Blogi
 
Volgograd ja Hanukka teleülekanne kogu Venemaale

Teema on poliitiliselt tundlik, ent kui otsida loogikat vastamaks küsimustele - miks Volgograd, miks 29.detsember jne., siis islamiterroristide kuritegudes on pea alati - vähemalt avaldustes - juures juutidevastalisus ja nende süüdistamine. Kui lähtuda nüüd sellest, et Stalingrad/Volgograd on Venemaale samasugune (sõjalise) võimsuse sümbol kui USAle olid tema võimsuse sümboliteks Kaksiktornid ja et Osama bin Ladeni avaldus 9/11 deklareeris otseselt, et tegu on vastusega "USA Iisraeli okupatsiooni toetavale poliitikale" (sõna "Iisrael ise küll puudus, sest äärmusislamistid seda suhu ei võta), siis...

Sattusin ise seda Venemaa juutide kogukondade föderatsiooni aastaüritust NTV kanalil laupäeval 28. detsembril (Volgogradi pommid lõhkesid 29. ja 30. 12) vaatama - oli vägev aastat kokkuvõttev üritus nominantide väljakuulutamise ja autasustamisega, kontserdiga, pearabbi Ben Lazari ja Iisraeli suursaadiku esinemisega jne.

Kuna hanukkat tähistatakse ikkagi varem, seilasin pisut  internetis ja tegelikult toimus see iga-aastane gala veel 9. detsembril. Kongresside palee oli täis ehk kohal oli 7000 inimest ja vähemalt 70 telekanalit, kusjuures nii Euroopas kui ka mõlemas Ameerikas oli paiku, kus seda nähti ja vaadati kollektiivselt suurtelt ekraanidelt LIVE. Tõesti - enneolematu üritus mitte ainult tänase Venemaa, vaid kogu Venemaa ajaloos üldse. Pole ülearune siduda toimumispäeva 10.detsembriga, mil teadu antakse üle Nobeli rahupreemia. mille üheks kandidaadiks sel aastal oli Putin. Arusaadavalt otsustati gala toimumispaik ära mitu nädalat ja kuud varem ning Putinil oli ka teistel põhjustele vaja juudi kogukonnale meelepärane olla. Toimumishetkel leidis sündmus Venemaal  tagasihoidlikku kajastust, Kogu Venemaa nägi ja sai toimunust ettekujutuse alles 28. detsembri õhtul ja loota, et see ja eeskätt toimumispaik kõikidele meeldis, on liiast. Ärritujaid jagus kohe kindlasti. Nii ei saagi välistada seda, et just nähtu kui väljakutse teistele rahvuslikele kogukondadele sai ajendiks kellegi konkreetsele korraldusele hakata järgmisel päeval realiseerima plaani nr.x.

Volgograd asub 650 km kaugusel olümpiamängude paigast Sochist, kuid 7.10.2007 välja kuulutatud Kaukaasia emiraat peab sõda kogu Venemaa territooriumil ja esikohal selles on ikkagi keskvõimu nõrkuse näitamine ja alles siis võimaliku kahju tekitamine olümpiamängude paikadele ja selle võimalikele osalejatele. Volgogradi kui sümboli ja Stalingradi raudteejaama - käis kuulsa lahingu käigus vist 7-8 korda käest kätte ent jäi venelastele - kui sümboli väljavalimist rünnakuobjektiks tulnuks loogiliselt ette näha. Võibolla nähtigi, kuid info 21.oktoobri shahidkast, kes Volgogradis autobussi õhku lasi, kõlas ju umbes nii, et too pidi hoopis Moskvasse sõitma, liikus siis segasena kaubamajas ringi ja astus lõpuks esimesse autobussi. Autobusside õhkimine on jälk, kuid siiski mõjult väiksem kahju sümbolite+inimeste kallale minek. Volgogradi raudteejaam oli konkreetne riigi ja selle ajalooga seonduv sümbolobjekt ehk avalik rünnak võimu vastu.

30. 12. 2013
 
Otsitakse suli-sotsiolooge!

Panen kirja - juhtusin raamatupoes avama XX sajandi ajaloo vist 4. köite 1980-2000 lk.242 - vaatasin üle 1989 lõpu sündmusi ja ennäe imet - Alatalu ka kirjas. Nimelt olla mina koos Indrek Toome, Mikk Titma ja Siin Kallasega loonud novembris 1989 ühenduse "Vaba Eesti". Kuidas ma seda kaugel Nicaraguas teha suutsin, annab imestada. Vaatasin siis kirjutajaid eesotsas Aasmäega - nagu haritud, informeeritud inimesed... Aga kohe sähvatas ette laimudotsent Ruutsoo oma stigmatiseerimise jutuga - ehk on kusagil kõik lahterdatud nagu vaja ja nüüd muudkui võetakse ja lihtsalt kirjutatakse ümber!'? Peab ilmselt panema kuhugi tagaotsimise kuulutuse - kes teab midagi 1989-91 korraldatud väikeste tuntud inimeste gruppide võrdlusküsitlustest. Neid võidi korraldada ka EE või Sirbi lugejaid kasutades ja ilmselt välisrahadega, sest nii väikse seltskonna uuringu korraldamine oli kulukas, ent seda suurem pidi olema kuhugi raporteeritav tulem!

27. 12. 2013
 
Vennad Kivirähkid ja Eesti sotsioloogia "imed"

Mida edasi, seda põnevamaks. Hans H. Luik vaikib kui haud, kuid sain juhuslikult teada, et üks "Questions incorporated" läbiviijaid oli Juhan Kivirähk ja kommenteeriva teksti oli kirjutanud tema vend Andrus. "Olid niisugused lõbusad asjad!". Tõesti, ent kellele? Kuna JK väitel ikkagi kedagi küsitleti, siis - kas EKP keskkomitee töötajaid ', sest tulemused on ju neile kasulikud ja mõned mehed isegi edastavad Rein Taageperat - või Seewaldi patsiente pärast vastavat loengut ja piltide näitamist. Pilaks seda pidada on võimatu, kuna töö tulemus avaldati lk.2 ja mitte leheküljel 22, kus EE tavaline huumor. Täpsustan veelkord, et jutt on EE numbrist 23.11.1990. Edasi kerkib küsimus sotsioloogide tehtud valikust - miks Kivirähk oli nõus mind sellesse valikusse panema, aga suurde 100 isiku küsitlustabelisse alles kevadel 1992? Kes selle otsustas? EE välisfinantseerijad? Olen juba kirjutanud, et juhtivad välissaatkonnad muutsid hoiakut minu suhtes järsult pärast kohest isikumandaadi võtmist septembris 1992. Ikka see sama Monthly Survey, mida tegime ju ka saatkondade jaoks ja mida mõned ei võtnud!!!! Mandaat käes, läksin uue ringiga pakkuma ja Robert Frasure teatas särades, et vaatas seni minu bülletääni teises saatkonnas! Ehk oli ka NDI, kes äsja pärgas Ilvest millegi eest, loobumine minu kutsumisest n.ö.  valimistreeningutele 1992  toona kuidagi sellega seotud. Jällegi - kes oli eesti poolne koputaja? Ja kuidas oli Kivirähkude toodanguga - huvitav, keda nad koos veel peedistasid, sest lappasin läbi vaid pool aastakäiku EE-sid - seotud Tartu sotsioloogid ja punaprofessor, pigem laimudotsent Rein Ruutsoo?! Ta pidi ju kuskil ikkagi selgitama, kes ja mis see Questions Incorporated oli.

Panen siia  käepärast olevad EMORi küsitlused tulemused veebruarist 1993 (avaldati 3.03.1993), et võimallikel lugejatel oleks millega kõrvutada Juhan Kivirähk, Andrus Kivirähki ja hilisemat ja juba üldistavat Rein Ruutsoo panust teadusmaailma

1. Rüütel - 77 (toodud n.ö hakatuseks)... 6. ajakirjanduse ringkaitsealune kriminaal elik plagiaator Made - 62... 20. Alatalu - 48 21.Lennart Meri - 46 (ei olnud Questions tabelis, on n.ö. võrdluseks) )23. Rein Taagepera - 44 ja Tiit Käbin - 34. Jääb küsida, millal vastajad eksisid - kas 1990 või 1993? Või ehk Andrus Kivirähk järeldas ja kirjutas venna ette antud tekstist midagi valesti!?

Huvitav seegi - kelle nimi on järgmine, kes selle Eesti intelligentsiga seotud afääri paljastumise käigus teatavaks saab? 

25. 12. 2013
 
Eesti televisioon - 35 aastat stagnatsiooni ja tühjust

Taipasin kirjutama hakates, et Anupõld ja Põder kujundasid, õigemini madaldasid ETV näo just Breznevi päevil ehk käitusid igati stagna vaimus, mistõttu neil endil jääb õigust ülegi öelda - mitte mina, vaid nemad! Paraku oli see ainuhiid Anupõld, ent oleks aeg ta ka ametlikult nimetada stagna sümboliks Eesti telemaastikul.

Tegelikult ajendas mind kirjutama ühte toimetusse 10 päeva tagasi saadetud nupp sellest - avastasin selle väliskomisjoni materjale uurides, et 20 aastat tagasi tahtis Eestissse tulla toonane Iraani asespiiker ehk äsja presidendiks valitud Rouhani. Ilus fakt ja kuna suurriigid on juba oma suhted Iraaniga klaarinud, sinna on sõitnud Europarlamendi delegatsioon ja miks ei võiks reariikide hoiaku muutus alata Eestist - mida pakun, ent ma sain sellele järgmisel päeval vastuse: "Tutvun teie looga esimesel võimalusel ja annan siis teada, kas me kasutame." Möödas on 10 päeva. Too kirjaoskamatu vend Vaikmaa on mulle varemgi säärase vastuse läkitanud ja tegu on klassikalise äraütlemisega ja ühtaegu seisuga Eesti ajakirjanduses: toimetaja ei taipa üldse rahvusvahelises elus olulist võimalust olla samm teistest ees või on ta nii pimestatud Anupõllu-Põdra päevade korralduste kõminast - ei midagi uut, ei midagi mujal mitte kõlanut või ka lihtsalt - ei Alatalut, sest olen alati pakkunud midagi uut või siis vähemalt ebastandartset. Saatsin mõned päevad tagasi loo edasi n.ö. tasuta toimetusele - ei mingit vastust. Ju seal ka ei mõisteta, et tegemist on millegi uuega. Samas on teada, et tegu on kahtlase autoriga - mõtleb ja kirjutab ise ning ei plagieeri - see viimane on Eestis läbilööva "autori" tunnuseks juba 28 aastat! 

Kui nüüd meenutada, et Eesti ajakirjandus julges oma suu lahti teha alles 1988 - Moskvas algas perestroika ja glasnost veel 1985-86. siis eks olegi asi vähemalt ETV puhul selles, et seda juhtis tubli breznevlane Anupõld annoni 1986! Sel ajal jõudis kõrgustesse ka mahakirjutamine ehk plagiaat ning bandel oli veel kaks aastat 1987-88, et esiplagiaator ringkaitsega ümbritseda, mind Sirbi ja Ekspressi toel kurjategijaks tembeldada (sildistada!) ja ise alustada sujuvat üleminekut uue vabariigi struktuuridesse.

Kui nüüd see kuritegevus kõrvale jätta ja rääkida lihtsalt ühe ja teise poole panusest kasvõi rahvusvaheliste suhete teooriasse, siis mina - vaatamata oma piiratud võimalustele (lihtsalt ei kutsuta isegi Meri konverentsidele, viimati ka mitte Balti uuringute omale), siis olen viimastel aastatel teinud esimesena soft poweriks US-Balti Charteri, pakkunud välja ja tõestanud soft bufferi mõiste, kirjutanud suureks esimese kaasaegse keskmiste - ja väikeriikide organisatsiooni New Friends of Georgia ja kõrvutanud teda suurriikide Friends of Georgiaga, olen esimesena kirjutanud Balti Assamblee ja Balti koostöö algaastatest, olen pakkunud uue lahenduse Venemaa piiripoliitikale ja tõestanud selle seotuse geopoliitikaga, olen esimesena tõestanud, et ÜRO julgeolekunõukogus käib teadlik valetamine, sest tõlgitakse erinevalt erinevatesse keeltesse, olen avalikustanud teadlikud vead ENP kavandamises jne. jne. Ja mida olete teinud teie, minu kauaaegsed keelajad ja vältijad, kes te vabatahtlikult hõivasite ekraani teades hästi, miks see vabaks tehti? Milliseid uusi asju teie olete välja pakkunud, sest teleekraanil olijate autoriteet on kindlamaid tagatisi, et teie publitseeritaks? Pole nagu midagi märkimisväärset kuulnud ega märganud!?

17. 12. 2013
 
Eesti televisioon - 35 aastat tapvat keskpärasust

Kirjutama ajendas eilne seis - Ukrainas möllab klassikaline revolutsioon, panin selle analüüsi kenasti kirja ja läkitasin ERR uudistele sooviga - pange kohe üles! Paari tunni pärast laekus vastus - "sedapuhku jätame vahele", mis on viisakas äraütlemise vorm, kuna formaalselt nad on valmis avaldama vaid kaks minu lugu kuus. Revolutsioon on siiski erand ja mina ainus revolutsiooni spetsialist Eestis (pärast Rem Blumi surma), ent selles see häda ongi - veel Anupõld ja Põder kehtestasid süsteemi, mis välistas asjatundjad ehk eksperdid ehk spetsialistid. Domineerima hakkasid ja domineerivad tänagi toimetajad, kes värisevad iga - nende jaoks natuke kahtlaseltki kõlava mõtte pärast. Sellest ka esinejate ja sõnasaajate valik - peaasi, et räägib midagi sellest... Aga selgitada oskavad üksnes Moskva või Brüssel ehk siis on tegu koloniaalvalduse ametniku mentaliteediga. Igal juhul olid ja on säärastele ülemustele kindlad autorid vaid välismaalased või kohalikud plagieerijad elik välismaalaste jutu ümberkirjutajad ja esitajad.  Edasine sõltub muidugi riigist, ent Eesti praktikat arvestades tähendas/b niisuguse seltskonna juhikohtadele tõus  ja püsimine seal põhimõttel - minu asemele tuleb samasugune või, veel parem, kehvem - mitte lihtsalt keskpärasust, vaid tapvat keskpärasust, sest teistmoodi mõtleja, teistsuguste ideed pakkuja tuleb ka hävitada vaikima sundida. Või siis vähemalt tõrjuda ääremaadele, väljaannetesse, mida keegi ei loe jne. Lisaks veel ilmtingimata sildistada - stigmatize, mida EKP keskkomitee ja Sirbi, Rahva Hääle ning isegi Eesti ekspressi juhid minuga 1987-91 efektselt tegid. Väikeses ühiskonnas on ju tagatud milleski kahtlustatu maine edasikandumine uutele otsustajatele ja Eestis see tõesti nii on olnud, ehkki võimumehed on uued!? Sellest kõigest võiks ka mitte välja teha, sest on piisavalt inimesi, keda kaabakate arvamus ei koti, ent rahu ei anna mitu asja. Esiteks - hinnangu puudumine Anupõllu-Põderi-Made toimetamisele - kuni Eesti ajakirjanduses kambaka tegemist ei taunita, tehakse seda karistamatult edasi. See muserdab neidki, sest me põrkume ju pidevalt kokku ja miski segab neid n.ö. jutule tulemast, sest mina olen nagu öeldakse, endiselt in ja laval. Neamd aga ammu enam mitte. Teiseks - kaabakate absoluutne karistamatus sõltumata riigikorra vahetusest ja see on rahvusvaheline probleem. Kolmandaks - täna väljakooruva põhjal vajab uut hinnangut ühe osa Eesti ajakirjanduse tegevus 1987-92 ning teatud sotsioloogilised "uurimused" ja nende reklaamijad. Neljandaks - Eesti tänane televaataja on väärt paremat maailmapoliitika selgitamist.

Lisan eilsele kirjatööle, et õnneks Õhtuleht siski avaldas selle analüüsi paari kärpega, ent see ei ole n.ö. pealiini meediaväljaanne. Targemad arutasid sama teemat mujal, ent tasub vaadata ja kõrvutada, mis oli neil täna ja mul (3 päeva tagasi) öelda.

13. 12. 2013
 
Eesti TV - 35 aastat kuritegevust ekraanil

Täna, 35 aastat tagasi, iga kuu teisel esmaspäeval nagu see oli olnud pea kümme aastat ehk siis 11. detsembril 1978 tegin oma viimase "Rahvusvahelise panoraami." Arvatavalt ütlesin lõpus "Kohtumiseni", aga ega ma seda ise ka ei uskunud. 4-5 päeva varem oli Joffe mind teavitanud Enn Anupõllu otsusest "Eesti TV ei vaja Alatalu esinemisi" ja kuna see argpüks - ta eelistaski nii tegutseda, distantsilt, kullerite abil - oli oma lühikese TV juhi perioodil mult ära võtnud keskmise kooliea saate, ära öelnud Valdo Pandiga kahasse kavandatud Hispaania saate jätkamise (pärast Pandi surma), keelanud ja siis teisele saatebrigaadile andnud vanema kooliea "Maailm meie ümber" saate, oligi kõik. Pea traaditõmbajaks ja kasusaajaks oli mõistagi Vambola Põder ja Valeeria Mäe, kes vallandasid minu suure 4 aastat kestnud süüdistamiste ja kontrollimiste reidi, mille peapõhjuseks oli asjaolu, et minu saateid vaadati kolm korda rohkem kui Keskkomitee lektori omasid. Nende süüdistuste totrus ja minu lintshimise pikkus sai saatuslikuks neile endile, kuna julgesin pöörduda Moskvasse. 1976-77 viidi mõlemad üle teisele tööle, paraku jõudis Põder ringiga 1982.a. uuesti TVsse ja kui olin saanud vahepeal uuesti esineda AKs, tulid kohe uued mitmekuulised karistused ja esinemiste lõpp. Polkovniku tütar Mäe aga sai Sakala poliitharidusmaja asejuhiks, mis tähendas selle uste mulle suletust aastani 1990.

Kordan veelkord, et mind kõrvaldati ekraanilt hetkel, mil minu saadete vaadatavus oli kolm korda suurem keskkomitee bande omast. Ehk siis 1975.a. eelistas küsitletud 5400st isikust Alatalu saateid vaadaata 3000 ja Põderi omasid 1000, teisi väliskommentaatoreid, kellede hulka arvas end ka Anupõld, veelgi vähem. Sestap olidki nemad esimesed ja ainsad võidumehed. Sisuliselt oli see kuritegelik otsus eestlaste ja Eesti televaatajte suhtes ning kirjutan siingi rahumeeli, et sealt peale hakkas Eesti TV ekraani osaliselt täitma kuritegelikult kokku pandud väiksemate võimete ja mitte-erialaste teadmistega esinejate grupp Anupõllu-Põderi dirigeerimisel. Seda võib muidugi üritada selgitada Keskkomitee survega, tegelikult olid nad ise see Keskkomitee. Täpsemalt grupp väikseid inimesi, keda kannustas suur kadedus ja kes olid oma ego nimel valmis totrat ideoloogilist juttu suust välja ajama teades hästi, mis võib see süüdistatule tähendada.

Kuna konflikt ise algas veel minu pääsemisega teleekraanile 1967.a., minu hoidmisega seal, mis tähendas toonase telepealiku Leopold Piibu pidevat tõrjetööd keskkomitee suunal 1974.a. lõpuni, mil ta vabastati ametist, kuna kõik teadsid, milles on asi ja teadsid ka totraid nõudmisi (kasutagu esinemisel teksti nagu teised jmt.), siis on mul põhjust tänagi imestada, ent mitte keegi TV maja töötajatest ei söandanud pärast Pandi ja Karemäe lahkumist vaielda väikse inimese Anupõllu ja suisa väiklase Põderiga. Ehk teisisõnu - nad kõik olid ekraanil laiutavate kurjategijate kaasaaitajad.

Saadetel ja saadetel oli siiski vahe ning kui teha 10-15 aastat vaid ümmarguse jutu ja analüüsivabu saateid, siis eks harju vaatajagi nendega. Harjub kommentaatoritega, kes kõik on ühte nägu ja on kõik valmis rääkima kõigest. Sealjuures üksteist ekspertideks ja asjatundjateks tituleerides. Teadus ja akadeemilised kraadid pole Eesti välispoliitikas ja selle selgitamise juures algusest peale midagi tähendanud. Kui, siis vaid häda neile, kes seda omandasid. Veel "Edasis" uhkeldati jõuga Alatalu asemele asudes sellega, et polegi rahvusvahelisi suhteid õppinud!

Tunnistan ausalt, et ma pole pärast oma ekraanilt eemaldamist ETV välispoliitika saateid praktiliselt vaadanud, sest mulle piisab näo või nime nägemisest ja ma juba tean ette, mis tuleb ja mis tase see on ning eelistan teisi kanaleid. Paar aastat tagasi kinnitus, et olin käitunud õigesti - juhtusin nimelt sirvima nõuka ajal autoriteetset "Artiklite ja retsensioonide kroonikat", millest avastasin, et mind asendama toodud ja pandud isikute artikleid polegi seal üldse kirjas. Ehk siis nende kokkukirjutatus oli niivõrd ilmne. See viimane asjaolu sai ka kogu grupile saatuslikuks, sest kui kõik sõltus ühest türannist ja too rääkis näiteks ekraanil ümber Kennedyte elulugusid, siis lähikond teadis, et see on sõnasõnaline tekst USA ajakirjadest. Teine mees pani ümber Der Spiegelit ja ühel hetkel panid kraad väiksemad mehed (võin siia kirjutada 4-5 nime) rahumeeli ümber vene keelest kõik, mis mõeldav oli. Seda märkasid paljud, sest näiteks Izvestijat loeti suhteliselt palju. Aga plagiaati eitati, sest kõik tahtsid kiirelt raha teenida. Ka tuntust tänu pidevale võimalusele rääkida ja esineda. Pidu kestis kuniks Made ilmutas oma nime all tõlketeose "Rahvusvahelised organisatsioonid", mis tähendas juba ka kriminaali ilmumist teleekraanile. Katse teda plagiaadi eest vastutusele võtta sünnitas enneolematu ringkaitse, mille varjus võeti plagiaator millegipärast tuntuks saanud seltskonda ning nüüd järgnes kõige ootamatum. Plagiaadi ja plagiaatori varjamiseks vallandati tõeline laimurünnak minu isiku vastu ning läks lahti suur identiteetide vahetus - kuna olin teist korda kasutanud kohaliku keskkomitee kaabakate vastu Moskva meeste abi ja nüüd oli Moskva muutunud Eesti vaenlaseks, siis sai keskkomitee bandest kohe Moskva all kannatav ehk õige seltskond ja Alatalust tehti mitte ainult keskkomitee, vaid ka Moskva mees. (Tasub vaadata, kui palju on mind 2000-13 netikommentaarides tituleeritud EKP töötajaks, lektoriks, Karl Vaino abiks jne. mis kõik on absurd, ent ühe ja sama seltskonna järjekindla kirjutamise tulemus). Üritan Madet praegugi plagiaadi eest vastutusele võtta, ent esimese ja teise astme kohtunikud Andres Suik ja Margo Klaar "ei saa aru, miks mul ei õnnestunud seda teha 1986-89.a." Vaat nii. Meelt siiski ei heida, sest Saksamaa teadusminister astus tagasi 1980.a. avaldatud plagiaadi eest ja Made raamat ilmus 1985.a.

Teleekraanist on mind ka pärast 1990-92.a. eemal hoitud, sest Põderi protezeest pealikuks tõusnud Rannamäe järgib oma mentori soovi mitte lubada rahvast harivaid saateid.

Miks ma seda kirjutan? Aga mulle õpetamine teleekraanil sobis ja tänu sellele mind ka mäletatakse. Tegelikult rabav tulemus - 35 aastat hiljem ja kui ma sellele tähelepanu juhin, siis kõik imestavad. Ma ise ka. Ent ilmselt aitas muljet säilitada minu n.ö. väsimatu esinemine lektorina - ikka paberile joonistades, nagu mind teleekraanilt mäletatakse.

Kirjutamise teine põhjus on selles, et oleks vaja uut "rahvusvahelist panoraami" eesti rahvale. Aga see tähendab täiesti uue näo tulemist ja paistab,et Anupõllu-Põderi printsiip - ekraanile pääseb vaid meist veel kehvem, nii moodustunud punt leidis, et neist oma korda kehvem jne. jne on loonud täieliku ummiku. Ehk aitab ükskord Tallinna TV?

11. 12. 2013
 
Ruutsoo kittumisest välismaal

Viskasin pilgu Ruutsoo publikatsioonidele ja on tunne, et seda "täistegemise" juttu ta Eestis ilmunuis pole küll käsitlenud. Seega tüüpiline võte, mida harrastasid isamaalased 1990ndatest peale. Tõesti, huvitav, miks ka kesik ja nõukogude võimu poolt karistatud Ruutsoo, kes seda  viimast kunagi ei unusta märkimast. Paari juhtumit olen meenutanud hiljaaegu, aga lisaks veel Liisa Pakosta rünnak 1998 või 99 välismaal Savisaare vastu teda Meciariga kõrvutades. Interneti algusaegadest tuleb meelde, kuidas USAst minult 1998 päriti - miks Kallas mind ründab Postimehes. Selgus, et PM internetiväljaandes, kuhu artikkel pandi n.ö. pikemalt ja iva oli selles, et koduseks tarbimiseks võeti vastavas kohas üks nimi vähemaks ehk siis minu nimi!? Esitasin siis arupärimise õiguskantslerile, aga vastuseks tuli mingi möga - praegu hea ära kasutada. Aga meenub ka orav Daimar Liivi palve Põhjamaade Nõukogu ja Balti Assamblee ühisistungil Helsingis veebruaris 1999, kui ta palus PM parlamendiliikmeid, et kui näevad või teavad Eestis korruptsiooni juhtumeid, siis sellest teavitada Eesti opositsiooni.

01. 12. 2013
 
Lossiplatsi 1a Tallinn 15165 | +372 6 722 622 | toomas.alatalu [ät] riigikogu.ee