Blogi
 
Vaene Remsu(jev)

Asi läheb järjest põnevamaks, sest tuli pähe mõte vaadata järgi, kes see ideoloogiakomisjoni liige A. Kuuseoks oli, kes mind koos Jaan Napaga detsembris 1987 ühing "Teadusest" välja viskas ja kelle mõlema allkirjad on vastaval otsusel (pluss allpool H. Olljumk kinnitajana), et niimoodi aidata Tiit Made vahelejäämist raamatu mahakirjutamisega ehk plagiaadiga varjata ja koos hoida IME punti - Made, Titma, Kallas, Savisaar. Mõistagi oli tegu tagaselja otsusega, pealegi ei kuulunud ma nn. ideoloogiasektsiooni, ent Made oli kusagil saanud hea koolituse sigaduste väljamõtlemiseks ja elluviimiseks. Ent nüüd on peamine muus. Olen juba kirjutanud - vt. Eesti plagiaat 28 ja 28a - kuidas "Sirp ja Vasar" saatis minu laimamise õiguse eest sõtta Olev Remsujevi, kes enda arvates kavala poisina tellis tõendmaterjalid EKP Keskkomiteest, kirjastusest ja raadio-telekomiteest, kuid millegipärast on kohtutoimikus ka koopia ühing "Teaduse" otsusest. Nagu ma õigesti mäletasin, oli Kuuseoks julgeolekukomitee töötaja, kes lektorina rääkis ideoloogilisest võitlusest. Mis veelgi huvitavam - arvuti näitas, et temale viitab nüüd Remsu ise oma arvustuses Enn Vetemaa Gustav Naani loole - vt. Sirp "Parteilane vaeb kommunisti" 12.08.2011, kus Vetemaa esimesena ja Remsu tema järel toob Kuuseoksa nime tsekistide nimekirjas. Elik - mind materdas 1986-88.a. , keelas avaldamise, esinemise ja heitis välja siit ja sealt ei miski muu kui EKP keskkomitee ja Riikliku julgeolekukomitee ühistandem, mille vabatahtlikuks abiliseks ründekoera ülesannetes asus Remsu! Võiks ehk nüüd teada anda, miks oli temal/neil/Sirbil vaja seda paberit, sealjuures ainsat n.ö. lisa - kohtuprotsessi raamidest väljunud - paberit? Julgeolekukomitee mehe allkiri kellegi väljaviskamisele ikkagi tähtsast organisatsioonist toona oli ju ikka kooskõlastatud asi n ing tuleb välja, et autoriteetne asi "Sirbi ja Vasara" toimetuse töötajaile, rahvakohtunik V. Ligile ja kaasistujatele jne. veebruaris 1989. Niisuguse paberi olemasolu ütleb igal juhul palju ja kinnitab niigi teadaolevaid arvamusi teatud tagamaadest.

15. 04. 2013
 
Veel Made plagiaadist

Tegelikult oli eelmine lõik kirjutatud samuti 12.04, kuid parandasin vigu ja vaatan, et muutis kuupäeva. Paar asja veel - pean tunnistama, et unustasin Remsujevi tema nooruse tõttu vanade kalade keskel ära, ent tema mind mitte, sest 4-5 aastat hiljem äisas ta mulle "Eesti Aeg" veergudel pea terve lehekülje solki kaela. Ootamatult ehk ilma mingi ajendita. Oot-oot - kirjutasin ja tuli ette, et pean üles otsima, järsku oli see seotud kohtuasja lõpetamisega. Ju ta oli keskkomitee bande poolt nii üles kruvitud, et pidi end maha rahustama, ehkki haritud inimesena pidanuks tal piisama pilgust Made raamatusse, et mõista - kellel on õigus.

Samasugune ootamatu lärakas  kaela tuli märtsis 1992 "Rahva Hääles" Põdra ja Sookruusi, kes pärast Leningradi parteikooli lõpetamist sai 1984 tööle Keskkomiteesse ja sealt 1989-93 Raadio pealikuks - ühisloominguna. Jälle arusaamatu rünnak - ei oska arvata muud, kui et ilmselt oli tegu väikeste inimeste vajadusega end välja elada.

Eks samasse kanti kuulu ka tüüpilise parteitõusiku - annab partei ameti, annab ka ... Ladva ootamatu soolo 2006.a. seal, kust temasugused olid mind algusest peale välistanud - Eesti Raadio juubelikogumikus. Mind sinna ju ei lubatud üldse rääkima ning seeõttu kuulutada raamatus, mille olemasolu avastasin 3 aastat hiljem, -  et "ma ei sobinud väliskommmentaatorite seltskonda" ja tuua kinnituseks jälle samad haltuura- et mitte öelda plagiaadimeeste nimed, kelledel polnud siis haridust ega kes ei omandanud seda ka hiljem, on liig mis liig. Kuna ta oli n.ö. kohatäide, polnud mul mõtet teda kunagi puudutada, ent    ju ta tundis end ikkagi kindla kollektiivi liikmena, keda aastaid oli ühendanud pime viha nende rahategemist seganud mehe suhtes. Ja järsku avanes võimalus teha seda kohas, mida Alatalu vaevalt et loeb. Ladva soolo sai aga võimalikuks ei kusagil mujal kui Tartu ülikooli zurnalistikakateedri väljaandes ja sama kateeder oli ju aktsioonis ka 1988- 92. Meie lugupeetavaks väidetav ajakirjandus oli ja on tasemel mis tasemel - väikeste inimeste ja suurte kaabakate teenimise mõttes ning seda ausaid inimesi tallates. Seda - veelkord - eks ole  Eesti Vabariigis!

Siinkohal tuleb meelde ka Edgar Savisaare poolt nädal tagasi Õhtulehes tõdetu - tulin Tartust ära, sest seal hakati minust vaenlase kuju tegema. Jutt on 1987-88 aastast ehk samast perioodist, kui Alatalust käis samuti saatana sigidiku tegemine. Tegelikult kõvasti Savisaare abil, sest ei tema ega Siim Kallas ei öelnud ju Madest lahti. Titmaga oli lugu teine, sest mäletan parteikoosolekut TPedIs, kus arutati IME avaldust ja leiti kohe, et tervelt kaks autorit neljast on küsitava renomeega. Ega´s PEDA õppejõud ainsad polnud, aga ajakirjandus aiva jahvatas ja jahvatas ning "Edasi" pidas rehkendust - kes nelja mehe plaani ei toetanud, moodustasid kohe vastasleeri. N.ö. vahepealsus ja kriitilisus arvestati kohe vastasseisuks. Ja nii on kestnud tänaseni  - ainult õige arvamus või lööme sind maha, täpsemalt vaikime maha. Kollektiivselt ja kollektiivis on jõud. Madala tipptasemega õnnistatud kollektiivil on aga eriti suur jõud, sest ta on agressivne.

14. 04. 2013
 
Eesti plagiaat 28a

Ei lase millegipärast salvestada. Sestap kirjutan n.ö. teise osa.

Kohtutoimiku suurim avastus oli, et ainsana! reageeris rahvakohtuniku palvele EKP Keskkomittee üldosakonna juht V.Renser, kes 24. veebruaril 1989  teatas Oktoobri rajooni rahvakohtule, et - komisjon "märkis, et T. Madel on kogumiku koostaja autoriõigused olemas" - vt. ülal. Ootuspärane väide mehelt, kes jagas kompartei allüksustele maju ja mööbilit, ent iva on ju selles, et antud paber pidanuks tulema EKP ideoloogia või teaduse-kultuuri osakonnast, mida kureeris Mikk Titma! Kui nüüd lisada, et Tiit Made parasjagu kandideeris NSVL Rahvasaadikute nõukogusse, siis oli pilt selge - kes teda toetas.

Teine huvitav moment oli ühing "Teaduse" protokolli lisamine toimikusse - ometi oli rahvakohtunik V. Ligi nõutanud materjale vaid "EKP keskkomiteelt, kirjastuselt "Eesti Raamat", ja Eesti Raadio- ja telekomiteelt". Pealegi on seal fikseeritud vaid kolm nime - Napa, H. Olljum ja V. Kuuseoks - kõvad väljaviskajad küll need nurgatagused tegelased!. Hea kinnitus, et vahendeid ei valitud.

Jääb tõdeda, et kogu Eesti ajakirjandus oli jaanuaris-veebruaris 1989 - eks ole, mitte jaanuaris-veebruaris 1988, vaid juba laulva revolutsiooni päevil ehk nagu täna kuulutatakse : "avalikkuse struktuurimuutuse päevil" - nagu üks mees superplagiaadi ja plagiaatori(te) taga ja tampis maha seda, kes sellest julges rääkida. Mind mitte ainult ei avaldatud, ei lastud vastata laimule, vaid külvati uue laimuga üle. Ma ei saa midagi öelda, kas keegi nimekirjas olnust üldse midagi vastas - toimik seda ei kajasta - ja kas nad ka asjast teadsid, aga küllap teadsid, sest Põder-Made pidid neid n.ö. hoiatama - ja AKs ju räägiti kogu Eesti rahvale, et Alatalu on paljude peale kaevanud. Made-Põderi esimesest nimekirjast Sirbis olen juba kirjutanud, kuidas sinna torgatud Ain Kaalep (!) saatis kinnituse, et tema ei tea väidetust midagi, Lindström ka kuulutas näkku, et pole pretensioone - kogu ülalmainitud kamp on aga tänaseni vaikinud.  Tõdegem sedagi, et plagiaadi kaitsmine algas ja toimus intelligentsi ajalehes! Tõesti - mõjus koht siltide kleepimiseks nõukogude Eestist Eesti Vabariiki üleminekul. Kurjategijale tehti ühiste jõududega soodne taust, laimatu pidi ise hakkama saama. Kamp on ikka tõesti jõud Eesti poliitikas!

14. 04. 2013
 
Eesti plagiaat 28

Eile siis tuli teade, et Prantsusmaa pearabi astus tagasi 38 aasta taguse plagiaadi tõttu. Ungari presidendil oli staazi 23 aastat ja ühel Saksa ministril ka vist 28.

Olen vahepeale ka oma plagiaadi protsessi jälgi ajanud ja kuna tuleb olla valmis vastaspoole üllatusteks, siis avagem kaarte.  Vanade toimikute ja paberitega tutvumine on parasjagu tülgastav, samas õpetlik ja ikka haakub tänase päevaga kenasti - kord end paika pannud kamp hoiab positsioonidest kinni lõpuni. Eriti, kui on sigatsetud koos. Lühidalt on siis lugu selles, et minu pealahing Keskkomitee bandega toimus 1985-89  Made nn. autoriraamatu "Rahvusvahelised organisasioonid" pärast, sest 420 lehekülge 485st oli puhas tõlge, raha aga saadi kui autor, autori nime panemisest rääkimata. Kõik muu minuga neil aastail tehtu, tulenes sellest. Kui keegi on mu eelmisi postitusi lugenud, siis 1986 - minu lõplik eemaldamine teleekraanilt ehk läbiviijatena Anupõld ja Põder ning samal aastal ka Edasist Mart Kadastiku saatesõnadega, et teadlasi asendavad rahvusvahelisi suhteid mitteõppinud, kes aga oskavat hästi rääkida. Veekord  - see tänane kurikuulus keskmine ja alla selle tase kommenteerimises kehtestati just siis.

Plagiaadi teema oli tollal juba kuum - osalt tänu minu torkimisele Välispanoraami vastu, peamiselt - aga see käis kellegi saadetuna Moskvasse - plagiaadist "Kodumaa"s, kuhu Põder oli delegeerinud Jüri Raudsepa. Olen juba maininud, et mahakirjutamine - aga juhuslik inimene ei saagi ju välispoliitikas muud moodi hakkama - oli tollal väga levinud, ja kui seda teevad 6-10 ettevalmistuseta inimest, siis eks ole - teeme ja vaikime kõik! Nüüd aga läks üks mees liiga ahneks ja sündis terve raamat. Arusaadavalt ei tohtinud seda kritiseerida ja arvamused "Aja Pulsis" ja "Eesti Kommunistis" 5/1987 ilmusid pärasst mitut pöördumist Moskvasse. Siis saaadeti sinna ka teade, et Madelt nõutakse raha tagasi. Mul aga soovitati 420 lk tõestusmaterjaliga pöörduda mitte kohtusse , vaid kirjastuskomiteesse, kus moodustati kiiresti ekspertkomisjon. Igal juhul töötas see kiirelt ja ilmselt vahepeal muutus Moskvas midagi - tuli uus ametnik vmt. - 22.09.1987 andis komisjon teada, et "tegemist ei ole originaalteosega, vaid kompilatsiooniga (koostamine + tõlkimine), mille puhul süüdistus plagiaadis langeb ära". Allkirjad L. Klaser, G. Aru, V. Tõnso, H. Lindpere, A. Paltser, T. Varrak. Põder ja Made oleksid nüüd nagu tiivad alla saanud, sest juba komisjoni töö ajal - 17. juunil, 18. septembril ja 2. oktoobril oli "Sirp ja Vasar" avaldanud kolm mind laimavat artiklit. Olen juba kirjutanud, kuidas Põder ründas mind ühingu "Teadus" kongressil, nüüd avastasin juba unustatu - mind visati ka sealt välja. Selle musta töö tegi Jaan Napa, Mikk Titma kauaaegne kamraad 11. detsembril 1987. Mainin seda kuupäeva, sest - eks ole - vahepeale mahub IME väljakuulutamine 28. septembril 1987, mille kolm osalist neljast teadsid kindlasti, mis mees on Made. Miks ja kes pani neid nõustuma säärase neljanda käega, jäägu nende selgitada, ent sealt peale läks lahti Alatalu totaalne hävitamine.

Olin esialgu vait, sest lootsin saada ära - Nicaraguasse, kuhu läksin märtsis 1988. Sealt puhkusele tulnult aga - kuna Sirp polnud minu vastust avaldanud - andsin ajalehe  kohtusse laimamise eest ja vastav istung toimus 8. veebruaril 1989. Minu üllatuseks oli toimetaja Ilmar Rattus, väike ja kartlik mees, nagu ta oli, oma esindajaks delegeerinud toimetuse töötaja Olev Remzujevi, kelle klassijuhataja olin tudengipraktikal ja keda pidasin ausaks poisiks. Tuli aga välja, et tõeline kompartei Keskkomitee bande käepikendus - selle asemel, et Made üllitatud aritkleid klaarida, esitas ta koos advokaat Sulev Raudsepaga uhkelt nõude, et kuulataks ära 23 isikut, kellede peale ma olevat kaevanud. Rahvakohtunik V. Ligi rahuldaski selle palve ja toon ära nimekirja: "A. Käär, E. Anupõld, V. Lindström, P. Sookruus, V. Ladva, A. Laanemäe, V. Põder, R. Mikenberg, J. Raudsepp, J. Hindov, E. Rahumaa, L. Vahesaar, R. Rammus, T. Made, V. Pilt, V. Mäe, S. Joffe, T. Kõrda, H. Kään. V. Merkin, H. Uusküla, E. Oinus, J. Hansen." Tegu oli T. Made poolt juba aprobeeritud võttega - niikuinii mingeid vastusi ei tule ja neid ei saagi olla, peamine on lüüa kambaga. Etteruttavalt - keegi neist ei vastanud kohtuniku palvele - vähemalt toimikus pole midagi. Küll aga olid elusatena kohal Joffe, kes vingerdas niisama ja Põder ja Kään, keda ma lihtsalt ei kuulanud. Olin tõesti protestinud Anupõllu, Laanemäe, Põderi. Merkini, Mäe ja Uusküla tegusid, ent need kõik olid ju Keskkomitee töötajad. Ka Oinus - miks teda mainiti, ei tea, aga pean teda ausaks meheks, kes dokumenteeris ka minu hinnanbu Keskkomittee lektorile - "lurjus", kui too 8 aastat hiljem teatas, et pidasin vägede Tsehhoslovakkiasse viimist okupeerimiseks. Pluss Made ise ja Kään, aga see teeb kokku üheksa Keskkomitee ülemust! Nagu öeldud, tuli avaldada muljet - eriti kohaletoodud ETV korrespondendile - endine Rahvusvahelise panoraami operaator võttis mind suures plaanis mustadest kingadet pealaeni, nagu hiljem AKs näha oli - ühesõnaga tehti kõik, et mind mustata. Tõendmaterjalide puudusel ? lükati istung 22.02-le ja kuna oli teada, et ma sõidan 24.02 Nicaraguasse tagasi, siis juhtumisi jäi Raudsepp haigeks ja kohtuistung lükati edasi järgmisse aastasse. Sealt  1990.a. lõppu ja nüüd avastasin otsingute tulemusena, et toimik oli lõpetatud 16. juunil 1992 seoses poolte mitteilmumisega. Kinnitan, et ei teadnud ja saanud vastavat kutset, küll aga olin näinud, kuidas ringkaitse Made ümber 1990-92 toimis samamoodi nagu 1985-90.

 

12. 04. 2013
 
Eestlane al-Qaeda juhendada

Täna tuli siis veelkordne kinnitus, et An-Nusra rühmitis Süürias on Iraagi Al-Qaeda haru. See bande paistis silma Raqqa linna vallutamisega või siis vabastamisega, nagu läänes öeldakse.  Lõpetasin parasjagu Maroko sõidu ajal lugemata jäänud lehtede ülevaatamise, kui ennäe - Päevalehe ajakirjanik Priit Simson kirjutab just samast linnast - jõudis sinna peale vabastamist ehk 17. märtsil ja annab mõista, et telepilt sealt oli üks vaatajate petmine. Küllap peteti - või ei petetud? - tedagi, sest ta sai ju Süüriasse sisse või siis vähemalt seal liikuda al-Qaeda meeste abil. Huvitav - kus ja kellega selleks eelnevalt tuli kokku leppida!

09. 04. 2013
 
Rahvakogu ja (pseudo)sotsioloogia

Enne rahvakogu käis kõva tuututamine, et 500 osalist on see õige number, et saaks õigesti järeldusi teha. Võis nõustuda, kuid siis jäi kõrvu, et 70% neist, kellele tehti pakkumine - asjast loobusid, mis koheselt andis märku, et kokku tuleb selgelt kehvem (teised n umbrid pole ikkagi esimesed!) ja järelikult tegelikkust parasjagu moonutav seltskond. Edasi ilmnes, et selle arvu - 500 - sisse oli algusest peale kavandatud juhendajate seltskond, mis muutis numbri kohe ebateaduslikuks, sest tegelike ehk mittetöödeldud küsitletavate arv ju kahanes 450-le. Küsitleda tulnuks neid enne töö algust 10-liikmelistes seltskondades ja siis uuesti pärast töötlemist juhendajate poolt. Viimaseid ehk klassikalisi ajude-loputajaid oli vähemalt 50 + vabatahtlikud kategooriast  "olen igas pulmas pillimees", kes andsid endast märku juba laulva revolutsiooni päevil. Seega oli eeldatav vahekord 450:50, ent kuna kokku tuli vaid 315 ja juhendajate grupist vaevalt, et oli loobujaid, siis tegelik suhe oli 250-265 ja +-50. Pole siis ime, et kiideti heaks isegi presidendi valimine vaid klanni poolt! Kui 500  oli ametlikult kuulutatud teaduse tegemiseks, siis pool sellest tagas ilmselt pool-, et mitte öelda pseudoteaduse tegemise.

07. 04. 2013
 
Pärnu arst ravis Euroopa õnnistust Liibüale

Kurb, et tuleb võtta parajalt tõsiselt ja isegi patriootlikult. Paar nädalat tagasi tuli teade, et üks Pärnu meedik läheb Liibüasse metanoolipuhangut likvideerima. Mõistagi tore, et saame end näidata... Tänases PPs on isegi aruanne tehtust, ent täpseid ajalisi mõõtmeid andes - "viimase poole aasta jooksul", "kahe aasta jooksul" jmt., pole loos väiksematki vihjet selle kohta, et see jama sai sündida tänu jõuga tehtud vabastamisele ja vabastajatele, täpsemalt tänu Euroopa Liidu sõduritele ja palgasõduritele. Gaddafi ajal oli alkoholi tarbimine minimaalne ja kontrolli all. Pole ime, et meie arst konstateerib - "on imelik, et Liibüa arstid ei oska seda ravida" - tegu on ju värske Euroopast toodud tõvega. Nüüd saab ju anarhiasse viidud riigis äri teha ükskõik kes ja ükskõik millega ja ... euroopaliidulik "kultuuri" import võtab vajaliku vormi - ida-eurooplane käib pehmendamas eurooplaste "panust" demokraatia sundekspordis.

03. 04. 2013
 
Lossiplatsi 1a Tallinn 15165 | +372 6 722 622 | toomas.alatalu [ät] riigikogu.ee