Blogi
EKP keskkomitee propagandabande manala suurenes

Kuna tänast surmateadet saatsid kummalised kiidulood FBs, siis paar märkust tõe huvides. Need on kirjas ka minu mälestustes, mida korjati vist 15 ja uuesti 9 aastat tagasi, aga mis põletasid kellegi käsi ehk siis nad kusagil on, aga mul ka algmaterjal talletatud. Niisiis - mina tegin eile-täna manalateele läinust RSRi 3. presidendi riigipöördemänguga - see oli RSRi esimene show-etendus, mis läks publikule hästi peale ja tuli meie mainele kasuks. Hiljem ei suhelnud pikalt, kuniks ta ilmus Keskkomiteesse ja oli üks peamisi Anupõllu-Põdra bande soosijaid ehk ETV taseme allaviijaid. Arvatavalt ka peamine minu Ladina-Ameerika raamatu ärakeelaja, sest käsikirja tagasipilduja - tehke seda 3-4-meetrilt - Talts vaid esindas kedagi. Seejuures esindas Toomas Leito seda kampa EKP Keskkomitees, kes jäid teise-kolmandajärgulisteks ülikoolides, ent Valgesse Majja jõudnult kukkusid neist omal ajal edukamatele tagasi tegema ehk kohta kätte näitama. Mul seal kusagil kirjas mitu kahekõnet stiilis - kas sa ikka arvad, et me oleme endiselt ülikoolis?! Teine samasugune tüüp oli Aare Laanemäe, kes nüüd ilusaid luguraamatuid endast produtseerib.

Kriis võtab alasti ka ajakirjanduse lipulaeva

Olen korduvalt kirjutanud - ja minu teadustöö oligi ju sellest -, et kriisid võtavad kõik alasti. Ehk siis toimid nii nagu tegelikult oled. Riigikogu avaldus "Ajaloomälust ja ajaloo võltsimisest" ei pääsenud peavoolumeediasse - avaldas vaid Õhtuleht. Põhjus teada - 28 riigikogulase kangelaslik vastuhakk, keda ei saa nimetada teise riigi käepikenduseks ehkki lubatakse KohtlaJärve linnapeal kinnitada, et Putin pole agressor) ja Poola toetamine. Ja ikkagi oli üllatuseks Poola ründamine PM esikaanel 19. märtsil. Kaks päeva varem olid Prantuse võimud lihtsalt konfikseerinud kolm veoautot Inglismaale siirduvat kaupa puhastusvahendite ja maskide näol. Normaalne käik kriisi ajal. Poolakad nõudsid piiril seda, et Eestist pärit reisijad (oleg, keda tõttasid intervjueerima ajalehe vene toimetuse reporterid) jätaksid oma isiklikud või rendiautod maha ja istuksid suurematesse sõidukitesse. Normaalne nõue kriisi ajal. Päev varem ehk 18.03 ründas Putin krimmis järjekordselt Poolat (poolafoob!?) Ukraina pärast - tegid poloniseerides sealsetest venelastest ukrainlased. Ka sellest ei jõudnu meie meediasse midagi. Järgnes Eesti valitsuse pöördumine Soome valitsuse poole päästmaks pendelrändlemist ja mittepöördumine Läti valitsuse poole, kui ilmnes, et ei Riias ega Tallinnas teata, kui palju lätlasi käib Lõuna-Eestis ja eestlasi Põhja-Lätis tööl. Kui siiani sai veel Eesti ühes väljaandes mainida midagi kriitilist teise kohta, siis nüüd on tsensuur täielik - kriisi ajal mätsime teineteise vead kinni, est muidu pole mõeldav mõlema poole ladviku koos võimul püsimine.

Välispoliitika instituudi loomisest

Sattusin vanu Õhtulehti ära visates juhuslikult peale - mais 1991 lugesin mujalt, et on kavas luua Eesti Välispoliitika instituut ja siis ühtäkki tuli teade, et 4. oktoobril 1991 tehtigi ära. Nüüd leidsin materjalid, et loomisel arvestati - selgituskirja kohaselt - RSRi panust ja inimesi ning et algataja liikmeid oli 21, siis lisati 16 ja kohale kutsuti 36 (35 meest ja 1 naine). Keda muidugi ei kutsutud oli RSRi asutaja ja toona ainsana rahvusvahelistes suhetes  (regionaalse revolutsiooni teooria seda on) teaduskraadi omanud TA. Toomas Varrak jõudis septembris teisena saada teadusdoktori kraadi. Ühele 4.10.91 kuupäeva kandvale lehele oli käsitsi lisatud O.-M. Klaasen. H. Arumäe, E. Medijainen, T. Alatalu, M. Ilmjärv. Mis mainitutega järgnevalt tehti, ei tea, aga selle rehnuti järgi olin eelviimane ehk 40s välispoliitikast midagi teadja! Ent ikkagi mittekutsutav. Aga need olid aastad, kui ma ei mahtunud ka ühtegi tabelisse ja iga tänane rahvakirjanik või kirjanik võis mu kohta öelda, mida tahtis. Hiljem tulid siis suured ETV ajalooraamatud Alataluõ mainimata jne. Ilmselt oleks Alari Kivisaarel täna kosutav neid ridu lugeda mõistmaks milliseid varisere lasti meil toona enne ja pärast seda ETV ekraanile.

 
Moskvas tunnistati tsetseenide põletamist

Reedel näidati Moskva rahvusvahelisel filmifestivalil varem Venemaa kultministeeriumi poolt ära keelatud - kui valelikku ja laimavat - filmi tsetseenide küla ja selle elanike põletamist 23. veebruaril 1944, kuna nood keeldusid küüditajate korraldusi täitmast. Põletatute arv - 700 - on suurem kui ohvrite arv sakslaste poolt 1943 põletatud Hatõnis ja Odessa tulemöllus 2.05.2014 hukkunute arv, mis vene propagandas kiirelt uueks Hatõniks ristiti, et euroukrainlasi saaks edasi fasistideks sõimata jne. Nii et Moskva kesklinnas siiski teatud pööre toimus - hakati ajaloolist tõde kaitsma ja see teeb Stalini ikkagi Hitleri sarnaseks. Seda ta selgelt oligi, kui meenutada, mida tehti Soomes Talvesõjast puudutatud aladel ja okupeeritud Eestis, Lätis, Leedus, Lääne-Valgevenes ja - Ukrainas 1941.a. suveni. Arvata on, et Nõukogude armee käekiri polnud parem ka Mongoolias-Mandzuurias 1938.a., paraku puuduvad andmed sealsetest "kangelastegudest" tsiviilide kallal.

Kirjutamise ajendiks sai Hardi Volmeri jutu lugemine LPs - kuidas üks kohalik ekspert ei lasknud tema "Elavaid pilte" Karlovy Vary festivalile - huvitav - kes? - ja siis juba järgnes Berliini festivali otsustajate kisa  - ärge näidake Saksa vägede tervitamist 1941. Meie ei taha sellest aru saada!

Olengi jätnud kirjutamata oma värsked muljed Berliinist, kus käisin eelnevalt Saksa DV aegu 1977. Elasime nüüd samas kandis ehk Aleksander Platzi lähedal ja oli vapustav tõdeda, et alles on mitte ainult Rosa-Luxemburg ja Karl-Liebknecht, vaid ka Karl-Marx-Strassed ja isegi Karl Marxi ja Fr. Engelsi monumendid. Aga nii see vaimne orjastamine jätkub. Sedapuhku venelaste nõudel, kes alles äsja ei lubanud kusagil Berliinis maha võtta kahte Vene tanki - tuleb ikka meeles pidada, et olid kaotaja. Marxi-Engelsi, nagu ka avalikult kurja korda saatnud Lenini kujude hoidmine Ida-Ukrainas pole tegelikult muu kui stalinismi au sees hoidmine ja tema Hitleri kõrvale panemise vältimine. Vahendeid valimata, sealhulgas ajalugu unustades ja isegi seda kustutades. Seda kõike tehakse teadlikult, rõhudes ühelt poolt sakslaste süüdiolemise kompleksile (ja see püsib, kuniks on püsti Marxxid-Engelsid) ja kasutades - teiseks - juutide kaasabi, kes ka kannatasid Stalini käe läbi, ent kuna Hitleri holocaust ületas selle sisult ja kordades, siis tehtigi poliitiline otsus Stalini ja Venemaa eelistamiseks seda isegi 9. mai tähistamise mõttes. Iisrael on ju ainuke nn. lääneriik, kes seda teeb koos Moskvaga. On küllalt sümboolne, et 2009.a. ehk siis pärast Gruusia sõda, kus stalinlik imperialism näitas uuesti oma tegelikku ja julma nägu, kinnitati Iisraeli-Venemaa tippkohtumisel - Peres ja Medvedev - et mõistetakse teise maailmasõja ajalugu ühiselt üheselt - Stalin oli õige mees!

Mida teha? Ei muud, kui rääkida edasi tõtt Stalini repressioonidest ja loota, et kujud kukuvad nii Saksamaal kui Ida-Ukrainas. Au tsetseenidele ja neile, kes otsustasid filmi nende põletamisest näidata. Aga see on vist neli Hatõni! Ei maksa unustada sedagi, et Stalin püüdis - nagu Hitlergi- hävitada terveid rahvaid - poolakad olid ju 1939-41 kapitalistide, maaomanike ja muu rämpsu hulgas ametlikult kirjas kui rahvus! Rääkimata Krimmi tatarlastest ja tsetseenidest. Mis veel reisilt mõtlemapanevat meelde jäi - Hitleri poolt samuti totaalse hävitamise alla langenud mustlaste memoriaal on kohe Bundestagi külje all ja selle moodustavad veesilma ümber vaid sajad paekivid, milledelt otsisme asjatult Klooga nime. Teadu on meil seal mälestuskivid nii juutidele kui mustlastele.  Juutide memoriaal asub Bundestagist eemal ja on tähistatud suurte maapealsete sarkofaagidega - kontrast mustlastega missugune.

Kaks detaili veel - Bundestagi hoone ühes nurgas avastasin  mälestustahvli Ungari-Saksa sõprusele kuupäevaga 10. september 1989 ehk siis päev, mil ungarlased avasid piiri Austriaga, et idasakslased saaksid läände minna. Samas kõrval, kuid hoonest eraldi oli müüritükk, mis tunnustas Solidaarsuse rolli ajaloos. Ent üks meenutus oli ikkagi Bundestagi küljes ja teine selle kõrval ehk õige paikapanek ja juhtnöör kõigile ajaloo tegijate ja tegemise mõttes.

23. 06. 2014
 
Lossiplatsi 1a Tallinn 15165 | +372 6 722 622 | toomas.alatalu [ät] riigikogu.ee