Blogi
EKP keskkomitee propagandabande manala suurenes

Kuna tänast surmateadet saatsid kummalised kiidulood FBs, siis paar märkust tõe huvides. Need on kirjas ka minu mälestustes, mida korjati vist 15 ja uuesti 9 aastat tagasi, aga mis põletasid kellegi käsi ehk siis nad kusagil on, aga mul ka algmaterjal talletatud. Niisiis - mina tegin eile-täna manalateele läinust RSRi 3. presidendi riigipöördemänguga - see oli RSRi esimene show-etendus, mis läks publikule hästi peale ja tuli meie mainele kasuks. Hiljem ei suhelnud pikalt, kuniks ta ilmus Keskkomiteesse ja oli üks peamisi Anupõllu-Põdra bande soosijaid ehk ETV taseme allaviijaid. Arvatavalt ka peamine minu Ladina-Ameerika raamatu ärakeelaja, sest käsikirja tagasipilduja - tehke seda 3-4-meetrilt - Talts vaid esindas kedagi. Seejuures esindas Toomas Leito seda kampa EKP Keskkomitees, kes jäid teise-kolmandajärgulisteks ülikoolides, ent Valgesse Majja jõudnult kukkusid neist omal ajal edukamatele tagasi tegema ehk kohta kätte näitama. Mul seal kusagil kirjas mitu kahekõnet stiilis - kas sa ikka arvad, et me oleme endiselt ülikoolis?! Teine samasugune tüüp oli Aare Laanemäe, kes nüüd ilusaid luguraamatuid endast produtseerib.

Kriis võtab alasti ka ajakirjanduse lipulaeva

Olen korduvalt kirjutanud - ja minu teadustöö oligi ju sellest -, et kriisid võtavad kõik alasti. Ehk siis toimid nii nagu tegelikult oled. Riigikogu avaldus "Ajaloomälust ja ajaloo võltsimisest" ei pääsenud peavoolumeediasse - avaldas vaid Õhtuleht. Põhjus teada - 28 riigikogulase kangelaslik vastuhakk, keda ei saa nimetada teise riigi käepikenduseks ehkki lubatakse KohtlaJärve linnapeal kinnitada, et Putin pole agressor) ja Poola toetamine. Ja ikkagi oli üllatuseks Poola ründamine PM esikaanel 19. märtsil. Kaks päeva varem olid Prantuse võimud lihtsalt konfikseerinud kolm veoautot Inglismaale siirduvat kaupa puhastusvahendite ja maskide näol. Normaalne käik kriisi ajal. Poolakad nõudsid piiril seda, et Eestist pärit reisijad (oleg, keda tõttasid intervjueerima ajalehe vene toimetuse reporterid) jätaksid oma isiklikud või rendiautod maha ja istuksid suurematesse sõidukitesse. Normaalne nõue kriisi ajal. Päev varem ehk 18.03 ründas Putin krimmis järjekordselt Poolat (poolafoob!?) Ukraina pärast - tegid poloniseerides sealsetest venelastest ukrainlased. Ka sellest ei jõudnu meie meediasse midagi. Järgnes Eesti valitsuse pöördumine Soome valitsuse poole päästmaks pendelrändlemist ja mittepöördumine Läti valitsuse poole, kui ilmnes, et ei Riias ega Tallinnas teata, kui palju lätlasi käib Lõuna-Eestis ja eestlasi Põhja-Lätis tööl. Kui siiani sai veel Eesti ühes väljaandes mainida midagi kriitilist teise kohta, siis nüüd on tsensuur täielik - kriisi ajal mätsime teineteise vead kinni, est muidu pole mõeldav mõlema poole ladviku koos võimul püsimine.

Välispoliitika instituudi loomisest

Sattusin vanu Õhtulehti ära visates juhuslikult peale - mais 1991 lugesin mujalt, et on kavas luua Eesti Välispoliitika instituut ja siis ühtäkki tuli teade, et 4. oktoobril 1991 tehtigi ära. Nüüd leidsin materjalid, et loomisel arvestati - selgituskirja kohaselt - RSRi panust ja inimesi ning et algataja liikmeid oli 21, siis lisati 16 ja kohale kutsuti 36 (35 meest ja 1 naine). Keda muidugi ei kutsutud oli RSRi asutaja ja toona ainsana rahvusvahelistes suhetes  (regionaalse revolutsiooni teooria seda on) teaduskraadi omanud TA. Toomas Varrak jõudis septembris teisena saada teadusdoktori kraadi. Ühele 4.10.91 kuupäeva kandvale lehele oli käsitsi lisatud O.-M. Klaasen. H. Arumäe, E. Medijainen, T. Alatalu, M. Ilmjärv. Mis mainitutega järgnevalt tehti, ei tea, aga selle rehnuti järgi olin eelviimane ehk 40s välispoliitikast midagi teadja! Ent ikkagi mittekutsutav. Aga need olid aastad, kui ma ei mahtunud ka ühtegi tabelisse ja iga tänane rahvakirjanik või kirjanik võis mu kohta öelda, mida tahtis. Hiljem tulid siis suured ETV ajalooraamatud Alataluõ mainimata jne. Ilmselt oleks Alari Kivisaarel täna kosutav neid ridu lugeda mõistmaks milliseid varisere lasti meil toona enne ja pärast seda ETV ekraanile.

 
Adamsist ja Madest

Tuli huvitav pakkumine "Vabaerakonna Algatusrühmalt ja Jüri Adamsilt" - toetada pöördumist Riigikogu poole, et too vaataks ümber erakondade rahastamise poliitika. Torkab silma Adamsi ise-eristumine. Või iseenda esiletõstmine, sest mida aeg edasi, seda kindlamalt kuulutatakse, et Adams oli meie põhiseaduse põhiautor ja kui ta palub nüüd riigikogul midagi muuta, siis on ju see tema enda kätetöö vili!? Kui ta juba esineb lahus vabaerakonnast ja sel seltskonnal on moraalne õigus midagi taotleda, siis Adamsi iseseisev osa/lisa antud läkituses peaks ikkagi algama vabandusega - panin mööda!

Saatuse tahtel läksid meie teed kokku Tartu 1. keskkoolis, kuhu mind saadeti õpetaja praktikale ja jäi hästi meelde Adams, kes kooli tulemise asemel eelistas samal ajal istuda kohvikus!! Vähemalt seda osa tema elust ma dissidentluseks küll ei pea, sest esimeseks tagajärjeks sai kooli lõpetamine kaugõppes ja kord kujunenud suhtumine õpingutesse jättis ta ilma ka kõrghariduse diplomist. Millegipärast üritati teda pärast õigusekomisjoni juhtimist edutada 1994.a.koguni justiitsministriks ja siis tulid Tarand ja Ko Adamsile vastu ja muudeti seadust, et ministriks võib Eesti vabariigis olla ka keskharidusega mees. Saatuse irooniana sai just hariduspaberita mehest justiitsminister. Tegelikult õiglane varjundiheit Eesti justiitssüsteemile, sest tehti ju sama, mida Adams tegi Eesti põhiseadusega - see kirjutati nii, et  Arnold Rüütlist ei saaks presidenti. Nüüd väidan - artikkel on valmis ja ilmub loodetavasti sügisel - et ka 1993.a. valminud "Välisssuhtlemisseadus", mida ka õiguskomisjon Adamsi juhtimisel menetles, oli samuti tüüpiline ühe-mehe-jaoks-tehtud ehk Lennart Meri jaoks tehtud seadus. Ma pidin neli aastat pingutama, et see teise maailmasõja eelses vaimus ja 1936 ja 1938.a. seadusi eeskujudena kasutatud seadus saaks muudetud tänapäevaseks. Nüüd tahab Adams siis ilmselt jällegi midagi kellelegi - nii et - enam ei saa.

Tiit Madet pidi kindlasti rõõmustama kolm nädalat tagasi tulnud sõnum veel ühe Venemaa ministri vahelevõtmisest plagiaadiga. Mina aga sattusin artiklit kirjutades Mati Määritsa sõnumile 8. mai 1990 Rahva Hääles, kus tuletatakse meelde tema "sõnasõda Toomas Alataluga" - on ikka tagasihoidlik väljend küll plagiaadi ja plagiaatori kollektiivse varjamise kohta. Ning sõnum, mida ma nende ridade lugemiseni veel ei teadnudki - Made olla tunnistatud 1989.a. Eesti parimaks ajakirjanikuks ja "Rahva hääl" oli paigutanud tema portreefoto esilküljele. EKP Keskkomitee kaabakatelt midagi muud olnuks raske oodata, ent ikkagi - suur osa Rahva Hääle seltskonnast on n.ö. elu ja tervise juures. Ilmselt tuleb kontrollida, sest ilmselt korraldati selleks ka mõni pseudo-sotsioloogiline uurimus.

29. 04. 2014
 
Lossiplatsi 1a Tallinn 15165 | +372 6 722 622 | toomas.alatalu [ät] riigikogu.ee