Blogi
 
Vihkavate kommenteerijate anatoomia. Kes nad on?

Silmasin, et Paide auru väljalaskmise üritusel arutati ka viha(st) kommenteerimist, mis lõppes nagu arvamusega, et vaja ajakirjanike eetika koodeksit täiendada. Arusaadavalt ei anna see midagi kuniks kehtib anonüümsus. Tuletan meelde, mida pakkusin aastaid tagasi, kui Hans H. Luige (?) algatusel see peldikusein loodi. Peamine - avaldada emaili aadressi tagumine osa, ehk siis @-ist alates, sest toona - 2002? - tuli enamus rünnakutest ministeeriumites ja mujal riigiametites töötavatelt parteilastelt - ikka opositsioon positsiooni pihta ja vastupidi. Seda polnud raske taibata kellaaja järgi - istus laua taha ja hakkas kõigepealt klassivaenlasi hävitama ning alles siis tööle. See oli tegelikult kõige hullem kontingent - paadunud silmakirjatsejad, kes näo ees räägivad üht, seljataga teist. Tänane tuntuim kommijate seltskond - parteibroilerid tulid areenile hiljem ja nende tunnuseks on vaid mustvalge täistegemine. Ei mingit omapoolse tarkuse või "tarkuse" näitamist, mis iseloomustas vihkajate esimest seltskonda.

Kuna olen ikka aegajalt vastukajasid vaadanud, siis otsustasin lähemalt hinnata komme, millega õnnistati minu lugu "Egiptuse veresaun kui kahe jõu kokkupõrge". Pealkiri oli minu ja kajastas ka artikli sisu, kus sõna "revolutsioon" ja jõudude poliitilist tähistamist vältides püüdsin asja lahata lihtsalt ilmalike ja islamistide kokkupõrkena ning massiliikumise loogika selgitustega. Kommentaare oli 64, k.a. viis kommetaari sellele, mis oli eemaldatud. Mõistagi oli nende puhul tegu rõveda rünnakuga minu isiku vastu, sest tsensorile n-ö. talutavaid rünnakuid nõuka aegse väliskommentaatori ja teadusliku komm. õppejõu vastu on kirjas veel kuues n.ö. allesjäänud kommis! Ütleks, et vähe ja kui see millestki kõneleb, siis suurem osa n.ö. igapäevastest ja põhimõttelistest minu kui persooni vihkajatest jätsid selle tõsise sisuga loo lugemata. Osa tegi ja siit ka kolmelauselised lolliks kuulutamise hõiked - ja seda ikka esimestena - kokku 3 k.a. nime moonutamine "tolatalu"ks. Kena oli, et neljas kommija kuulutas nood hindajad "poolarulisteks" ja sai sellele 40 pluss- ja 5 miinus-klikki! Seega jääb üle 60 kommi, mis puudutavad nii või teisiti minu artiklit. Osaliselt või täielikult. Kuna loo endaga oli lugu nii, et ta oli kirjutatud 15nda kuupäeva hommikul arvestusega, et ilmub - mida lubati - samal päeval ja ilmus alles minule täieliku üllatusena 17.õhtul, on seal kahes viimases lõigus kohti, mida saanuks rünnata. Keegi seda ei teinud ehk siis - julgen arvata, teadmised polnud piisavad või jäeti lõpp lugemata või oli esimene pool nii tugev, et otsustati mitte pöörata tähelepanu teisejärgulisele.

Mis silma torkab? Seitsmes kommija torkas, et "natuke segane", järgmine lisas "segane ja vale" ja lõpuks tuli ka "väga segane". Üks kurtis "ei saanud targemaks", teine väitis loogika vigu. Üheksas kinnitas, et "Alatalu ei saa probleemile pihta" toetusega +13-21. Isikurünnakutest väärib mainimist "nomenklatuurne kommunist T.A.", mis kuulub selgelt Anupõllu-Põdra- Kadastiku jt. formeeritud ühest ühiskonnast teise sujuvalt sisenenud grupi desindajatele, kel oli ju oma nomenklatuuri vaja varjata minu sinnapanemisega! Seda teevad nad peaaegu igakord - ikka keegi üritab mind siduda Keskkomitee või nomenklatuuriga. Märku andis ka peapätt, sest "viimase 5 aasta nõrgeim artikkel, tunnen sind tommi ja sinu teadmised majandusest on alla 0-i" saavad kuuluda vaid talle. Sellelt bandelt pärinevad ka väited - Alatalu pole Lähis-Ida, vaid Ladina-Ameerika asjatundja ehk siis tegele vaid sellega (seda väidab ka peapätt) - see tees, et ma jagan LadinaAmeerikat, oli käibel 1982-85, kui nad Moskva survel pidid nõustuma minu esinemistega. ent seda ainult Ladina-Ameerika teemal igakordse kinnitusega - ta on selle kandi spetsialist. Ise nad esinesid kõikidel teistel teemadel kui spetsialistid. Ehkki kellelgi polnud mingit paberit selle kohta ette näidata, aga oli võimalus  anda mulle sõna ja ikka viimasena, sest kes nende LA asjade vastu Eestis ikka huvi tundis - reeglina esinesin teisel päeval või igal juhul viimasena. Sestap julgen arvata, et sellest Alatalu väljatõrjujate kambast võttis sõna 5-6 inimest. Tähelepanuväärseks võib pidada neist eelviimasena ja 19.kuupäeva hommikul sõna võtja soovitust - arvamus on segaselt kokkupandud ja tasuks lasta arvata "tõsiseltvõetavamatel asjatundjatel". Nii EKP keskkomitee tekstiga jutt kui vähegi olla saab!? Ent Alatalu polnud ju EKP pättidega koostööle läinud Isamaale "usaldusväärne" veel 1993, millest - nagu olen kirjutanud - teavitati ka välissaatkondi.

Kõiki ülejäänuid komme võtan heatahtlike kaasarääkijatena - igaüks oma tasemel. Mõned - tervelt 12 - üritasid lisada seda, millest ei kirjutanud - kopti kirikud, turism jne. Komme, kus olid sees otseselt kiitvad sõnad ("tõsiseltvõetavamaid kommentaatoreid" +25-9 "lõpuks ometi" +19-2 teab asja, avab jne) oli kuus, mida eestlaste kohta on piisavalt. Kolm kommijat sidusid oma teksti võrdlustega Eesti ühiskonnast ja see on kõige meeldivam tõdemus. Kirjutet 21.08

26. 08. 2013
 
Välispoliitika varjamisest ja selle saavutamise mudelist Eestis

Panen lihtsalt kirja, et oleks konkreetsed faktid käepärast. Täna hommikul oli huvitav jälgida kõrvu kahte kanalit - prantslaste France 24 tekstiriba kinnitas, et Egiptuse sõjaväelased entered peacefully mosheesse, kus Mursi pooldajad olid sõjaväelaste liikumisrühma poolt sunnitud varjuma. Al Jazeera andis sealt Live ja kõik nägid, et asi oli rahnulikkusest kaugel. Lühidalt - prantslastele ja inglisekeelsetele eurooplastele lihtsalt valetati. Eile jooksis Al Jazeeeras ka tekst, et Liibanoni president Sliman süüdistas pommiplahvatustes "Iisraeli kätt", mida Iisraeli valitsus - või oli see koguni Netanyahu ise - protestis. Mõni tund hiljem see sõnum tekstiribas kadus ehkki kõik teised jooksid edasi.

Sisust. Eile ERR siiski avaldas mu Egiptuse analüüsi, mida DELFI kartis - ehkki Soonvald lubas - avaldada. Teatud mõttes heagi, sest enamikul kommijatest ei jagu teadmisi. Täpsemalt öeldes on nad tegelikult sama targad kui enamus raadios-TVs sõna saavaid "asjatundjaid" ehk siis on midagi kuulnud ja oskavad mingi ühe tarkuse, mis kõik selgitab - välja käija. Ehk siis käituvad nii nagu eetris-ekraanil ees ja vihkavad kõike, mis nende selle arvamusega kokku ei lähe. Igasugune analüüs on neile ülejõu käiv, sestap võetakse ette vaid näiteks kommentaarile pandud pealkiri või selle algusest välja kistud suvaline lause ning - mõistagi ka autori isik. Tervikuna on see aastakümneid viljeletud seis, kus TV ekraanilt - aga see on vaatajale ikkagi peamine teda hariv institutsioon - on mulisetud ja mitte seletatud maailma asju. Sest Põderi soovil Anupõllu-Kadastiku poolt tõstetud asjaarmastajate ja muidu kiibitsejate kamp polnud ju analüüsiks võimeline. Seda neilt ei oodatudki, sest ülemusel oli kindel tunne siis, kui ta teadis, et kõik on kusagilt maha loetud! Sestap oli jõudmine suurtulemuseni plagiaadis vaid aja küsimus. Huvitav on täheldada sedagi, et kogu sellest 10st või isegi enamast "Alatalu asendajast" ei omandanud ükski teaduskraadi - ehkki pooled õppisid usinalt Leningradi kõrgemas parteikoolis, suurem osa neist hakkas uues vabariigis midagi muud tegema ja vaid Kaldre, Hiietamm jätkavad vana tööd. Vanas rasvas. Pluss Mälk ja Tiido välisministeeriumis, kus ka analüüsi, mitte võõraste mõtete ümberlugemist vaja.

Vanu ajelehti sirvides on nüüd selgemaks saanud ajalised raamid, millal pätikamp oma põhi-, õigemini endi ellujäämisetöö - identiteedi varguse või siis valesidistamise läbi viis. Sattusin sellele juhuslikult, sest 1993.a. suvel julgesin hakata kaasa rääkima Keskerakonna poolt tõstatud 1992.a. Riigikogu valimiskampaania rahastamise asjus. Kuna kandideerisin sõltumatuna ja pidasin end profiks, ei läinud ma seminaridele, mida Kindel Kodu pakkus. Tagantjärgi ilmnes, et ameeriklaste NDI polnud koolitanud sugugi kõiki erakondi nagu nad ise väitsid, vaid n.ö. valikuliselt. Piisas hääle tõstmisest, kui minu nimi hakkas ka figureerima mitems dokumendis ja nii kirjutasin loo "Ameerika rahaga pole asjad ausad" (Päevaleht, 9. juuli 1993)- Kuna jutt käis USA maksumaksjate rahast, siis hakkas Isamaa sügisel rahvusvahelisi pressikonverentse  pidama ja ühel neist - 12. oktoobril kuulutas Andres Villem, et Alatalut "ei kutsutud"! -panete tähele - neile seminaridele tema "mitteusaldusväärsuse" tõttu. Näete - milline rahvusvaheline kuulsus juba mul tollal oli. Keegi Eestis soovitas ameeriklastele mind mitte kutsuda! Ajalehti edasi lapates leidsin, et mind iseloomustati samamoodi kui Savisaart 1999.a. 

Avastasin sedagi, et Eesti poliitikute populaaruses tabelisse pandi mind alles märtsis 1992, kus sain - vaatamata jätkuvale puudumisele teleekraanil ja Põdra-Made-Sookruusi ja kelle kuradi veel rünnakute ajakirjanduses - kohe 42. koha. Pätt Made oli 38s ja langustrendis - jaanuaris 38s. See, et mind 1989.a. suvest märtsini 1992 kordagi ei testitud (TVst lahkusin 53% toetusega jättes teistele kokku 47%), tulenes ilmselt ikkagi sellest samast "mitteusaldusväärsusest", mille põhjustas katse tunnistada Made 1985.a. raamat "Rahvusvahelised organisatsioonid" plagiaadiks. Tuletan meelde, et 1986 kõrvaldati mind lõplikult teleekraanilt ja laimati ühingu "Teadus" kongressil, 1987 viskas ühingu ideoloogilise võitluse sektsioon ehk Made-Napa ja KGB mees Kuuseoks mind ühingust välja ja selle sama paberi tassis Made omaalgatuslikult ja loomulikult struktuuridega kooskõlastatult veebruaris 1989 alanud kohtuprotsessile, kus üritasin teha lõppu Made osavale - ikkagi koolitatud mees antud valdkonnas - laimukampaaniale ajalehe "Sirp ja Vasar" veergudel. Õigemini esitas taotluse vastava dokumendi saamiseks ajalehe esindaja Olev Remsu. Nagu mainitud, lõpetas kohus asja omapoolse otsusega juunis 1992 ja minu palvele protsessi jätkata vastati eitusega. Sestap läksin teist teed ja ootan vastust, et teha kolmas samm.

Eesti mudel välispoliitika madaldamiseks pandi kokku ajavahemikul 1987-95. Etapid:  Made poolametlik vahelejäämine (pärast kümneid kirju taotlusega avaldada retsensioon!!!) plagiaadiga septembris 1987, millele koheselt järgnes tema kollektiivne puhtakspesemine Eestis koos Alatalu samaaegse laimamisega - kampaania, mis jätkus minu tahaplaanile tõrjumisega riigikogus oktoobris 1992 ja lõppes ilmselt alles kusagil 1995.a.. Selle varjus toimus tänase päevani toimiv peamine - keskkomitee juhtimisel formeerunud kaabakate punt, kes oli mind n.ö. välja tõrjunud välispoliitika selgitajate ringist, kasutas mikrofonide ja ekraani endi kätte jäämist selleks, et teha just minust - Keskkomitee töötajate poolt 17 aastat ideoloogiliseks vastaseks kuulutatud ja ametlikult jälitatud mehest "tõeline kommunist", mida praktiliselt iga kolmas kommija tänagi meelde tuletab, ja kuna n.ö. "endine" oli olemas ja massile ette söödetud kui "mitteusaldusväärne", siis sai kogu kamp rahulikult Eesti vabariiki sisse elada. Ja suurim teene selles kõiges on Eesti ajakirjandusel, nii et veelkord suur, suur tänu seltsimehed Anupõld, Kadastik ja KO. Tänu ka kõigile seda jama pealt vaadanud vaikijatele - teil ju oli võimalus suu lahti teha. Tegelikutl pidanuks suu lahti võtma ainuüksi raamatu "Rahvusvahelised organisatsioonid" avamine! Aga ei võtnud, sest võimul olevate või võimuga seotud kaabakate kõrval tundus elu olevat turvalisem. Pealegi sai ju pea iga ekraanile jõudnud mees näidata, et oskab rääkida. Mida, polnud oluline - peaasi oli, et nägu meelde jääks.

17. 08. 2013
 
Tsensuur analüüsile Egiptusest!

Huvitav päev - saatsin hommikul kell 7.42 - tegelikult oli lugu valmis veel südaööl - ERR+ile kommentaari-analüüsi Egiptuse arengutest. Ei kippu ega kõppu ja kuna pidin välja minema, siis küsisin enne 10t emailiga üle - kas avaldate? Ei mingit vastust - Läkitasin siis DElfile ja läksin linna. Jõudsin 5ks tagasi - ei midagi. Läkitasin emaili Soonvaldile. Vastas, et täna ilmub! Täna on juba homme ja pole midagi ilmunud. Küll aga on ERR ja DElfi terve päeva avaldanud Kairos istuvate koduperenaiste kuulujutte, sest nende põhjal otsustades nad isegi ei vaata kohalikke TVsid või siis õigemini mingit kristliiku kanalit, mis teadu ajab oma joont. Edasi avaldasid mõlemad portaalid teineteise võidu seda, kuidas hukkunute arv kasvas, kuidas üks tädi avastas, et näe - MB on kaasa võtnud naised ja lapsed jne. jne. Teatati ka välisministeeriumi soovitustest. Egiptusest midagi nagu oleks, aga ei ole ka - tõesti hirm, järsku osutubki õigeks see, mida Alatalu kirjutas ja mitte see, mida 3. juuli järel ridamisi avaldati. Aga teha pole midagi - hirmunud ülemused otsustavad Eesti Vabariigis, et inimesed ei pea midagi teadma. Tsensuuriks seda aga ei nimeta. Sealjuures hakkavad ise homme mingit järjekordset tühikargamist juhtima.

Eelpool olev oli kirjutatud südaööl. Lisan teisegi huvitava detaili - olin kell 14 kutsutud intervjuud andma Tallinna TV-le - Erik Boltowsky - rääkisin sama, juhtides teravdatult tähelepanu sellele, et EL välisasjade juht Ashton ei külasta mitte igat vangi - kirjeldamaks muslimivendade tegelikku võimsust - jne.jne. aga eetris tuli ainult minu kommentaar turistidele - kas minna või mitte Egiptusesse. Tervikpilt eilsest Eesti infolevist on rabav - jumala eest, ei mingit selgitust Egiptuses toimuvast, hea, kui faktidki edastame. Poolteist kuud tagasi ebakompetentsete ja koduperenaiste abil kokkuvaletatud müür jäi püsima. Kuna võimalused teistsugust pilti anda olid, siis jääb mulje, nagu oleks mõni välissaatkond andnud komando. Või teine variant - kuna tuli ka teade, et Mart Kadastik võib saada ise uuesti impeeriumi omanikuks, siis hakkas vana, nõuka-aja lõpus formeerunud mentaliteet ja selle kehtestamiseks vajalik kambapoliitika ajakirjanduses taas tööle - neid mehi ignoreerime, toetume neile, kes kasutavad kindlaid allikaid ehk siis suurte pealinnades heaks kiidetud mõtteid. Pole midagi teha, Made plagiaat "Rahvusvaheliste organisatsioonidega" tuleb tuvastada ja selle kaitsmiseks loodud totaalne ringkaitse avalikkuse ette tuua. Muidu jääbki nii, et Egiptuses ei sünni midagi erilist, nagu tädid Kairost teatavad.

16. 08. 2013
 
Alluvate kambakad - eri kategooria

Lappan vanu ajalehti ja 1999st tasub meelde jätta paar kujukat kambakat - Merle Karusoo väljasöömine Draamateatrist (direktoriaeg juuli 98 - kevad 99) - sealh. lotendava ja võidunud moega kampsuni abil. Aga need olid näitlejad. Toomas Lepp (valiti direktoriks okt 1997) olla olnud liiga keevaline ja kujutate ette - paagitäis bensiini oma kaatri jaoks. See on juunikuu juhtum ja tasub leida, kes need konkreetsed alluvad olid. 10.06 lükkas ringhäälingunõukogu otsustamise edasi. 8 juhatuse liiget nõudsid 7.06 tagasiastumist esitades kaaluda Lepa vabastamist, kes oli parasjagu komandeeringus. Need olid Tiina Kangro. Marina Mälk Aarne Rannamäe, Heidi Pruuli, Aare Tilk, Priit Kuulberg, Jaanus Nõgisto Anneli Viita. Ehk siis vähemalt üks kambaka tegemise veteran ka ja just tema arvamusi esitab Postimees! Sealhulgas kinnitab Rannamäe, et Lepa käitumine on viinud kaks inimest haiglasse. Et 1997 olla keegi korraldanud kolleegide hulgas küsitluse, et Lepp viimane keda valida peadirektoriks. Tüliõunaks mingi reklaami tootmine.   Lepp andis korralduse mitte edastada infot tagasiastumisest - PM avaldas selle 8.06. + autoritaarne juhtimine, ebakultuurne käitumine, ebaseaduslikud lepingud. Nõukogu liikmetest vaid Toomas Uba - aga see on näitaja ülalmainitud staaride kõrval - ei kirjutanud alla ja ka mitte Lepp ise. Hagi Shein, Lepa eelkäija ametis, aga hüüab - "Jumal tänatus, et see nüüd juhtus"? Mis roll oi temal selle pudru tekkimisel. Igal juhul tema raamat - mis kirjutati hiljem, oma objektiivsusega kohe kuidagi silma ei paista.

Edasi lugedes selgus, et kohe Lepa ametisse tulles lahkusid Valdo Toomet, Raul Rebane  ja diktorid Diana Lorents ja Katrin Viirpalu. Huvitav - mida naisel karta oli!?

Panen siia kirja ka Anupõllu ametiaja 13.12.1974-3.12.1987 Tema alustas lastesaate äravõtmisega - septembris 1973 oli alanud Keskkomitee ehk Põdra-Mäe rünnak - ja lõpetas Põdra palvega mitte lasta eetrisse Arafati lõiku. Pärast teda külastasin Rein Elvak 3.12.1987-21.11.1989 ja Mart Siimanni 21.11.1989-13.10.1992, kuid kumbki ei julgenud selle bande otsuseid tühistada.

06. 08. 2013
 
Eriti suurtele jobudele ehk Dlja osobo tupõhh

Tegelikult oli see lugu üleval 15.07 aga hakkasin pealkirja päästma lisades eestikeelset , tõlget kuulsale väljendile, sest Google teist nagu ei tahtnud sisse võtta ja andis juuli 2013 asemel juulis 2011 kirjutatu. Nii et paluks seda lugemisel arvestada.

Vaevalt, et seegi repliik midagi parandab, kuid kuna ma ühest kommentaarist oma teisele Snowdeni loole saan järeldada, et seda blogi loetakse ja üks kommija kuulutab, et tegu on minu 1980ndate raadiokommetaari uue variandiga, siis - veelkord:

ALATALU EI ESINENUD 1967-90 EESTI RAADIOS, sest selle oli keelanud Adolf Slutski ja kõik eestlased täitsid seda korraldust

ALATALU ESINES EESTI TELEVISIOONIS RAHV: PANORAAMIDEGA KORD KUUS 1967-78 ja pärast seda mitte, sest selle keelasid kokkumänginud Enn Anupõld ja Vambola Põder.

ALATALU EI OLE KUNAGI OLNUD EKP KESKKOMITEE LEKTOR VÕI MITTEKOOSSEISULINE LEKTOR, mida olid kõik ülejäänud ETVs ja raadios esinejad, sest Vambola Põder ja hiljem Vello Ladva keelasid selle.

ALATALU OLI 1973 septembrist maini 1977 EKP ideoloogiaosakonnas moodustatud grupi (juht E.Oinus) püsiva kontrolli all tuvastavamaks "uusi eksimusi" minu esinemistes. Käis pidev info kogumine. Toimik oli lõpuks vähemalt 6-7 sm paks. Peamine ja pidev soovitus - esineda nii nagu teised, s.t. lugeda teksti paberilt.

Küsin - mille eest mind teatud seltskond siis nüüd pidevalt süüdistab? Vastan - see on seesama seltskond, kes sai kasu Alatalu keelamisest - pääsesid ajakirjandusse, raadiosse ja TVsse esinema ja nende kaastöölised, kes lõikasid kasu kommenteerimise taseme madaldamisest, mis ühel hetkel läks Tiit Made eestvedamisel sujuvalt üle välispoliitilise plagiaadi tööstuseks. Selle tasemega tuldi ka monopoliseisundit meedias omades üle Eesti Vabariiki, kus üheks esimeseks sammuks sai endi puhtakse tegemine võttega - näete, seal oli punane Alatalu, keda me püüdsime küll hävitada, aga ei tulnud toime. Pekskem nüüd koos teda edasi talle kõiki meie endi poolt kantud tiitleid kaela määrides. Ühesõnaga - toimus hiiglaslik ajakirjanduslik asendamisoperatsioon - Saulused muutusid Paulusteks, sest loodi juurde uus Saulus.

Kirjutan seda ajendatud hommikul raamatupoes sirvitud Aare Laanemäe uuest raamatust "Kümme aastat Valges Majas". Tegu on selle pundi esindajaga, kes 1960ndate algul-keskel ülikoolis millegiga silma ei paistnud, ent kui tegijad olid maha võetud, siis algas nende mittetegijate aeg ja ta pääses Valgesse Majja siis, kui Põder oli Moskva korraldusel sealt kõrvale saadetud ja pidi lahkuma ka teine kerberus - Valeeria Mäe, kelle koha - lektorite grupi juht pälviski Laanemäe. Ma olen kusagil kirjutanud, kuidas ta jäi NLKP Kk ees vahele minu ähvardamisega - asi, mida ta oma raamatus ei kajasta. Küll on seal lk. 154-55 (kui ei eksi) kaks huvitavat kohta. Esiteks viitab ta sellele, et sai Põdralt-Mäelt päranduseks "mõttetud ja ahistavad" loengukeelud Alatalule ja Kelamile. Lihtne küsimus - kuna sa töötasid seal tervelt 10 aastat, siis miks sa ei üritanud neid mõttetusi likvideerida!? Ehkki teadsid täpselt, mida see tähendas - totaalset keeldu. Aga oli mugav lasta kõigil jääda nii nagu oli (ja nautida ametikohast tulnud võimalusi tasuta ehk siis grupijuhina - mida ta muidugi ei märgi - mööda Liitu ja välismaad ringi sõita, mis nagu kuulus ka tema tööülesannete hulka, kui raamatu pealkirja ja sisu/tust kokku viia). Samas kurdab Laanemäe, et Keskkomiteele laekunud kaebuste arv lektorite peale kasvas. Miks ta siis ei pidanu kasvama, kui Põder ja Mäe olid selleks mitu aastat pingutanud - rajoonikomiteedelt ja ühingu "Teadus" töötajatelet nõuti 1973-78 ridamisi teavet - ehk Alatalu ütles midagi valesti? Igaks juhuks kästi veel salaja lindistada - kirjutan seda ja ajab küsima : mille poolest erines see metsavendade vastasest operatsioonist 1940ndatel - kõik KK lektori grupi mehed-naised metsa, s.t. noorte suvepäevadele, et kontrollida, mida Alatalu ütles!? Sügisel uuesti, talvel uuesti ja suvel veelkord - ehk saame ta sel aastal vahele võtta! Olid ikka maniakid küll kahekesi, Põder TVs pealegi sile poiss!? Lurjus, nagu on mingis KK paberis minu allkirjaga fikseeritud.

Jääb Laanemäed tänada ka selle ees, et tal on korralikult kirjas - Made oli EKP mittekoosseisuline lektor. See on ka info neile osobo tupõhhidele!

 

03. 08. 2013
 
Lossiplatsi 1a Tallinn 15165 | +372 6 722 622 | toomas.alatalu [ät] riigikogu.ee