Blogi
 
Vaene, ei - hale Olev Remsu

Vanade materjalide lappamine on enam kui huvitav. Täna sattusin lõpuks Olev Remsu oopusele "Toomas Alatalu väike pirukas", "Eesti Aeg" 13. september 1995 ja minu vastus "Palgaline sulesõdur Remsu" samas 27. september 1995. Remsu väitel olid peategijateks Made, Põder, Sookruus ja teised Keskkomitee aparaadiga seotud inimesed" ning tema Sirbi toimetusxe esindajana kohal sest "mina olin seal uudishimust, mulle meeldis atmosfääri fikseerida." Ma ei tea, et ta oleks sellest atmosfäärist, Madest, Põdrast, Sookruusist kirjutanud, kuid fakt on see, et minust küll. Ehk siis poolik ja tendentslik uudishimu tolle vastu, keda isegi tema seab üksi terve kamba vastu.

Oskasin oma vastuses arvata, et Remsut ajendas mind ründama minu jätkuv edu ja tema enda poliitiline läbikõrbemine (330 häält Riigikogu valimistel) ning häiritus sellest, et ma kohe kuidagi end kaotajaks ei pea. Lubasin vastuses, et kuna protsess pooleli, siis kohtume pea. Ma muidugi ei teadnud seda toona lubades, et katse tuleb hiljem ehk 2013. Kirjutan sedagi ja nii see oli 1990-9?, kui Remsu tuli mulle tänaval vastu selleks, et üritada anda müks (kehaline kontakt!?) ja sähvata "Kuradi kommu!" Siis taltus ta mõneks aastaks ja ma isegi võtsin ta tere vastu... Ei tea, ehk müksib tänagi kedagi.

Kirjutan sellest vastusest maha mõned arvud - minu vastas oli ehk siis ka Remsu kaitse all oli 10 EKP Keskkomitee töötaja, 8 EKP KK või rajoonikomiteede mittekoosseisulise töötaja, kolme nendega seotud isiku ja ühe juba surnud EKP mittekoosseisulise töötaja mundriau.("Sirp" 18.09.1987 nimede põhjal).

Samal leheküljel polemiseerib Remsu idamaade tundja Haljand Udamiga viimase märkuste üle Tuva ajaloo kohta ja peab vajalikuks nähvata "P.S. Olen tutvunud ka härra Toomas Alatalu sulejooksutusega Tuvast. Näib, et me elame temaga täiesti erinevates maailmades." Olin selleks ajaks tänu Soviet Studies publikatsioonile 1992.a. üleilmselt tunnustatud tuvaloog, nii et parandan kohe pealkirja - vaene ja haleväärne vassija Remsu.

29. 09. 2013
 
Vaenlaste arv väheneb?

Kuna ajan suurema loo jaoks statistikat, lasin silme eest läbi kõik 168 kommentaari minu vastusele Delfi esitatud küsimusele - kas teised riigipead ka nii pikale tööreisile lähevad. Pealkirjas tuli viimase lause põhjal "Toomas Alatalu Ilvese pikast USA visiidist: Eesti ülikoolides meie riigipea nii tehti ei esine! Tippkommentaaril oli 275 plussi ja 44 miinust, mis annab mingi pildi aktiivsete lugejate üldarvust. Üllatavalt sisuline arutelu delfinaariumi kohta, kus jagus mulle kiidusõnu kordades rohkem kui laitmist. Oodatud saak - "EKP keskkomitee lektor" esines kõigest kolmel korral, sealjuures üks Made klassikalises sõnastuses!?

24. 09. 2013
 
Plagiaat ja parlamendisaadikud

Fikseerin ära, sest ei näinud ERRis ega DElfis midagi. Nimelt seda, et Venemaa TA, kelle reformimine parasjagu pooleli on, töötas usinalt ja avalikustas 25 Riigiduuma ja Föderatsiooninõukogu saadiku nime, kellede töödes on tuvastatud plagiaat. Huvitav - miks see uudis Eestis ei levi - kas viga on järsku ajakirjanikes endis?! Või kardetakse, et nagu minevikus nii ka täna leidub plagiaatoreid Toompeal. Igal juhul kaua aega kasutatud töö tegemise vorm Eestis nii 1980ndast peale.

16. 09. 2013
 
Häda teadmiste ja mitteteadjatega

Kuulasin AKd ja võttis ahhetama - Süüria keemiarelva asjus olid välja nopitud vaid mitu-nädalat-jura-ajanud seltskonnale meelepärased laused ja ei midagi muud. Näidati ka põgusalt vist Postimees.ee olnud pealkirja "Putin kaotas" ja vihane ulgumine missugune selle üle, et ei läinud sõjaks. Kuigi eelmisel nädalal rääkisid asjast vihaselt - kas kujutate ette: Obama ei ründa! - nii Kaldre kui Neeme Raud, Paris, väiksematest jurajatest rääkimata. Mis teha, kui bande on endale selgeks teinud, et see, mis teatud kanalitest tuleb, on ainuõige ja kui asjad lähevad teisiti, siis on süüdi Venemaa ja nüüd ka Obama, siis pole midagi teha. Peale soovituse andmise - mehed, lugege siiski rahulikult läbi viimase 30 aasta Lähis-Ida sündmuste vähemalt kaks erinevat - Ida ja Lääne käsitlust, kõrvutage neid ja mõelge oma peaga juurde. Kui ise ei taipa, kuulake kursust diplomaatilistest kõnelustest ja lugege vastavadi memuaare (mitte ainult Kissingeri oma). Kommentaatoriks tasub ronida ikka kas ajaloolase või politoloogi haridust ja pabereid omades ning - alati ja igal puhul sündmustele mustvalget lähenemist vältides. Muidu oled ja jäädki vaid võõraste ja tegelikult vaid ühe poole tõdede esitajaks.

Miks seda kirjutan? Täna on ühes lehes pikk lugu üliõpilaselt Egiptusest. Üliõpilase tasemel. Mina olen pakkunud oma sama pikka analüüsi Egiptusest kahele väljaandele - ühe jaoks oli liiga pikk ja segane, teine ei vastanud ka. Kokkuvõte - Eesti rahvast on (tänase seisuga piisavalt) informeeritud Egiptuses toimuvast. Teine põhjus - pean nüüd poolteiseks kuuks suu sulgema, sest kandideerimine annab põhjust mind mitte avaldada,ehkki ... Süürias läheb kõik nii, nagu ka ma kaudsete tunnusmärkide järgi aimasin ja kirjutasin. Viimast, mai lõpul alanud Araabia reevolutsiooni praegust faasi silmas pidades, mille tormiliste sündmuste hindamine osutus paljudele ülejõukäivaks. Mina aga jagasin ka Obama-Putini tasemel toimunu ära ja jõudsin seda viimati Tallinna TVs 12.09 rääkida. Süüria ja Iisraeli-Palestiina kõneluste, keemiarelva ja tuumarelva  seotusest, Obama nutikast käitumisest ja Kongressi ülemängimisest, selgade näitamisest ja öisest kokkuleppest, mille sisu on teavitatud iga kolme päeva tagant uut lisades! Et seda taibata, on vaja teadmisi ja nutti. Aga kui tead, siis järelikult ei tohi eesi rahvale esineda (nagu Põder Anupõld Kadastik ja Ko ammu-ammu otsustasid ning maigu - see mees ajab kahtlast juttu - külge panid, Põdra-Made ponnistuste tulemusena sain ka keskkomitee töötaja sildi!) Parem on omada mitteteadmisi - siis on ette kindel, et sa räägid teiste, vajalikus asutuses juba heakskiidetud juttu ja siis lubavad Kadastik ja Ko sul ekraani-eetrit-ajaleheruumi kontrollida, sest mis see eesti rahvale vale pildi välispoliitikast maalimine suures maailmapoliitikas ikka korda läheb. Võimulolijail pealegi lihtsam rahvast kamandada välispoliitilistele "kangelastegudele".

14. 09. 2013
 
"Rahvusvaheline panoraam" tagasi!

Eile - 8.09 - üllatas meeldivalt AK nädalakokkuvõte, kus Priit Kuusk elektrontahvlile näpuga vajutades tegi seda, mida mina ETV ekraanil esimesena ja esmakordselt juunis 1967. Nimelt pilt-skeem-kaart juttu olukorrast Lähis-Idas, tema Süüriast, mina toona lahkasin 6-päevast sõda. Tagantjärgi tehtut meenutades oli mul ühes hilisemas saates üksteise peal koguni 8 märksõna, millised siis üksteise järel lihtsalt maha rebisin andmaks ruumi järgmisele märksõnale. Mäletan, et kortsutasin mahatõmmatud paberi ära, et oleks kergem seda eemale visata - vaataja seda mõistagi ei näinud, sest pilt püsis kogu aeg paigal. Aga ma tegin ilma tehnikat seda, mida saab täna tehnikaga teha! Aasta oli 1967!!!!!! Ja järgnes - nähtust selgelt häiritud Kääri, Põdra, Vilo tühi mulin, mida seekord esindas Peeter Kaldre. Ehkki Kuusk pole spets ja tõenäoliselt aitas teda märksõnade koostamisel Kaldre, kuid tema etteaste ületas kordades Kaldre oma. Pealegi Kaldre vassis USA presidendi õiguste asjus ja pani tüüpilist rumalat  parempoolsete ametlikku juttu ehk rääkis samamoodi ja samas vaimus kui  toona keskkomitee kommentaatorid.

Ja selle taseme õigemini televisiooni  tänasest tasemest eesolemise pärast kõrvaldasid Anupõld, Põder ja Ko mind 35 aastat tagasi ekraanilt. et hallus ja lodevus, millega kaasnes pidev võõra tarkuse omastamine ehk plagieerimine, lokkaks tänase päevani. Koos ringkaitsega.

P.S. jätkasin kirjutamist eelmise lõigu "tänasest tasemest" järel, sest vahepeal anti uksekella ja toodi Tallinna ringkonnakohtu määrus - kohtunik Margo Klaar, mis jätab - midagi lisamata jõusse Harju maakohtu kohtuniku Andres Suik´i tagasilükkava otsuse. Määrus sisaldab anekdootlikke selgitusi ja Nõukogude aegsete kohtunike samastamist tänastega - "1986, 1987, 1989 ... jääb arusaamtuks, millisel konkreetsel põhjusel taotleja eespool nimetatud raamatu plagiaadiks tunnistamist taotleb"!?!? Elik - plagiaat on, aga kohtunikkond ei saa aru, miks see tuleb plagiaadiks tunnistada!? Ega´s midagi - võtame riigikohtu ja paralleelselt Euroopa ette.

09. 09. 2013
 
Rahval pole ettekujutust välispoliitikast

Kuulasin hommikul Terevisiooni tänavaküsitlust - mitte keegi ei oska midagi G20 kohta öelda! Ajakirjanike, eeskätt TV enda tegemata töö ehk siis Anupõllu-Põdra ja viimase õpilase lõputu, kuid sisutu mulisemise - mitte-asjatundjate töö paratamatu resultaat. Viimasele kahele nädalale on pannud muidugi pitseri USA vallandatud ajupesu, kus G20 oli pähh, sest Obama ei kohtu Putiniga - aga G20 tähtsust on olnud 5 aastat aega selgitada. Ja selles ajupesus oli ka võimalusi asjade tegeliku seisu selgitamiseks.

Ent tagasi eelmise killu rehnuti juurde. Sellele tuleb lisada ka televisiooni rahvas - inimest 30, kes 1967-73 olid minu saadetest vaimustatud, ent kui algas märatsemine, siis algul nalja visates, hiljem juba vaikides ja rutiinselt pandi iga kord, kui hakkasin esinema, suur lint peale ja lindistamisemasin käima. Et oleks hommikul, kui keskkomiteest peaks helistatama, midagi ette näidata. Nii kestis see 1973-78 ja kõik harjusid. Harjusid  ka 1982-85, kui mul lubati vaid kord kuus AKs rääkida ja panoraamides mitte. Harjuti aga eeskätt keskkomitee ja neist sõltuvate isikute - Anupõld ja Ko omavoliga. Mõistagi oli bossil jäljendajaid - kui mul viktoriinisaade ära võeti, jätkasin seda lihtsalt ise koolides käies ja nood leidsid raha ja busse, et õpilasi ühest koolist teise sõidutada. Lasin neist võistluskohtumistest ka fotosid teha ja mäletan hästi, kuidas mõni AK toimetaja (Ain Allas näiteks) neid - maakoolide õpilastele olulisi pilte - saatesse sisse ei pannud. Ehkki võinuks riskida, sest Keskkomitee tegelased mulle igale poole ka järele ei jõudnud. Olin kiire otsustaja ja tegutseja.

Olen kindel, et minu kõige saatuslikum omadus bande silmis oli vaba, tekstita esinemine - ma olin ju omamoodi vaba inimene, vabaduse sümbol ja kuidas sai seda lubada! Tekst kätte! - nagu korduvalt otsustati ja kohustati. Vaba ja samas sisukas esinemine tagas ka mulle kõrge reitingu, ent eks see tekitas ka kadedust ja kuna  küsitluste tihenemisega muutusid kohad populaarsusetabelites olulisemateks ühest või teisest saatest saadavatest teadmistest, siis hakkas ühel hetkel toimima ka lihtlabane huvi konkurendi kadumiseks populaarsuse tabelitest. Ükskõik, mis põhjusel see toimus - esineja enda allakäimise või Keskkomitee töötaja kiusu tõttu. Loomulikult võisid  kääbusjuhid pärast mind alati toetanud mastide Pandi ja Karemäe lahkumist ja eemaldumist ühel hetkel arvestada, et veel kellegi väljavõtmine edetabeli tipust rahuldab paljusid ja tagab nende vaikimise. Pealegi oskas Beria pilguga mees ka rääkida ja teinekord jutustas kenasti ümber Kennedyte lood "Time" kaanest kaaneni. Ikka oma nime all.  

Kamba kollektiivse allakäigu tipuks sai, nagu öeldud, terve raamatu mahakirjutamine, mida asuti ka kollektiivselt varjama. Avalikustajat maha lüües ja siinkohal tuli meelde, et pole maakohtust plagiaadi asjus vastust saanud ja asun kohe helistama. 

06. 09. 2013
 
Identiteedi vargus - EKP keskkomitee ei ole EKP keskkomitee

Järjest huvitavamaks läheb - vt. eelmine lugu L. Meri okupatsioonide komisjoni Valgest  raamatust. Selles 2005.a. ilmunud intelligentsi puudutavast ülevaatest on välja jäetud kõik EKP tippudes töötanud kommunistid ja süüdlastena kirjas kõik neile allunud! Praegu avastasin Google´i abil, et Eesti Entsüklopeedias ehk 1998 on kirjas, et Vambola Põder töötas vaid kaks aastat (!) ehk 1976-77 EKP keskkomitees lektori ja instruktorina. Hea, et leidsin ka Hellar Grabbi mälestuskillud Tuna (2007/1/104) sellest, kuidas Põder pärast EXPOd 1967.a. Kanadas tema jutuajamisi teistega rutakalt konspekteeris! Küsigem - kuidas sai EE (peatoimetaja Hardo Aasmäe) valetada? Ja kas üldse valetati - mingi osa tõest on ju kirjas!? Minu jaoks kinnitavad nii Valge Raamat kui EE seda, et käis teadlik identideedi muutmine - keskkomitee töötajad seda enam ei olnud!? Aga kuna rahvas ikkagi ju mäletas ja teadis, et keegi seda oli, siis tuli see tegelane ka luua.

Kui nüüd tulla selle Keskkomitee 30 mittekoosseisulise lektori juurde, kelledele pööras eliitsöökla kasutajana tähelepanu Olev Remsu, siis, - kui ma tuletan meelde enda totaalset kontrollimist 1973-77.a. ja mulle teada olnud ehk mulle öeldud minu loengute salajasi lindistusi ja järelikult ka kuuldu põhjal tehtud vastavaid ettekandeid Tallinna, ja kui lisada neile need isikud, kes toimetasid asju salaja, s.t. mind informeerimata, siis pakuksin, et minu-vastaste  konkreetsete jälitus- ja kaebamisaktsioonidega oli hõivatud ca 20-30 inimest. Pluss asjast teadlikud kõigi meediaväljaannete juhid, asejuhid ja osakonnajuhid - umbes 15-20 inimest. Lisagem siia nüüd noorsandid - Edasis 4-8, pluss raadiosse ja TVsse pääsenuid veel 5-10, kes kõik teadsid Anupõllu-Põderi firma edu saladust - saad tööd tänu Alatalu kõrvaldamisele ja tema kahurilasu kaugusele tõrjumisele. See kõik teeb kokku oma 60 inimest, kelledest vähemalt pooled olid toonase ühiskonna tippotsustajad. Ja kuigi Alatalu reitingud 1968-78 olid kõrged - ikkagi TV esimese viie esineja hulgas - ja ka hiljem midagi ajalehtedes ikkagi ilmus, s.t. minu elusolemine oli teada, siis on ikkagi rabav, et mind 1989 kuni aprillini 1992 avalikkusele üldsegi hindamiseks ei pakutud. Järelikult kuulus nende 100 isiku väljavalimise õigus eranditult keskkomitee bandele, mida kinnitab ka nende arvukas esindatus rahvale esitatud valikus. Rääkimata sellest, et 1989-90.a. asutati Eestis vähemalt kaks välispoliitika instituuti ja kummastki mina - toona ikkagi ainuke akadeemilise kraadiga mees rahvusvahelistes suhetes - sain teada ajalehtedest. Ühesõnaga - mind polnud olemas, ehkki rünnakud minu isiku vastu ajakirjanduses jätkusid. Nüüd jääb vaid leida, millal täpselt ehk mis ajast peale mind keskkomitee töötajaks hakati tituleerima ja mis ajaks saavutati minu identifitseerimine sellena, et tegelikud keskkomitee töötajad ei peaks enam kunagi mainima endi seotust antud asutusega, sest see on n.ö. mulle kaela määritud. See asi oli ju ikkagi hoolikalt läbi õeldud, kui meenutada kasvõi minu pidevat "löömist" kõikvõimalike nimekirjadega - vaadake, kes kõik on Alatalu vastu! See oli ju ikkagi hästi läbimõeldud taktika, millega läksid tõrkumatult kaasa nii ajakirjandus kui ka kohtunikkond. Olev Remsust rääkimata.

Muide, kohtunike kohta tuli täna fantast uudis. Pinocheti riigipöörde 40. aastapäeva eelõhtul palus Tshiili kohtunikkond  avalikult vabandust rahvalt, keda ta ei aidanud diktatuuri päevil 1973-90. Huvitav, millal meie kohtunikud niikaugele jõuavad. Igal juhul ootan 2. augustil esitatud protestile Tiit Made plagiaadi käsitlemise osas tänaseni vastust.

05. 09. 2013
 
L.Meri komisjoni White Book väänab tõde

Välisreisi aegseid ajalehti sirvides torkas silma EKP keskkomitee bande kambamehe Olev Remsu retsensioon Aare Laanemäe raamatule "10 aastat Valges Majas". Nimelt märkas ta seda, mida mina poes raamatut sirvides ei märganud - Laanemäe kirjutas uhkusega sellest, kuidas ta üritas keskkomitee 30-le mittekoosseisulistele lektorile (Põder, Made jne.) saada luba Keskkomitee sööklasse. See oli tõesti üks tollastest privileegidest ja kuna Remsu sellest kirjutab, siis käis ta ka ise ilmselt minu vastase sõjakäigu ajal 1989-91? seal söömas. Ilmar Rattus, nagu teisedki toonased peatoimetajad, käis kohe kindlasti ja kus ikka kaastöölisi värvata ja ergutada, kui mitte odava õlu ja toidu juures! Kui rajoonikomitee lektorid maha arvata, siis mahub 30sse punti oma 15 nn. kommentaatorit, kelledele Alatalu eiramise eest anti veel keskkomitees süüa ka! Paneb ikka naerma küll!

Sestap läksin ja viskasin raamatupoes Laanemäe üllitisele veelkordse pilgu ja on ikka libedik küll! Tegemist oli ja on n.ö. klassikalise teise-kolmanda järgu tegelasega, kes õpingute ajal millegi erilisega silma ei paista, ent kes stagna tingimustes hakkab oma tagasihoidlike võimete tõttu kiirelt karjääri tegema ja sääraseid teaduskonna - ja isegi kursusekaaslasi mul jagus! Viimaseid koguni 3 - keskpärasus või koguni tühi koht ülikoolis, ent siis kõigile ootamatult kiire ja kurjakuulutav parteiline karjäär - hoia alt ja karda teda! Laanemäega on lugu parajalt peenem, sest ta ikkagi tegutses teaduse vallas ja kuna ta oli - tagantjärgi ehk tänase avastusena mulle - keskkomitees juba 1970.a.!!!! ehk siis kohe kindlasti minu suure tampimise ajal 1973-77, siis arvan, et temal oli selles ka oma osa. Tollal oli Valges Majas kombeks vestelda nendega, kes "kurjategijat" tundsid.

Tegelikult äratas minu tähelepanu Laanemäe praalimine raamatus sellest, kuidas ta suurendas teadlaste osakaalu keskkomitee ideoloogilise osakonna lektorite grupis. Mõelda vaid - silmapaistvad teadlased, ülikoolide õppejõud ja keskkomitee lektorid Aare Laanemäe, Rein Tuulemäe, Vello Ladva, mittekoosseisulised EKP lektorid ja õppejõud Hazak, Made jt. Ning neid nimesid lugedes meenus mulle president Lennart Meri nn. okupatsiooni kahjudega tegelenud komisjoni kokkuvõte White Book (Valge raamat), mille kõrghariduse ja teaduse osa on millegipärast kirjutanud majanduskandidaat Jaan Laas. Minu mäletamist mööda töötas ta koos Tiit Madega, mida nagu ka kinnitab Made ja tema protezee, julgeolekuohvitseri ja kateedri juhataja Eduard Inti mittemainimine "Valges Raamatus". Puuduvad ka marksismi kateedrite juhatajad Laanemäe ja Tuulemäe, Ladva oli ilmselt lihtne õppejõud EPAs elik õppejõud, keda "edutati" keskkomiteesse, ei sattunudki kogu maailmale avalikustatud n.ö. musta nimekirja!? Ehk siis - White Bookis on jäetud mainimata ENSV teaduse tegelikud punajuhid - keskkomitee ja ka rajoonikomiteede töötajad ning esindatud on vaid süsteemi teise ja kolmanda järgu tegelased. Mõistagi pole jäetud märkimata keskkomiteelaste pikaajalise jälitamise objektid õppejõudude hulgas ehk siis Alatalu ja enne mind "ideoloogiliste vigadega" hakkama saanud Vilma Mullari, keda kui naisterahvast eirati ja peksti aastaid mõnuga. Jääb küsida - kelle soovitusel seltsimees Jaan Laas säärase - õppejõududest-"teadlastest" keskkomiteelasi väljajätva valiku tegi ja kelle soovitusega niivõrd subjektiivse sisuga tekst komisjoni aruandesse ja seejärel ka raamatusse pandi. Ilmumisaasta oli 2005.

04. 09. 2013
 
Lossiplatsi 1a Tallinn 15165 | +372 6 722 622 | toomas.alatalu [ät] riigikogu.ee