Blogi
 
USA vabariiklaste hääl

Esialgu peamises endiselt ooteasendis, aga pole paha - materjali koguneb ja on piisavalt, et see kohe teises keeles välja pakkuda. Ja seal Eesti ajakirjanduse ringkaitse ei tööta.

Aga vahepeal seigast, mis - eeldan - on mõjutanud minu Iraani loo avaldamist. Nimelt kuulasin üleeile teist korda ETV uut korrespondenti USAs Lauri Tanklerit ja kinnitus esimesel korral tähele pandu - Mees on USA vabariikliku partei hääletorude mõju all ja ei suuda kuidagi edasi anda seda, millega tegeleb USA võimul olev partei ja selle valitsus. Paraku tähendab see samasugust ühekülgset ülevaadet USA poliitikast Eestile, mida varem mitu aastat külvas Neeme Raud. Ja katsu siis USA poliitikast midagi muud rääkida kui see, mis just Washingtonist kostus! Teades sealse Eesti koloonia ladviku tipu vabariiklaste-meelsust, pole asi üllatav, ent tänagi imestame - miks Ukrainast asja ei saanud? Aga muuhulgas sellepärast, et Riigikogu verivärske parempoolne spiiker Ene Ergma keeldus veel 2003.a. Balti Assamblee kasutamisest, et Ukraina Keskraadale parlamentaarset kultuuri õpetada, sest ... Res Publica ja selle välispoliitiline pesakond olid otsustanud Balti Assamblee likvideerida! Nad tegelesid sellega nui pooleks 2,5 aastat, enne kui lõpetasid Kremlile kasuliku läbisurumise. Muide - pärast Põhjamaade Nõukogu korduvaid soovitusi. Riigikogu väliskomisjoni tasemest 2005 veel niipalju, et tekkis hüsteeriline naer, kui ma küsisin - kuidas reageerime Borzhomi deklaaratsioonile? Mis teha, kui keegi teine peale mineraalvee midagi muud ei teadnud.

29. 11. 2013
 
Ka sina, Ruutso!?

Õige huvitavaks läheb. Lõin oma nime Googlisse - oodates lugu "(Arnold) Rüütel põhjustas Moldovas maavärina", mida aga Delfi ei ilmuta ega ilmuta, sest kus sa saad õiget Eesti meest kiita  - ja lõin siis huupi ühe numbri, et sattuda tõdemusele - "Vaba Eesti poliitik Toomas Alatalu kuulus EKP pre-perestroika nomenklatuuri koos Mikk Titma, Toivo Kuldsepa, Jaak Kaarmaga, kes said viivitamatult häbimärgistatud ja peaaegu täielikult intelligentsist isoleeritud." Lk.138. Kerisin siis teksti edasi ja ei sõnagi 1963-68st ehk siis Marju Lauristini täievereline kontseptsioon, komsomoli opositsiooni juhtidena olid selle järel mainitud Trivimi Velliste, Sirje Endre, Eve Pärnaste ja "uudis" oli seegi, et 40 kirja autoritest, kellede hulgas Sirje Kiin ja Rein Ruutso, said Rahvarinde tegijad. Siis tuli välja, et Chapter 6 autor on Rein Ruutso ja tegu on osaga kogumikust Dissent and Oppositsion in Communist Eastern Europe. Origins of Civil Society. Edited by Detlef Pollack, Jan Wielgohs. Ashgate 2004. Ja kodanik Ruutso pole tänaseni sellest mitte sõnagi kõssanud. Vene presidendi admini ülem Sergei Ivanov ütleks selle kirjutise kohta - "hullu valge mära sonimine." Ei hakka siinkohal kangelase sugu vahetama. Aga see "häbimärgistamine" (stigmatizing!) ja "intelligentsist täielik ignoreerimine" ilmselt on seotud kurikuulsa "usaldusväärsete" sotsioloogilise portreega pärast avalikkuse töötlemist "Sirbi" ja "Ekspressi" abil. mille tegijate - aga Ruutso oli nendega pundis - jälgi täna taga ajan. Loodetavasti eile näkkas!

22. 11. 2013
 
Sorbonne'tudengid, Vene plagiaat ja ... Eesti ka?

Tudengid ikka teavad küll, oskavad järeldada - ja pole paljusid asju kuulnud, sest neid varjatakse mitte ainult nende eest - oleksid mõned tõdemused pärast esinemist RSRis ehk Rahvusvaheliste Suhete Ringi liikmetele Tartus 19. novembril. Pidin "ringi vilistlasena" sissejuhatatuna seda korrigeerima, öeldes, et olen hoopis ja koguni ringi asutaja. Tõde, mis pandi kahtluse alla - kui jälle asju kokku viia - just sel ajal (1993), milles selgust üritan täna tuua. Hans H.Luik vaikib - vt. eelmist sissekannet - aga kuna Ekspressil on tänasest uus toimetaja, annan talle nädala, enne kui Ekspressi konkurentide juurde lähen.

Aga nüüd pealkirjas  oleva juurde. Nimelt läks Venemaa Uurimiskomitee (Sledstvennõi komitet) juht juuradoktor Aleksandr Bastrykin eelmisel nädalal pidama loengut "Venemaa ja Prantsusmaa uurimisorganite võrdlus" Sorbonne'i tudengitele ja küsimuste voor lõpetati vile ja "plagiaator" kisamise olukorras. Vilistama panid muidugi tema vastused Venemaa igapäeva repressioonide õigustamisest, ent ilmnes, et tudengid teadsid sedagi, mis Venemaal ammu kindlaks tehtud tema teadustööde kohta. Ent säärases olukorras on ka umbes 50 Riigiduuma saadikut ja nagu teada, on üliõpilaskond omavahel hästi seotud info jagamise mõttes - ühes kohas tehtav leiab kiirelt matkimist mujal. Elik - nüüd jääb vaid oodata, mil mainitud 50t hakatakse sama moodi Venemaal kostitama. Huvitav - millal jõuab järjekord Tiit Made kätte?

21. 11. 2013
 
Hans H. Luik raskustes

Kuna tänases EEs pole sellest sõnagi, siis panen kirja, et saatsin parajalt pika küsimuse-selgituse nõude Hans H. Luigele, kuna vanu asju sorteerides sattusin 23. novembril 1990 EEs ilmunud tervele leheküljele mahtunud loo kõlava pealkirjaga "Keda usaldab eestlane?", mille kohal kõrgusid Made, Põderi, Alatalu, Hazaki, Vainu, Aviksoni ja all Taagepera fotod. Pluss kolm tabelit, kus lisaks mainituile on mõõdetud veel Tiit Käbini, Raul Mälgu ja Endel Põderi "usaldusväärsust" ning - nagu lugeja aimata võib - on Alatalu kõigis tabelites tagant kolmas ehk eespool vaid Vainust ja Hazakist. Ning ka tekst lõpeb konstateeringuga, et "31% kõrgharidusega inimestest kahtleb hr. Alatalu kirjutiste usaldusväärsuses". Autorina on märgitud salapärane "Questions Incorporated" andmete põhjal." Tüüpiline KGB, aga võibolla juba ka mõne muu luurekooli läbitu toodang, mis mahub suurepäraselt ühte ritta Made eestvedamisel alanud nimekirjad-neist-keskkomiteelastest-kes-kannatavad-Alatalu-pretensiooni-all ilmutamisega intelligentsi ajalehes "Sirbis" (ja ainult seal, kui mitte arvestada seltsimees Ladva suunavat märkust hilisemas Tartu ülikooli ajakirjanduskateedri väljaandes.)

Tulin just enne selle "teadustöö" ilmumist tagasi oma asjadega Nicaraguast - sõitsin neile spetsiaalselt järele, sest jaanuaris 90 lahkusin teadmisega, et jätkan, siis aga sokutati minu kohale kasahh, kellega Moskvas ministeeriumis juhtumisi kohtusin ja ta tegi juttu kohast just meie grupis. Tõenäoliselt jäänuks kõik sinna, kui poleks oma raha eest põrutanud üle Havanna tagasi, mis oli saatkonnale üllatus - nemad kontrollisid lennukipiletite müüki ainsale iganädalasele otselennule - ja mul isegi ei lubatud algul oma majja minna. Kuna - jättes asjad tuttava diplomaadi juurde läksin otse ülikooli ja ülikool oli kohe valmis mulle loenguid andma, asutasin end Soome esinduse juures asuvasse hosteli ööbima. Järgmisel päeval tuldi saatkonnast juba paluma, et läheksin oma tuppa, loobuksin loengutest, sest polevat millega maksta ja sõidaksin ruttu tagasi. Ütlesin, et loen ja siis sõidan. Lugesingi "Perestroika seisuga oktoober 1990" täisauditooriumile viimast nautides ja küllap nemad ka mind, sest tõesti oli püstiseisjaid kuhjaga - kolm tundi kolm päeva ja tulin koos asjadega tulema. 

Olin selle EE paskvilli unustanud, aga mõned kuud varem fikseerisin samas, kuidas minu endised üliõpilased Pedast ning nüüd riigikogulased Betlem ja Villem kuulutasid 12. oktoobril 1993, kui lahati NDI rahade kasutamist Eestis, et Alatalut ei kutsutud 1992.a. seepärast, et ta polnud ameeriklaste silmis "usaldusväärne." Nii et Hans H. Luik ei saa öelda, et tema kaasabil ilmunud "toodangul" polnud tulemust. Kui lisada sellele minu kui mitteusaldusväärse väljajätmise kõikidest 1989-92 toimunud küsitlustest ja pidevalt käinud rünnakud "Sirbis, Rahva Hääles". Ometi - lisatuna kevadel 1992 hindamisele pandud tegelaste listi sain kohe 40. koha ja aasta hiljem olin 19s ehk enne president Meri, kes oli 20s. Mainisin sedagi kirjas Hans H. Luigele, paludes selgitada kummalise, selgelt Alatalu-vastalise küsitluse päritolu.

Mainisin talle sedagi, et 1969-75 edestas Alatalu Põderit  kolme-kordselt ja adusin sel hetkel, et nendes teleajaloo-raamatutes, mida võidu kirjutasid Hagi Shein ja Hillar Peep, pole mitte juhuslikult toomata jäetud esimese põhjaliku küsitluse numbrilised tulemused. Nii oli ju kergem mitte rääkida sellest, miks tuli mõni mees ekraanilt kõrvutada. Sestap panen siiagi kirja, et kevadel 1975 küsitleti 5500 inimest ja tulemused olid 1. Eesmaa 5040, Pant 4298, Talvik 4115, Karemäe 3725, Alatalu 2966 Sõerde 2540 jne. ehk siis esimene viisik oli teistest selgelt üle ja asjatundjad tõstsid esikolmikuks Pandi, Talviku, Alatalu. Põder oli selles rivis 21. kohal ehk 1041 häält, Joffe 29. ehk 647 ja Hazak 624, Vainu 39. kohal ja 113 häält. Kuidas ma 1990ndal järsku nii kehv välja nägin, on ikka suur mõistatus küll, kui arvestada, et 1969.a. ehk kõige esimeses küsitluses oli minu toetus 53% ja Põderil 21% ehk siis ma olin isegi edumaad kasvatanud. Aga ju oli kellelgi vaja midagi tõestada, et kaks aastat hiljem kolm keskkomitee kurjategijat saaksid rahulikult sisse võtta kohad esimese riigikogu väliskomisjonis ja teatada, et ei soovi Alatalu seal näha. Ega´s midagi - klaarime asja ära, seakari nagu see seltsimeeste punt tõesti oli.

15. 11. 2013
 
Lossiplatsi 1a Tallinn 15165 | +372 6 722 622 | toomas.alatalu [ät] riigikogu.ee