Blogi
 
Ajakirjandustsensorid ei tegutse Eesti huvides

Täna Moskvas toimunud konsultatsioonid piirlepingu osas tähendavad muidugi seda, et Eestil tuleb järele anda ja tantsida Moskva pilli järgi, sest osa poliitikuid ja eesti ajakirjanduse bossid seda soovivad. Pakkusin suvel pikka lugu piirilepingust algul Eesti Ekspressile, siis Maalehele ja mõlemad teatasid, et ei avalda. Aga seal oli kirjas, kuidas Euroopa Liit muutis 24.l tunnil ehk 17. juunil 2005 seega kolm päeva enne Riigikogu ratifitseerimisotsust, oma hoiakut ja enam ei kuulutanudki piirilepingu "ratifitseerimise" vajadust. Selle tõe päevavalgele toomine andnuks hea ettekäände küsida Brüsselilt - ehkki hilinemisega, aga ikkagi - millest niisugune meelemuutus? Miks taheti Eesti Riigikogbu rumalaks teha, mis ju nüüd igal juhul saab teoks!? Täna, kus minnakse kinnimätsimise ja unustamise teed, võib ju ka Brüsselilt sama küsida, ent nüüd ei anna enam mitte keegi vastuseid. Sama lugu on Venemaa Riigiduuma toonase väliskomisjoni esimehe Konstantin Kosachovi kahel korral - 20. juunil ja 1.12 esitatud arvamnusega - juriidiliselt on kõik korras preambuliga  ja Moskva saaks teha omapoolse avalduse. Vaevalt, et Kosachovgi nüüd enam midagi ütleb, Jääb kolmaski saladus - miks Lavrov süüdistas 22. juunil lepingu allkirja tagasikutsudes mitte Eestit, vaid Euroopa Liitu. Ent mis sa teed, kui Ekspressi ja Maalehe toimetajad ei tahtnud rahvast informeerida piirilepinguga juhtunu tegelikust seisust ja olid n.ö. ette nõus selle taganemisega, mis nüüd teoks saab.

31. 10. 2012
 
Eks-riigikogulaste ühendusest

Eile oli põhjust Toompeal olla, sest tähistati esimese Riigikogu kokkutulemise 20. aastapäeva. Sain nagu 20 aastat tagasigi esimesena suu valgeks, et ajakirjanduse trikke taunida ja kahe teadusettekande pseudolikkusele tähelepanu juhtida. Tõesti on lihtne arve ritta seada - teadmata või tundmata huvi selle vastu, mis nende taga oli - ja järeldada juhmusi - Kohaletulnud riigikogulaste rahulolematus ja protest säärase teaduse vastu oli ilmne. Seda pidi tajuma ka pseudofoorum, kuhu Liia Hänni on kutsunud temale suupärase seltskonna - Nestor, Nutt, Rummo, õnneks oli ka kaks vasturääkijat Kadri Simsoni ja Ignar Fjuki näol. Kui Hänni üritas kolmandat korda hakata arutama nn. riigikogulase eetikakoodeksit, võttis n.ä. kõrvale jäetud saal talt sõna ära. Kahjuks polnud see võimalik riigikogus ja kirjutan sellepärast, et paljud avaldasid arvamust ja soovi moodustada midagi endiste riigikogulaste ühenduse taolist. Vastasin kõigile ja kirjutan ka siin, et vastav võimalus ja õigus sai formuleeritud veel 1996.a. Parlamentidevahelise Liidu (IPU) Eesti osakonna põhikirja osana, mille kolm tädi - Liia Hänni eestkõnelejana, Krista Kilvet ja Valve Kirsipuu sõna otseses mõttes maatasa tampisid. Võimaluse realiseerijana ehk formuleeringute autorina panin - ehkki kohalolnud Fjuk mind ei toetanud ja Ülo Vooglaid lasi lihtsalt märatseva naiskonna juurest jalga, panin iga mõtte hääletusele ja need kolm tädi hääletasid kõik maha. Pealegi põlglikke kommetaare jagades - "Mõelda, mida Alatalu tahab". Mõni neist oli lihtsalt rumal, kuid ei välista, et kahele oli vastav käsk antud ... ja nüüd laiutavad kõik käsi!. Oli teinegi rahvusvaheline organisatsioon - AWEPA, mis lubab ka endiste parlamendiliikmetge kaasatust ja ma saingi kokkuleppe AWEPA juhtkonnaga, et jään selle juhatusse edasi pärast mitte tagasivalimist 2007.a. Algul oli sellega nõus ka Silver Meikar, kes aga ilmus detsembris Vilniuses toimunud üritusele kohale ja teatas kõigile, et hakkab nüüd Eestit esindama. Aeg näitas, et tal polnud aega kõikjale jõuda, s.t. ma võinuks rahumeeli mõnel korral Eesti osalemise tagada, ent ... täna on siis ka Meikar mängust väljas ja arvatavasti arvab, et teda võiks ka mitteriigikogulasena siiski kasutada. Nüüd arvab, ent õigel ajal ise hävitas selle võimaluse. Ilmselt kadedusest ja oskamatusest ettepoole näha.   

13. 10. 2012
 
Lossiplatsi 1a Tallinn 15165 | +372 6 722 622 | toomas.alatalu [ät] riigikogu.ee