|
Mõtlesin sama pealkirja all teha pikema loo pärast Eesti-Vene piirilepingu nurjumisele pühendaud pikema teadusartikli valmimist, ent osalt eilse Rannamäe nn. tagasitõmbumise ja eriti tänase Roman Ubakivi Eesti Ekspressi ilmselt interneti väljaandes ilmunud Eesti välispoliitikale pühendatud loo mõjul panen paar asja kirja. On ikka anekdoot küll - minu viimane ja tõesti originaalne, esimesena-selle-peale-tulnu lugu Venemaa välispoliitikast ja Eesti kohast selles lükati Ekspressist tagasi - avaldasin selle muudetud kujul, teistsugust lugejate kontingenti arvestades Õhtulehes, välispoliitilise hariduseta Ubakivi lugu aga ilmub!? Pean ikka ja jälle mõnu või irooniaga meenutama oma saatust, mis algas 1967 raadio, seejärel - 1973 - poolte ajalehtede sulgemisega minu jaoks, siis 1978 teleekraanilt kõrvaldamisega. Kogu sellest perioodist on mul alles vähemalt viis koosoleku protokolli, milledes nõuti, et loeksin teksti paberilt maha ja ükskord ma televisioonis seda demonstratiivselt ka tegin - prillid ees (nagu VPl), aga keerasin kiirelt läbi saanud lehekülje kähku vaataja poole, et kõik saaksid veenduda - seal pole ridagi kirjas, see on tühi! Ning siis "Edasi" organiseeritud ülevõtmine Tallinnast nelja kuti poolt, kes oma teguviisi Mart Kadastiku vahendusel selgitasid 1. või 3. jaanuaril 1986 "Edasis" järgmiselt: see, et meil pole eriharidust on isegi hea, sest nii oskame lugejale arusaadavamalt kirjutada! Enne neid, Tallinnast organiseeritult suunatuid noorsante olid "Edasi" väliskommentaaride autoriteks õigusteaduse doktor Abner Uustal ja filosoofiakandidaat TA oma näopiltidega. Nüüd tulid uued näod ja vanad kadusid. Ja need uued näod ja nende mitteerialased teadmised on sealt peale katnud kogu Eesti välispoliitilise jutu. Rääkimata plagiaadi vohamisest ehk võõraste mõtete massilisest ümberpanemisest. Kes 100%liselt, kes JOKKina. Nii nõuka- ajal kui ka sujuvalt üle minnes Eesti Vabariigis. Pooled poistest tegid küll esinemise/kirjutamise kõrval läbi Leningradi parteikooli, aga seda nagu ka erihariduseks ei saa pidada ja selle kooli läbimine on üksmeelselt mahavaikitav teema. (Ainult TA on millegipärast arvel kui kõikvõimalik punane ja endine!? - aga eks see ole ainurääkija(te) õigus oma patud teise kaela ajada) Selgitus Nõukogude ajal eesti meedias toimunule ja selle jätkumisele täna on väga lihtne - toimetajate endi madal tase ja jätkuv igasuguse uue mõtte või idee kartus. Aga ka professionaalne kadedus ja kartus, et keegi teine võib silma paista. Peamine on siiski ametialane mugavus ja koha hoidmine, sest järsku mõni ülemus - või veel hullem - kusagilt saatkonnast öeldakse, et selles arvamuses on midagi ... Ja ongi asjatundjal lips läbi ja diletandi lugu teretulnud. Ning kui diletandil lastakse rääkida või teda avaldatakse aastaid ning asjatundjaid samal ajal ei lasta ekraanile ega ka avaldata ehk siis puudub elementaarne võrdluse võimalus, on reakodanikule/televaatajale/lugejale raske selgeks teha, et too mees ei tea ju asjast midagi. Teadliult madalal hoitud tase aga annab hea võimaluse punkte ja lisatasu teenida, andes näiteks sõna seltsimeestele Soomest või Brüsselist, et rahvale vaheldust pakkuda ja näidata, et seal mõeldakse natuke targemini kui kodustel diletantidel see välja tuleb. Koduseid talente tappes ja eirates on ka põhjust kisada - toome talendid koju! |