Blogi
EKP keskkomitee propagandabande manala suurenes

Kuna tänast surmateadet saatsid kummalised kiidulood FBs, siis paar märkust tõe huvides. Need on kirjas ka minu mälestustes, mida korjati vist 15 ja uuesti 9 aastat tagasi, aga mis põletasid kellegi käsi ehk siis nad kusagil on, aga mul ka algmaterjal talletatud. Niisiis - mina tegin eile-täna manalateele läinust RSRi 3. presidendi riigipöördemänguga - see oli RSRi esimene show-etendus, mis läks publikule hästi peale ja tuli meie mainele kasuks. Hiljem ei suhelnud pikalt, kuniks ta ilmus Keskkomiteesse ja oli üks peamisi Anupõllu-Põdra bande soosijaid ehk ETV taseme allaviijaid. Arvatavalt ka peamine minu Ladina-Ameerika raamatu ärakeelaja, sest käsikirja tagasipilduja - tehke seda 3-4-meetrilt - Talts vaid esindas kedagi. Seejuures esindas Toomas Leito seda kampa EKP Keskkomitees, kes jäid teise-kolmandajärgulisteks ülikoolides, ent Valgesse Majja jõudnult kukkusid neist omal ajal edukamatele tagasi tegema ehk kohta kätte näitama. Mul seal kusagil kirjas mitu kahekõnet stiilis - kas sa ikka arvad, et me oleme endiselt ülikoolis?! Teine samasugune tüüp oli Aare Laanemäe, kes nüüd ilusaid luguraamatuid endast produtseerib.

Kriis võtab alasti ka ajakirjanduse lipulaeva

Olen korduvalt kirjutanud - ja minu teadustöö oligi ju sellest -, et kriisid võtavad kõik alasti. Ehk siis toimid nii nagu tegelikult oled. Riigikogu avaldus "Ajaloomälust ja ajaloo võltsimisest" ei pääsenud peavoolumeediasse - avaldas vaid Õhtuleht. Põhjus teada - 28 riigikogulase kangelaslik vastuhakk, keda ei saa nimetada teise riigi käepikenduseks ehkki lubatakse KohtlaJärve linnapeal kinnitada, et Putin pole agressor) ja Poola toetamine. Ja ikkagi oli üllatuseks Poola ründamine PM esikaanel 19. märtsil. Kaks päeva varem olid Prantuse võimud lihtsalt konfikseerinud kolm veoautot Inglismaale siirduvat kaupa puhastusvahendite ja maskide näol. Normaalne käik kriisi ajal. Poolakad nõudsid piiril seda, et Eestist pärit reisijad (oleg, keda tõttasid intervjueerima ajalehe vene toimetuse reporterid) jätaksid oma isiklikud või rendiautod maha ja istuksid suurematesse sõidukitesse. Normaalne nõue kriisi ajal. Päev varem ehk 18.03 ründas Putin krimmis järjekordselt Poolat (poolafoob!?) Ukraina pärast - tegid poloniseerides sealsetest venelastest ukrainlased. Ka sellest ei jõudnu meie meediasse midagi. Järgnes Eesti valitsuse pöördumine Soome valitsuse poole päästmaks pendelrändlemist ja mittepöördumine Läti valitsuse poole, kui ilmnes, et ei Riias ega Tallinnas teata, kui palju lätlasi käib Lõuna-Eestis ja eestlasi Põhja-Lätis tööl. Kui siiani sai veel Eesti ühes väljaandes mainida midagi kriitilist teise kohta, siis nüüd on tsensuur täielik - kriisi ajal mätsime teineteise vead kinni, est muidu pole mõeldav mõlema poole ladviku koos võimul püsimine.

Välispoliitika instituudi loomisest

Sattusin vanu Õhtulehti ära visates juhuslikult peale - mais 1991 lugesin mujalt, et on kavas luua Eesti Välispoliitika instituut ja siis ühtäkki tuli teade, et 4. oktoobril 1991 tehtigi ära. Nüüd leidsin materjalid, et loomisel arvestati - selgituskirja kohaselt - RSRi panust ja inimesi ning et algataja liikmeid oli 21, siis lisati 16 ja kohale kutsuti 36 (35 meest ja 1 naine). Keda muidugi ei kutsutud oli RSRi asutaja ja toona ainsana rahvusvahelistes suhetes  (regionaalse revolutsiooni teooria seda on) teaduskraadi omanud TA. Toomas Varrak jõudis septembris teisena saada teadusdoktori kraadi. Ühele 4.10.91 kuupäeva kandvale lehele oli käsitsi lisatud O.-M. Klaasen. H. Arumäe, E. Medijainen, T. Alatalu, M. Ilmjärv. Mis mainitutega järgnevalt tehti, ei tea, aga selle rehnuti järgi olin eelviimane ehk 40s välispoliitikast midagi teadja! Ent ikkagi mittekutsutav. Aga need olid aastad, kui ma ei mahtunud ka ühtegi tabelisse ja iga tänane rahvakirjanik või kirjanik võis mu kohta öelda, mida tahtis. Hiljem tulid siis suured ETV ajalooraamatud Alataluõ mainimata jne. Ilmselt oleks Alari Kivisaarel täna kosutav neid ridu lugeda mõistmaks milliseid varisere lasti meil toona enne ja pärast seda ETV ekraanile.

 
Mihkelson kutsub üles uuele tsensuurile

Loen jõudumööda tagantjärgi ajalehti - teen seda alati pärast pikemaid reise, mis mõistagi tagab minu teistele arusaamatu kõigiga kursis olemise - ja leidsin sealt parajalt arusaamatu sisuga, kuid lööva pealkirjaga "Rünnakuoht on suur. Toimetajad, kaitsemüürile!", mille autoriks "Marko Mihkelson,poliitik". Just niisuguse tiitliga. Kolm neljandikku leheküljest. Kõrval ehk siis Postimehe Arvamuskultuuri 25. jaanuari numbris on esimene kolonn Mart Juurele ehk siis M-me on palju. Pärast pikka heietamist interneti võimalustega kaasnevate ohtude üle ja viidates konkreetselt vaid USA kaitseminister Gates öeldu vale esitamisega Eesti ajakirjanduses, lajatab Mihkelson vägevalt. Kõrgelt-kaugelt ehk Snowdenile-Assange'i avalikustamist selgelt taunides (mida minu üllatuseks tegi ka see raadios kõnelev daam Itaaliast - Ülle Toodu? ilmselt on kusagil ühine seisukoht kujundatud) alustades - "väikestes avatud meediaruumides ehk siis mõistagi Eestis ja NB "pealegi igapäev"- on lihtne tekitada emotsionaalset ebastabiilsust ja luua julgeolekuriske. Järeldus - "kõige lihtsam vahend on tugev toimetajatöö. Nii nagu sõnal, on ka toimetajal praegu palju suurem roll, kui tal kunagi varem on olnud. Toimetaja teeb informatsioonist valiku ning muudab lood avaldamiskõlblikuks." Eks ole - "muudab ka". Vaat nii ja mulle kohe meenub, kuidas Mihkelsoni Postimehe peatoimetajaks oleku ajal 1997-2000 - mis ka uhkelt kirjas - Alatalu lood järsku kategooriasse "Lugeja kirjad" suunati ja siis üldse - 1999 lõpul - nendegi avaldamine lõpetati. Mäletatavasti läks Isamaaliit toona kohalikele valimistele koos Jevgeni Koganiga ja see tuli kinni mätsida - asi, mida minusugused järjekindlalt püüdsid avalikustada. Aga eks toonase tegeliku koostöö viljad ole ka paari aasta eest lahvatanud elamislubade müük, mille üks osaline siiani täie tervise juures riigikogus mõnuleb.

Kas Mihkelsoni üleskutset märgati? Olen pärast Kariibidelt naasmist kahel korral üritanud midagi põhimõtteliselt uut ja risti vastupidist peavoolule kirjutada. Viimast esindas "Püha õhtusöömamees" - nagu Ansip Samosti tabavalt ristis ja Kadri Liik, aga vanu lehti lugedes tuli välja, et sama jamaga läksid kaasa Olga Sõtnik, Ahto Lobjakas, minu oma ! erakonna juhid jne jne. Pole siis ime, et esimesest loost kisti maha (nimesid mainimata) Samosti ja Liigi kriitika ehk siis muudeigi tekst n.ö. avaldamiskõlblikuks.  Teine - Ukraina esimene sisuline analüüs aga ilmus alles tänu kolmandale toimetajale. Nõukogude ajal ilmusid minu analüüsid Tshiili ja Portugali revolutsioonidest kohe, venitusteta, sest autorit loeti antud teema spetsiks. Nii et ilmselt aitähh Marko!

 

23. 02. 2014
 
Eesti välisasjatundjate kõrbemine oli ja on totaalne

Kuna läksin ära 23.01 hommikul, siis ei teadnud ma tagasitulekuni sellest, et 24.01 teatati Eesti-Vene piirlepingu allakirjutamisest 18.02 ehk siis Sochi olümpiamängude ajal. Seda teadmata lugesin Amsterdam-Tallinna lennukis hämminguga Kadri Liigi õpetussõnu Ansipile, kuidas too ei tohi Sochis pildile jääda jne. Seejärel avastasin seltsimees Samosti kuulsa lubaduse 27st kuupäevast ja petitsiooni "Aitame Andrsu Ansipil õiget otsust teha"  tegemise, mis aidanuks Ansipil sõitu ära jätta ja see kogus koguni vist 965 allkirja. Leidsin ka Mart Helme reetmise süüdistustega artikli ja hulgi haukumist Sochi aadressil, enne kui avastasin piirilepingu allakirjutamise. Nagu öeldakse - tule taevas appi! Ükski nn. välispoliitika tundjatest pole siiani tulnud selle peale, kui elegantse käigu teeb Putin - sõlmib OM ajal igavese ehk olümpialiku rahulepingu - mida muud see piirileping naabriga on, läheb sellega ajalukku ja ühtlasi kustutab sellega enda kui Pekingi OM aegse sõjardi kujundi. USA vabariiklaste algatusel Sochi kallal haukuma hakanud Eesti õukonna- ja kollased lehed ning nende peremehed ei ole tänaseni aru saanud, kui osavalt Putin neid kasutab oma imidzi parandamiseks. Pealegi topelt - Ka Gruusiasse sissetungimise eest.

Pakkusin sellest lugu veel 11.o2 hommikul Delfile - Soonvald lubas kindlalt avaldada, ent siis algas arusaamatu venitamine ja kuna täna hommikulgi ei suvatsetud mulle vastata, läkitasin loo ERRi, kus see on nüüd ka üleval. Kärbitult, sest juba pealkirjas on kadunud  sõna "Eesti" ja tekstis kõik meie endiga seotu - Eesti kriitika, eesti kriitikud, eesti otsustajad jne. sest ilmselt ju ei saa asjatundmatud ja vastutustundetud olla need Samostid ja Liigid ning nende ülemused, kes väliskorraldusi täidavad. Kui lugu koosnes kahest osast - Eesti arusaamatust tegutsemisest ja Putini lõksust, siis esimene on üldse välja jäänud. Praegune pealkiri nagu tõotaks, et kogu Sochi kriitika peaks lõppema piirilepingu allakirjutamisega, kuid see käib vaid Eesti kohta. Eks nn. solidaarsusega tule kaasa minna, aga kui see sind end eriliselt puudutab ning oled ise end mänginud vahendiks, tühipaljaks leluks suures poliitikas, siis on targem ikka vähemalt pool suud kinni pidada.

See, et USA propaganda Moskvat eriliselt kostitab, pole mingi üllatus. 1961.a. nuhkisid jänkid välja, et tuleb midagi suurt ja neli päeva enne Gagarini lendu paisati välja uudis, et toimus nurjunud kosmoselend ja hukkus kosmonaut Iljushin. Kuna sensatsioon  oli tõele lähedane, siis see töötas ja pani Gagarini lennu kajastamisele pitseri. Nüüd töötati samal põhimõttel - oli teada, et tuleb vägev OM algus ja loodi innukalt hävitavat pilti Sochist, milles üleagaralt lõid kaasa Eesti poliitikud ja ajakirjandus. Loomulikult muutis avapidu paljude arvamust ja tasub vaadata suurriikide ajalehti ja TV edastusi, mis muutusid kohe ööst päevaks, asi, millega Eesti omad ei saanud hakkama või ei tahtnud seda teha - Kadri Liik paiskas oma tarkusi kodumaale isegi 10 päeva hiljem, aga tema ju ikkagi esindab kedagi seal....(kui ikka esindab?) Surve oli nii suur, et isegi Ansip pidi end Sochis olles õigustama!? Nüüd aga saab kogu maailma kohe-kohe teada, et ülipüüdlik Eesti ise on kõige suurem Putini reziimi välisilustaja.   

Täiendet 15.02

15. 02. 2014
 
Eesti ei oska toota informatsiooni

Sattusin esmalt tagantjärgi ERR uudisele Astrid Kanneli 28.01 tõdemusest, et tal ei lastud Janukovõtshi Tallinna visiidi ajal 15.10 esitada küsimust ja pärast läks nagu läks. Püüdsin seda kommenteerida, aga mingid uued jurad segavad - käsk on teksti kirjutada, aga toodud on vaid numbrid - igal juhul on tegu klassikalise näitega sellest, kuidas ajakirjanik peab tegema poliitikat , kus poliitik - antud juhul Ilves - seda teha ei taha või ei julge ning peaks sel juhul "lubama" ajakirjanikul külalisega kokkulepitut rikkuda ehk siis küsimust esitada. Paraku jäid mõlemad araks ja vaid üks on tagantjärgi tark. Olen kindel, et nii oleks Janukovots juba varem vahele võetud sellega, mis tal oli plaanis teha 21.11. Kahju - Tallinn võinuks pääseda uudistesse nii 15.10 kui 21.11.

Täpselt sama äpu mängimine kajastub üha rohkem EV välisministeeriumi infopatakates, millede põhjal vaadi Urmas Paet räägib ja kõik teised kohalolijad vaikivad. Värskeim näide -Paeti kohtumine Saksa uue/vana välisministri Steinmeieriga 6.02. Kahel leheküljel on  tsitaadid vaid  Paetilt. Sakslane ei ütle kohe midagi. Julgen selles kahelda ja kui pole ajakirjanikku kaasas, siis tuleks Paetil endal küsida - mida on tal õigus levitada? Seda et Paet kõike teab ja kõikidel nõupidamistel üksinda ja õigesti räägib, on välisministeeriumi teabetalitus ammu  kõigile selgeks teinud.

08. 02. 2014
 
Lossiplatsi 1a Tallinn 15165 | +372 6 722 622 | toomas.alatalu [ät] riigikogu.ee