Blogi
 
Teadmistest ja "teadmistest"

Sedapuhku õnnestus kahes kohas - Päevalehes (20.07) ja Delfis (21.07) anda lai pilt Süürias toimuvast ning kaeda seda, mida teistes Eesti väljaannetes selle kohta kirjutati. Igal juhul mitte analüüsi, vaid - siit-sealt laenatud faktide kokkukirjutused. Sealjuures mitte ühtegi uudist mulle, sest vaatan vähemalt viie infoagentuuri uudiseid - asi, mida teised kirjutajad selgelt ei tee. Võin nii öelda, sest näiteks Postimehes on kirjas juba ümberlükatud faktid, sest olukorra tõsidust arvestades käib seal praegu kõva valetamine elik propaganda, mistõttu tuleb kõik mõnest teisest infoallikast üle kontrollida. Seda aga ei tehta.

Tegelikult tahtsin oma "memuaare" jätkata, ent tänaseid ajalehti sirvides tuli järsku ette, et nii on see kogu aeg olnud. Kahjuks! Üks teeb tööd, teised ei tee või siis võtavad asja kergelt ja kui lugeja/kuulaja/vaataja pääseb hindama, on pilt viimaste kahjuks ja pinnal/võimul/mõjul püsimine tähendab töötegijale ja professionaalile kallaleminekut - ärakeelamiseni välja. 

 Pärast linnakomitee sekretäri kohalt mahavõtmist sõitsin kohe Tallinna ja läksin esimesena Albert Kääri jutule. Muidugi oli ta "mõnda" minu lugu lugenud,kuid kinnitas, et vaba kohta pole, aga soovitas läbi astuda Ivar Viilu juurest ja nii sattusingi koos viimasega Slutski kabineti ukse taha, kust tänu ukse lahtijäämisele oli kuulda, kuidas Adolf nõudis väljaselgitamist, miks mind ikkagi vabastati. Praegu tuletasin meelde, et see oli ka ainuke kord kui ma viibisin Kääri ehk siis raadio väliskommentaatorite tööruumis, kus ta mulle mõningaid kaustu näitas. Hiljem polnud mul kordagi kutset ja põhjust sinna minna, sest mind lihtsalt ei võetud antud seltskonda. Tegelikult ei hakanud Joffe, kui ta 1968 telemajas pealikuks tehti, omale materjale koguma, vaid käis ja tõi neid raadiomajast ja viis siis sinna tagasi. Küllap toimis samamoodis Põder, sest ta esines päevas mitu korda raadios. Sestap pidi mul olema oma andmetepank, mida olin juba ülikoolis alustanud ja  trumpasin kõiki üle fotode kollektsiooni loomisega, millede tegemise eest maksis TV, ent millistest parimaid ja huvitavamaid  ma hoidsin oma valduses. Asi, mis ühel hetkel hakkas tekitama paksu verd, ent nende väljaotsimine ja tegemine oli ju ka töö, mida niisama neile, kes mind endast eemal hoidsid, polnud mõtet loovutada. Arvan, et kogu TV poliitikasaadete näitlikustamine sai paljus tõuke minu algatustest ekraanil. Ma olin juba siis võimeline väljamõtlema kõikvõimalikkke skeeme ja isegi Damoklese mõõga teooria! Aga niisugused asjad - põhilise panek lihtsasse pilti/mudelisse - näitasid teema täielikku valdamist.

Teine põhiline erinevus minu ja nende vahel oli tekstita esinemine - asi, mille kohta on mul alles kolme koosoleku protokollid nõudega, et ma võtaksin teksti ette ehk oleksin nii nagu nemad. Ka vaba esinemine näitab teema valdamist.

Olin esimene, kes tõi poliitsaatesse muusika - mängisin ise klaveril, akordionil ja Vietnamis sõja saates esines ansambel - "Olen sõja mees Vietnamist...". Pluss huumorisaated poliitikast - taustaks loomaaed, prügimägi, stuudios tüdrukud, pingpongilaud jmt. jne. Ent selle kõige hinnaks oli kasvav ignoreerimine.

Septembris 1972 kirjutasin arvustuse "Põnev panoraam, ent poolik" kahe esimese välispanoraami kohta, mis osutus valusamaks, kui ma oskasin ette arvata. Nimelt tõi see välja vastasseltskonna sõltuvuse venekeelsest allikatest ja nimekujudest. Kuna propagandatöö tõhustus, tuli Moskvast iga päev virnade kaupa materjali ning loomulikult oli kõige lihtsam - pealegi, kui sul polnud ajaloolase või majandusmehe ettevalmistust, see lihtsalt eesti keeles ümber rääkida. Kes kui suures ulatuses seda tegi, polegi oluline, ent igal juhul oli asjaosalistele mugav, ehkki tegu oli plagieerimisega. Mugavus lõi läbi ka selles, et poliitikute nimed kirjutati venepäraselt - olen juba kirjutanud, et raamatukogudes, kus olid Who´s Who jmt Financial Times, International Herald Tribune - nägin ja kohtusin vaid Herbert Vainu ja Lembit Vahesaarega. Sestap oli mul lihtne osundada - noid poliitikuid ei tunne keegi! Sealtpeale rageeriti teravalt igale minu kriitikale nende toestega seoses. Aga ma olin ju erinevalt nendest paberitega - filosoofiakandidaat, revolutsiooniteooria spetsialist.

Olin seisukohal, et kirjutan raamatu Ladina-Ameeerikast alles siis, kui olen käinud vähemalt 4-5 riigis. Eesmärk saavutatud, läksin lepingut tegema ja siis ilmnes, et antud piirkonna mittetundja oli juba raamatu kokku pannud. Ja pani teisigi, sest ta lihtsalt kompileeris või ainult tõlkis tekste ja jõudis ka autori-raamatuni, mis oli puhas plagiaat. Ning just selle plagiaadi paljastamine kajastubki minu 1983-85.a. teleesinemistes ja minu viimae kantsi "Edasi" väliskommentaator - äravõtmises - ma julgesin paljastada ühte ühtemoodi toimivast ja ringkaitses olevast seltskonnast. Plagiaadi tõestamiseks Nõukogude Liidus oli aega 5 aastat, mehe ärakeelamine ja täistegemine käis kärmelt. Jätsin eelmises loos mainimata, et neid viimaseid peedistamisi Põdra poolt vaatas ju k,ogu ETV rahvas pealt. Lõppudelõpuks polnud Põder enam ametis otse Keskkomitees, kuid kõik vaikisid.

Järgnenust olen ka juba kirjutanud - seltsimees Kadastiku kaasabil otsustati, et eriala inimesi, teooria ja asjatundjaid polegi vaja. Küll aga plagiaatoreid, keda Nõukogude võim võttis kaitse alla, ehkki kõik teadsid - tegu on sulleriga. Aga eks see kuulunud ka televaataja kasvatamise juurde - teame küll, et mees on suli, aga näete esineb ja see, kes teda paljastab, ei esine.  Kogu see ringkaitses olnud kamp sisenes edukalt Eesti Vabariiki ja asus teisi sildistama ehk siis rahvast kasvatama. Ja tuleb välja, et saamegi mitteasjatundjatega hakkama - tükk ühest sõnumist, tükk teisest ja vähemalt teleekraanil (ma Eesti Raadiot ei kuula) on niimoodi juba 2012-1985 tervelt 27 aastat läbi saadud. Enamgi veel - EKP keskkomitee poolt kinnitatud nimekiri neist, kes esinevad ETVs ja kes mitte - Põdra-Anupõllu suval - kehtib! Tänaseni. Peale on kasvanud mitu põlvkonda, kes mõistavad maailmas toimuvat sama lihtsalt nagu seda neile ekraanilt serveeritakse - sündmus sündmuse kaupa, ei ühtegi oma mõtet ja kõik. Ei peamist, ei ebaolulist, kõik on lihtne. Kui aga pannakse mitme riigi sündmused kokku ja asi kipub analüüsiks, on kuri karjas - lihtsusega harjunud kodanik ei saa aru ja ruttab seda kommentaariumis välja hüüdma.  

21. 07. 2012
 
Lossiplatsi 1a Tallinn 15165 | +372 6 722 622 | toomas.alatalu [ät] riigikogu.ee