Blogi
 
Eesti toimetajate argusest

Nagu tõdetud, õnnestus läinud nädalal oma arvamus Süüriast kahes artiklis n.ö. teineteist täiendades avaldada Päevalehes ja Delfis. Vaatasin hilisõhtul üllatusega, et Postimees on selle peale värvanud koguni neli arvajat, ent nende lugudele pilku peale visanult olen kindel, et jätkusündmuste parim analüüs on jällegi just minu sulest valminud, mis ilmub homses või ülehomses Pärnu Postimehes. Oleks tark see muidugi avaldada Tallinnas, ent pole kohta - Delfs läheb paljuks ja EPL-i alles ilmus. Postimehes olen aga keelatud autor.

EPLi lugu oma koduleheküljele kandes avastasin selle allservas märkuse - lugege ka Inglise ülikooli professori lugu liberaalide ja mitte muslimivendade valimisvõidust Liibüas eelmise päeva EPLis. Tegelikult pidi minugi lugu ilmuma n.ö. eile, mis tuletas mulle meelde "Noorte Hääle" toimetaja talle loomulikult Keskkomiteest pealesurutud käitumismaneeri. - esmalt täpsustaksin, et pärast seltsimees Kadastiku ja mitteasjatundjate kamba läbi viidud minu "väljatõstmist" "Edasist" jäi "Noorte Hääl" minu ainsaks avaldamisareeniks 1985-88 - Nimelt, kui ma kirjutasin midagi silmatorkavalt uut, siis venis artikli ilmumine kuniks mõni Moskva mees kusagil sama asja oli ära öelnud, siis see tõlgiti ja pärast seda ilmus minu lugu. Nii et Päevalehes käivad asjad samamoodi ja seletavad hästi, miks mu eelviimases seal ilmunud loos niipalju fakte lihtsalt maha tõmmati. Nad lihtsalt olid toimetajale uued!? Huvitav - kes tema jaoks on see keskkomitee!? Ilmselt on selles olluses oma koht Postimehes kirjutada lubatuil - nende teadmistepagas on ilmselt eestlaste tarkuse etalooniks - ja pole midagi teha, kui nad ei tule mitmekülgse info hankimise ja analüüsiga vajalikul tasemel toime.

24. 07. 2012
 
Lossiplatsi 1a Tallinn 15165 | +372 6 722 622 | toomas.alatalu [ät] riigikogu.ee