 3-4- ja enam liikmelisest sündmusest kokku panema. Ja nii on käinud aastakümneid telöeekraanil, mis on olnud ja jääb kõige mõjukamaks maailmaasjust arusaamise kujundajaks. Mõistagi juhul, kui seda tehakse ja tahetakse teha.

Umbes kuu tagasi teatati suurejooneliselt Aarne Rannamäe tagasitõmbumisest ? teleekraanilt. Kuidas kellelegi - minu jaoks sümboliseeris ta Vambola Põdra ja Enn Anupõllu ühise ürituse jätkamist elik hoiame mitteasjatundjate kambaga asjatundjad teleekraanilt kahurilasu kaugusel. Sisuliselt oli see väikse grupi inimeste kuritegelik käitumine ja tuleb tunnistada, et nemad tõepoolest kujundasid ETV poliitika näo. Isikud, kellel tihti ei olnud asjakohaseid teadmisi ja kes seda suurema õhinaga hoolitsesid selle eest, et ekraanilt need teadmised ka ei kostuks. Loomulikult hingas EKP ideoloogiaaparaat ja nende käepikendused toimetustes, Glavlitis ja kus kurat veel kergendatult, kui pärast 1973 alanud keelde Alatalu 1978 lõplikult ekraanilt eemaldati. Sinna vahele mahtus Põdra enda eemaldamine keskkomitee hoonest, kuna oli Moskva arvates liiga valesti Alatalu peale kaevanud, ent ta jäi edasi keskkomitee mittekoosseisuliseks lektoriks, tuli ringiga tööle televisiooni ja läks lahti uus kaadripoliitika, millest olen juba kirjutanud, ent nüüd rohkem analüüsivamalt ja uute detailidega.

Televisiooni sünniaega silmas pidades oli mul seal võimalus esinea TV ajaloo nooruses ja andsin parima ehk selle, mida täna teeb arvuti - pildid, skeemid, montaaz, märksõnade liikumine, seosed, heli, muusika - tegin mina ihuüksi ja n.ö. palja käsi ära 1970ndatel. Mind asendati kambaga, kellest enamust võis pidada huvilisteks, ent mitte asjatundjateks. See oli ka neile endile arusaadav, sest ega´s muidu poleks -5-6-liikmeline noorte inimeste grupp, kes selle asemel, et vana kaardivägi Tallinna lehtedes välja vahetada, tuli Alatalu PhD ja Uustali DrSc kõrvaldama "Edasist", pidanud vajalikuks deklareerida, et "me pole asjatundjad ja me ei tahagi teooriat rääkida." (Mart Kadastiku loos 1.01.1986 "Edasi"). Ning selle jutuga mindi sujuvalt edasi Eesti Vabariiki, kus see - nagu nõuka ajalgi - kinnistus.

Poolharitud seltskonna ringkaitse tähendab omasugustega arvestamist ja asjatundjate kahurlask kaugusel hoidmist. Et jumala eest keegi ei märkaks,et on olemas mõni, kes asju jagab või siis teisiti arvab. Nõuka ajal oli selles mõttes teine kannataja Herbert Vainu, kes kirjutas oma doktoritöö Soome välispoliitikast - ma pole seda vaadanud, aga eaks olema ilmne, et tal oli Soome asjadest ikkagi parem ettekujutus kui neil, kes polnud kümnete materjalide põhjal mingit oma arvamust kirja pannud. Samas, kui olid nn. lektorite päevad, olime meie Vainuga viimased ehk teise päeva esinejad elik kõik teised, kel polnud asjaomast ettevalmistust, esinesid kui suurimad ja tähtsamate asjade tundjad, meie katta olid ääremaad (mulle tvaliselt usaldati viimasena Ladina-Ameerikast rääkimine). Nagu öeldud - kolis see kord paika pandud süsteem samade isikute osalusel edukalt edasi Eesti Vabariiki ja jääb vaid imestada, kes kõik meil ei esine. Asjatundjaid aga lihtsalt ei kutsutagi esinema. Kuulamisest rääkimata. Tegelikult on igal aastal Tallinnas lennart meri mälestuskonverents, kuhu mind kutsuti vaid siis, kui olin Riigikogus. Selle aasta maikuus arutati Tallinnas isegi olukorda Süürias ja ma olid suutnud Päevalehes üllitada mitu analüüsi sealsest olukorrast ja täna võin tõdeda, et minu hinnangud on jõus. Samas kutsuti konverentsile need Süüriast rääkijad/kirjutajad, kes on vaid ümber kirjutanud/rääkinud seda, mis pole siiani täide läinud. Siiani 15.07

15. 07. 2012
 
Euroakadeemia - kartke väljaheitmist!

Ei uskunud, et pean sel teemal sõna võtma, aga mis teha, kui üks väike kiuslik ülemus tahab kangesti kuulsaks saada. Eks siis tule selgitada, kuidas minu äratulek Euroakadeemiast tegelikult välja nägi. Seda ka endale korraliku üllatusena. Paraku tagantjärgi. Oleks teadnud, oleks kohe kindlasti käitunud teisiti.

Täpsemalt - Euroülikoolis/akadeemias töötamine tähendas ka kuulumist MTÜ Eesti Euroinfo ühing, mille juhatuses olid pärast Peeter Varese jõuga kõrvaletõrjumist Jüri Martin, Bruno Saul, Arno Köörna ja Jevgeni Hristoforov. Kuna Vares oli pidevatele protsessidele vaatamata ühingus edasi, samuti tema naine ja poeg ning ühingu koosolekud toimusid regulaarselt, oli mulle korralik üllatus saada 27.06 telefonikõne Al-der Vareselt küsimusega - kas tulen koosolekule? Kuna see algas tunni aja pärast, jäi mul üle soovida, et ta küsiks - miks pole kõiki kutsutud. Küsiski ja vastuseks oli teatatud, et ma olin pettur ja valetaja ning sestap olen ühingust väljaarvatud. Kui pöördusin emailiga Martini, Karingi ja Tani poole, tuli Martinilt kinnitus, et mind olla ühingust vällja heidetud juhatuse otsusega veel 20. 12. 2011. Igal juhul toimus see tagaselja, sest olin 19-22.12 konverentsil Valgevenes. Miks ma aga antud otsusest alles juunis 2012 kuulsin ja lõpuks ka väidetava protokolli sain, on muidugi puhas seaduse rikkumine ja skandaal. Enamgi veel - minu kui dekaani ja õppejõu avalik mõnitamine. Asi on selles, et 22.12. tulin lennukilt otse üliõpilaskonverentsile - sellel esinemisi oli lõpetavatele üliõpilastele vaja praktika punktideks. 22.12 kaitses oma bakalaureusetöö üks üliõpilane ja 27. ja 28.12 veel kokku 23 üliõpilast. Kõikidel neil päevadel oli kohal Martin ja rääkisime, ent ta ei öelnud mulle sõnagi väljaheitmisest. Kuna selle formuleeringud on kõvad - "ülikooli majandusliku olukorra ja maine kahjustamine" ning "ebalojaalne tegevus", siis ilmselt ei tohtinuks ju mind üldse üliõpilaste ette ja veel kaitsmise nõukogu esimeheks lubada!? Euroakadeemia antud BA kraadide paberi allkirjastamisest rääkimata. Asi läheb päris koomiliseks, kui lisada, et 27.12 toimus ka ülikooli nõukogu, kuhu mind kutsuti spetsiaalselt selgitama olukorda teaduskonnas - läksin sinna otse kaitsmiselt ja ma ei kuulnud, et keegi - kohal olid ka Köörna, Saul, Hristoforov - oleks maininud minu väljaheitmist. Tagantjärgi mõjub see kui Mao Zedongi käitumine oma vastastega - mõistetakse surma, aga enne mahalaskmist lubatakse kaaslaste ette kõnelema. Loomulikult ma rääkisin oma seisukohast ülikooli tuleviku suhtes ja selle erinevusest Martini omast. Martin väitis vahele segades, et ma valetan. Tegelikult valetas ta ise, aga konflikti vältides (ja oma surmaotsust mitte teades) kinnitasin toona kolleegidele, et usun Riigikogu liikmeid. Kuigi olin 18. 12 toimunud jutuajamisel Martinile öelnud, et olen valmis jätkama kevadeni - üliõpilaste huvi arvestades, - oli meie vahekord koosolekul säärane - ta pakkus paberit avalduse kirjutamist,- et otsustasin n.ö. täielikult Euroakadeemiast lahkuda. Vastava paberi esitasin 29.12, olles eelnevalt esitanud avalduse tasusaamiseks Baltic Horizonsi numbri eest, mida ta lubas teha, ehkki mitte küsitud summa suuruses. Tagantjärgi osutus see valetamiseks. Sootuks tsirkuseks kujunes minu kui dekaani paberite üleandmine 3-liikmelisele komisjonile 3.-5. jaanuarini, mida Martin dirigeeris oma kabinetist telefonitsi, ihujurist koridoris istumas. Tunnistan ausalt, võtsin asja kergelt ja huumoriga. Küsimustik, mis tuli täita, oli enam kui kiuslik, ent me naersime komisjoni esimehe Peeter Karinguga piisavalt sündinud formuleeringute üle. Täna on mul muidugi selge, et taheti leida mingit komprat, sest rõve ja ikka veel saladuses hoitud käskkiri nõudis ju n.ö. tõestamist! Leitigi mitu raamatut puudu ja kohe rehkendati välja hind, ent siis ilmnes, et pooled raamatukogu raamatud on hoopis kolleegi käes!? Kuigi Martin ise oli pakkunud, et lahkun 6. kuupäeva seisuga, kutsus pr. Tani mind 5. jaanuari õhtul pool kaheksa veelkord Euroakadeemiasse, kus ilmnes, et kirjutan alla lahkumisdokumendile. Kui praegu loen Martini pabereid, kus tal on kõik isegi kellaajaliselt kirjas, siis nüüd küll kahetsen, et ei küsinud palka ka 6. kuupäeva eest, sest tööpäev oli ammu läbi! Aga küllap jõuan, sest tagantselja ja ilmselt siis vaid Martini jutu põhjal toimunud väljaviskamine on seaduse rikkumine ja ei tee au Arno Köörnale ega Bruno Saulile. Nagu ka nende vaikimine 27.12 koosolekul ja kogu see koosolek ise. Tagantjärgi tundub, et mõned kolleegid olid asjaga kursis. Jaanuaris ütles koristaja ka, et on naljakas, et sind tehakse ainusüüdlaseks?!Ei osanud toona midagi arvata, sest ... Need kõrgkooli pedagoogikast ja akadeemilistest suhetest kauged võtted on väärt, et neist teaksid kõrgharidusministeerium ja ma informeerin neid ja kõrghariduse kvaliteedinõukogu toimunust kindlasti. Nagu sellestki, et esmalt ta kinnitas, et ei tea, miks käskkirja 20.12 mulle ei edastatud ja mitu päeva hiljem kuulutas, et kui see nii oli, siis on asi kahetsusväärne ja  - ennäe - saatiski mulle paberi! Kas tõesti 20.12 koostatud või hiljem - segane ülesehitus lubab seda küsida.

Mis aga puutub minu ja Martini eri seisukohtadesse, siis oli tema see, kes nõustus septembris ministeeriumi  avantüüriga - las tudengid teevad ühe semestriga kaks ja maksavad ka kahe eest. Loomulikult tähendas see  õppejõududele topelttööd ja - milline tänu! Mina pakkusin veel septembris välja lahenduse teha muudatus ülikooli seadusesse, mis lubanuks neil üliõpilastel, kes õppisid akrediteeritud õppekavadel (minu oma kehtis aastani 2017!) ja olid läbinud kaks kolmandikku sellest, lõpetada sama õppekava alusel, mis oleks taganud BA kraadi saamise. Üliõpilased olid kohe valmis seda kava toetama, kuid üliõpilasesindusse sokutatud Martini tütar suutis alati venitada vastavate ametlike pöördumiste koostamist ja need surid, õigemini lihtsalt suretati välja. Riigikogu kultuurikomisjonis olid Allik, Rüütli asjaga päri, ent Toompeale kohalekutsutud Martin algatust ei toetanud, sest lootis - nagu ta ise mitmel korral rektoraadis rääkis - kutsun Köörna kaasa ja püüame kolm akadeemikut omavahel Euroakadeemia ülikooli staatuse säilitada. Loomulikult ei viinud see nõukogudeaegne mõtlemine teda mitte kuhugi. Samas polnud temast ei üliõpilaste ega ka teaduskondade kättevõidetud õiguste (akrediteringutel kinnitatud tase) eest seisvat rektorit. Nüüd siis on täiendavat selgust tema juhtimisstiilis - siit ka hoiatus: mõelge enne, kui seote end Euroakadeemia rektoriga.

04. 07. 2012
 
Lossiplatsi 1a Tallinn 15165 | +372 6 722 622 | toomas.alatalu [ät] riigikogu.ee