|
Võimalik, et see lugu on hiljaks jäänud - väikeste JOKKmeeste hordid, Galojani ja veel kuulsamate riigirahade pihtapanijate imetlejad ning kõik Ansipi-eitajad keskerakonnast venelasteni välja on juba ühise mütsi elik fooliumi all ja seis lõhnab kangesti Tiit Vähi-97 järgi, kui üks ajakirjanik teiste lahkel nõusolekul võttis maha Eesti läbi aegade ühe kõvema peaministri. Ansip on veel kõvem, ent meil on ka juurde tulnud nii mittemõtlevadi kui jäärapäiseid ajakirjanikke, õigem on küll öelda - nende avaldajaid, kellede vastava käitumise motiivid ja tuule suund on läbinähtavad. Ometi!! Selle "Ansipi ämma" teema sünnitajaks oli Eestimaa Kompartei keskkomitee (eks)instruktor Leivi Sher, kireva minevikuga ja enda valesti tehtud otsustest kibestunud tegelane, kes pronkssõduri epopöa otsustavatel päevadel tuletas ootamatult meelde, kuidas tema Tartus tööülesandeil olnuna nägi Ansipit... (Viimane aga pareeris, et oli ämma juures). Selle uudise toimetas regnum.ru-sse edasi Sheri aatevend Klenski ja alles sealt jõudis see Postimehe ajakirjaniku vahendusel Eesti(_keelse) meedia teemaks - niisugust asja võib korda saata vaid endine kommunist. Elik - kuigi Ansip tegi sisuliselt rahvusliku teo, moonutati see kommunisti ettevõtmiseks. Pealegi moraalitu kommunisti ettevõtmiseks, sest - näete - valetab, et oli ämma juures. Kindlasti oli hoopis kohal ja ässitas koeri inimeste kallale. Indrek Toome jõudis vahepeal asju klaarida, aga ega see meie põmmpeadele, kesikustest-venelastest rääkimata - enam ei mõju. Ning on veel Juur ja Oja, kes aastaid elatuvad sellest jutust ja nende käes on see tõesti ärapanemine. Olgu teema lõpetuseks öeldud, et see, kes millise teema toona ja kuidas Sher oma teema tõstis, on mul kuupäevaliselt kirjas 2008.a. ilmunud Bronze Soldier Removal raamatus (minu inglisekeelsed üllitised 1990-2004 tekitasid kohalikes - kes tegid kõik, et Monthly Survey lõpetaks ilmumise - raevu just seetõttu, et nende kronoloogiates olid halastamatult kirjas kõik taolised asjad). See fakt on kirjas ka Akadeemia N1/2010 artiklis EKP allakäigust. Igal juhul - üldistades - on Ansipi ämma ketramine klassikaline näide sellest, kuidas EKP aparaat, täpsemalt selle viimase võimaluseni laveerinud ja Moskvaga kokkumänginud osa kontrollib ja suunab tänaseni Eesti Vabariigi ajakirjandust. (Olen juba kirjutanud, kuidas Riigikogu esimest koosseisu kontrolliti). Tõdegem - nutikas propagandavend ja mitmel toolil istunud ja istuv EKP Instruktor Leivi Sher suutis käivitada ühe kõige pikemaajalisema ja toimiva massilise ajupesu kampaania Eestis! Võiks ehk ikka olla nii, et tolle aja aparatchiku tööst räägiksid nood ise - mitte tellimise peale teist süüdistades, nagu on teinud mitu Ansipi toonast kolleegi,- vaid tegelikust seisust ja toonastest võimalustest rääkides. Kompartei aparaadis olles sõltus kõik ikkagi sellest, kas olid mees ja eestlane või ei olnud. Olles Tartu komsomoli linnakomitee esimene sekretär, ei läinud ma näiteks 1. mai 1966 demonstratsiooni tribüünile! Skandaal missugune! See oli aeg pärst XIII kongressi ja mind oli veetud büroolt büroole. Trots oli suur ja mul nagu ei olnud ettekujutust ka, et tribüünile saab propuskiga, et seda kontrollivad sõjaväelased ja kui mult seda nõuti - aga XIII kongressi nn. lisaotsustes oli kirjas poliitika avalikkus ja avalikustamine, siis ma lihtsalt läksin koju ja kõik. Võib ette kujutada, mis pärast järgnes, ent - esimese sekretäri demonstratiivne puudumine tribüünilt ehk töölt oli võimalik. Mis aga puutub ämma, siis detsembris 1966, kui olin juba Moskva komsomolikoolist välja heidetud ja tänu Feodor Klementi autoriteedile linnakomitee sekretäri ametis edasi, otsustasin jõuludeks minna Tallinna oma naise, väikse tütre ja äia-ämma juurde. Ehkki oli tööaeg! Ja olingi seal, aga ju vist nägi mind keegi linna peal ja 28.või 29. detsembril sain kiirkorralduse uuesti Tallinna tulla 1. sekretäri Pollimanni jutule ja ilmselt on kusagil paber selgitusega, miks ma viibisin 22-25.12 oma ämma juures! Seda jõulude-ajal toimunut tuletati meelde, kui mind kaks kuud hiljem maha võeti. Tahan lihtsalt öelda, et niisugused äraminemised/olemised olid tol ajal mõeldavad ja võimalikud, kui mees nii otsustas. Nii et mina küll usun Ansipit, et ta oli ämma juures. Olen varemgi väitnud ja kordan siingi, et pean Ansipit Tartu vaimu esindajaks. Tartu vaimu esindajad olid ja on iseotsustajad, kes ei lase end mõjutada ei Tallinna bürokraatidest ega Moskvast - toona ja Brüsselist - täna. Jäänuks Ansip - nagu varem Laar ja Kallas - kuulama Brüsselit, kohalikest iga-võimu-ajal-värisejatest rääkimata, oleks kuju tänaseni edasi Tõnismäel. |